kolmapäev, 13. mai 2020

Jaago moodi seelik selga. Vol 4. Lõpuks ometi!

Teate küll, kuidas mingi olukord või uhke sündmus, mis tulemas, motiveerib teinekord ammustilmast ripakil õmblustöö ühe jutiga valmis tegema? No vot mul just niimoodi selle seelikusabaga läkski. Tegu ei olnud küll hiiglapikalt vindunud poolikuga ja noh, päris pärispäris valmis ikkagi ei saanud ka, aga igatahes piisavalt esinduslikuks, et kanda võiks. Nii et kui Jaago talu õuele saabus delegatsioon, kes ulatas mulle jalgu nõrgaks võtva üllatusena Tartumaa Aasta Ema tiitli, siis midagi seljast igatahes ära ei kukkunud. Las siis olla pealegi, et undruk püsib seljas tänu nööpnõeltele ja traageldusele, millega sisekülg laupäevaks kinnitatud sai, väline vaatlus seda ju ei näita :).

Eelmisel korral saime valmis vööjoont järgiva laia värvli ehk passe. Sel korral õpetan Sulle täiesti vaimustava triki lihtsateks korrapärasteks kroogeteks ja paneme seeliku kokku!

Minu seeliku puhul otsustasin algusest saati krookida lapiosa ja alusseeliku eraldi. Ma olen keskelt nii...ehh... voolujooneline, et puusale võib vabalt kohevust lisada. Lisaks ei olnud mu alusseelik ja pealisundruk ülaservas täpselt ühepikkused. Kui Sina volüümi otseselt ei igatse ja tegid alusseeliku ning pealisseeliku võrdsed, võid vabalt koos krookida. 
Enne krookimist tasanda vajadusel alusseelik ja pealisosa. Märgi nii passe allserva kui seeliku ülajoonele tagakeskjoon (murra mõlemad lihtsalt pooleks ja tõmba kriidi või harilikuga märgike) ja seelikule ka küljejoone kohad (mõtle taskute asetuse peale).
Nüüd leia õmbluspoest üles elastikniit- selline, mille kohta üks mu armsatest käsitöölaagrilistest ütles, et tema teada on see spetsiaalselt klounininade ettesidumiseks ja muuks otstarbeks ei oskavat ta küll seda kasutada. Vot minuga oli samamoodi, kuni ma ühel korral poes iseendaga pisut valjemini sisekõneldes (pisut piinlik, onju!) juhtusin kogemata "tea, milleks nad  küll  s e d a  kasutavad" ümisema. Vahi aga, selgus, et vastus ootas selja taga- Abakhani kõiketeadjast müüjanäitsiku kujul. Tema soovitas, et mingu ma koju, pooligu see elastikniit õmblusmasina alumisele poolile, pangu üles tavaline niit ja lasku aga õhuke materjal õmblusmasina talla alt läbi, "küll siis näed!". Ooookei...
Tegin, nagu võlur...ptüi, müüja soovitas ja ennäe imet- kumminiit on krookmasin, mis tirib õhemad kangad suurepärasesse korrektsesse krooki ilma mingi piinarikka kahekordse tikkrea, niidi sikutamise ja kohustuslike katkemisteta. Superluks!
Niisiis- alumisele poolile pingul elastikniit. Võid kerida käsitsi või poolida masinaga. Siis piste kõige pikemale pikkusele ja vurrrrrrr! Jala tagant väljub täiuslikult kroogitud kangas. Kui oled kroogitava eseme teiste detailidega ühendanud (antud juhul siis passega), võid elastikniidi peale kinnitusõmblust eemaldada. Siit ka märkus, et kumminiidi peale ei maksa õmblust teha, siis ei saa elastikut pärast õmbluse alt kätte. 
Mina tegin selle seeliku puhul nõnda, et masinaga tegin selle õmbluse, mis ühendab passet ja seelikut nö  esindusküljel ning kõhu vastas oleva sisemisel poolel ühendasin passe seelikuga peitpiste abil ja käsitsi. Nii on välisõmblus ilusa väljanägemisega ja tugev, sisemine õmblus aga ilus, kuid mõnevõrra nõrgem. Kui teed vastupidi, siis jääb välja nõrgem õmblus ja see ei tundu praktiline. Asjatundjad muidugi ühendavad seeliku passega kahe masinõmblusega- kõigepealt üks seestpoolt ja siis teine väljast peale, aga mina ei suuda kaht õmblust kunagi perfektselt üksteise peale ajada või paraja vahega paralleelsena hoida, nii et ma pärast rahule jääks. Seega teen parem nähtamatu käsitsiõmbluse.

Pane lapiseeliku parem külg ja passe esinduspoole parem külg kokku. Näed nüüd sellist vaadet, kus ühel pool on alusseeliku pahem pool ja teisel liimiriirega kaetud passepoole sisekülg.
Otstest on hõlm ja passe joondatud ning õmblus algabki kohe mõlema servast- nii on pärast passet õigetpidi keerates seelik tihedalt kahe passepoole vahel. 
Pane nööpnõelte abiga kokku seeliku ja passe tagakeskjooned, mille ennist kangale märkisid. Siis külje- ja otsajooned. Kahanda oma krooked passel vajalikesse vahemikesse. Kui seelikut tundub liiga palju olema, sikuta ettevaatlikult elastikniiti- see tõmbab krooked tihedamaks. Ära unusta, et vaheliti olevatel hõlmadel olgu krookeid hõredamalt, ning liimiriidega kaetud hõlmaserv kummalgi pool võiks umbes 5 cm ulatuses üldse krookimata jääda. 
Liimikangast juhiseks võttes sea alusseeliku ja seeliku ülaserv ning passe allserv kokku. Õmblusvaru võiks siinkohal olla pisut kopsakam- näiteks 1,5 cm. Traagelda tihedapoolse pistega ja vaata, kas kõik klapib ilusti. Alles seejärel õmble passe ja seelik omavahel kokku.
Eemalda elastikniit. Kui muidu leppisime kokku, et igal pool varusid aina triigime, siis siin jätaks ma selle tegemata- ajab mu ilusa kohevuse lapikuks. Sina tee, kuis Sulle õige tundub. 
Nüüd keera passe pahupool sinna, kuhu ta kuulub- sissepoole. Keera passe allserv umbes sentimeetri jagu tagasi ja kata äsja tehtud õmblus. Õmble peitpistega kinni.
Vala oma nööbikarp uppi ja vali välja kõige ilusamad nööbid- tore, kui eri värvi. Seo seelik selga ja vaata, kuhu ulatuvad hõlmale edevuse mõttes õmmeldud nööbiaasad. Õmble nööbid paika. 
Nüüd tee endale üks kohv või tee ja imetle rahuloleva näoga oma uut seelikut. On ju ilus? Pane seelik selga ja keeruta ilmtingimata peegli ees. Võta jalad paljaks ja mine jookse seelikuga võilillemuru sees. Mesimummi nõelamise peale pane aloe verat. 
Suve ja seelikuteni!



esmaspäev, 4. mai 2020

Jaago moodi seelik selga. Vol 3. Passe õmblemine



"Suveks seelik selga" väljakutse käib mühinal edasi kuni 17. maini ja nii ka minu seelikutegu. Seekordses postituses vaatame puitselt ja punaselt üle, kuidas õmmelda seelikule vööjoonekohane lai värvel ehk passe. Maapiigad võivad endale seejuures lubada pisut lohaka loomuga romantilist vanamoelisust- sestap käib jutuks olev passe kinni lipsuks sõlmitavate paeltega. 
Tähelepanu, valmis olla, start- aga mitte rapsides, vaid sellisel mõnusal moel, nagu pildil näha!
Kõigepealt otsusta, kus on see paik, kus asub seeliku vööjoon (passe ülaserv) ning teiseks see, kust algab kroogitud seelikuosa (ehk kui lai/kõrge tuleb passe/kuhuni ulatub). Mina arvasin, et paras värvel on 12 cm, aga igaks juhuks lisasin allserva tiba varu- noh, et kui ikkagi proovides selgub, et tahaks tiba laiemat. Siinkohal on õige koht tõsta näpp püsti ja tsiteerida mu vanaema ehk Vanamat, kes ütles, et "maha jõvvat iks leegata, aga kae, kos sa mano saat". 
Seejärel mõõda oma ümbermõõt esimesel joonel (nimetagem seda VÜ, kuigi ta võib ka pisut allpool asuda) ja teisel - mul siis 13 cm madalamal puusa peal (ütleme, et PÜ). Mõõda sellises kõhukonsistentsis, et oleks mugav olla. Kui mööda paned, nihkuvad taskud selja taha või kukub seelik alla, seega petta pole mõtet. Nagu öeldud, ei pea seelik püsima ilmtingimata keha kõige kitsama koha peal, võid ka pisut puusale nihutada. Minu mõõdud olid näiteks 75 (VÜ) ja 95 (PÜ)
Mõõdud käes, võta lopsakam leht paberit ja murra pooleks. Murdejoone peale tõmba sirglõik, mis on võrdne Su passe kõrgusega (mul 13 cm). 
Voldi leht uuesti lahti ja haara mõõdulint. Mida suurem on Su VÜ ja PÜ vahe, seda kurvikam peab olema passe kaar. Et mina olen keskjoonel üsna, noh, tellise moodi (puusa nagu eriti polekski), siis minu kaar on ka lauge. Kui Sina oled puusakam, on Su passe "naeratus" kindlasti suunurkadest rohkem kergitatud.
Jaga oma VÜ täpselt neljaks ning joonista saadud arvu jagu sentimeetreid poolkaares kummalegi poole murdejoonele tõmmatud sirglõiku. Siis jaga neljaks PÜ ja toimi 13 cm madalamal samamoodi. Ah et miks neljaks? Sest praegu joonistame passe seljatükki, mis on pool Su ümbermõõdust. Sellest murdejoonest ühele poole jääb omakorda poolest pool ehk 1/4. Jälgi seda, et välja mõõdetud neljandik kulgeks tõepoolest mööda kurvi, mitte lihtsalt murdejoonest 90-kraadilise nurga alla mõõtes. 
Ongi seljatüki lõige valmis! 
Edasi teeme esitükkide lõiked. Kaared ja mõõdud jäävad tegelikult samasugused, aga esiosal katavad hõlmad üksteist. Mina arvan, et paras ülekate on poole jagu esiosast. Niisiis võtan seljatüki, ja teen veel kaks murdejoont- koguümbermõõdu kaheksandike ehk senise seljatüki neljandike peale. Ühel pool on nüüd mul parem ja teisel pool vasak hõlm. Põhimõtteliselt on tegu tükiga, mis moodustab seljaosast 3/4. Sellest 2/4 (ehk poole) jagu katab üks hõlm teist ning ainult 1/4 jääb kummalegi ühekordsena iluleda.
Kui soovid konstrueerimise hingeellu sügavamalt sisse elada, siis väga professionaalse (inglisekeelse) kirjelduse kurviga värvli tegemise kohta leiad siit: 
Nüüd lõika tükid oma valitud passekangast välja. Iga jupp vajab kaht poolt- üht sisse, vastu kõhtu, teist väljapoole. Muide, tükid ei pea olema samast kangast, võid ka lapilisemalt!
Lõika niisiis 2 seljaosa, 2 paremat ja 2 vasakut hõlma. Külgedel võid õmblusvaruga olla tiba heldem- kui mõõtudega mööda panid, on jälle väike tagavara olemas. Suska nõeltega kokku ja vaata, kuis istub. Korrigeeri vajadusel. 
Otsi välja oma liimiriide varud. Et minu passe tuleb hästi pehmest ja hõreda koega kangast, valisin pigem jäigema liimiriide. Nagu juuresoleval pildil näha, on mul liimiriide tööproovid kangaga koos kapis, nii on hea kohe vaadata, mis paras on. Ääremärkus: kahjuks iseenda tubliduse arvele ma seda kirjutada ei saa,  näidistega liimikangavaru tegi mulle mu kallis tädi Impsu, kes alatasa selliseid pisikesi üllatusi korraldab. Kui sul Impsut pole, pead vist ise proovima, mis paras on...
Liimiriide panin ainult sellele passeosale, mis on publiku pool. Kõhu vastas olev kangas jääb liimiriideta. Lõika liimiriie korrektselt oma passe lõike järgi, sest sellest saab ühtlasi Su õmblusjoon. 
Tee liimiriie märjaks, aseta kanga pahupoolele ja triigi kuuma pressrauaga kinni. Liimiriide kinnitamisel soovitatakse kangast triikrauaga suruda, mitte edasi-tagasi liigutada- pidada paremini külge jääma. Mul on see lõik nii mitu korda viltu vedanud, et ei viitsi kokku lugedagi- ikka kipub serv irvakile jääma. Seekord õnnestus kõik siiski üle ootuste hästi. 
Mõtle läbi, kuhu käivad sidumispaelad. Ühed lähevad passetüki otsajoonele, teised küljeõmblusesse, välisküljele. Minul on vasakule seotavad paelad, seega paelad lähevad parema hõlma otsa ja vasaku küljeõmbluse vahele. 
Õmble kokku välistüki küljeõmblused- ära unusta paelu enne vahele pista. Lase õmblusjoonel joosta millimeetri jagu liimikanga peal- nii on kindel, et ka nigelama triikimise korral püsib kogu kupatus koos. Sama tee sisetükiga- see, mis käib kõhupoolele ja millel pole liimikangast. Triigi varud lahku ja jätagi lahku. 
Trikiga küsimus: kumb pildil olev tükk on suurem?
Pagan, kas tõesti tegin valesti...? 
Nojah, need, kellele optilised illusioonid tuttavad on või hiljuti "Rakett 69" teadusteatri osa vaatas, neid juba jalust ei raba. Muidugimõista on mõlemad tükid ühesuurused. Ausalt! 
Nüüd, mil see on selge, lõika sisemise külje kolmene tükk igast servast juuksekarva võrra väiksemaks. Kuigi see tükk jääb nüüd suti väiksemaks, pane tükid õmmeldes kokku nii, et servad on ühel joonel. Miks? Sest siis on kindel, et õigetpidi keerates kaardub pisut esipoolest nö mustale küljele ega hakka esindusalal silma riivama. 
Pane mõlemad kaared kokku, paremad küljed koos. Ära unusta otsapaelu õmbluse vahele pistmast!
Tee liimiriide järgi järgmine õmblus- hõlmade otsad ja ülaserv. Triigi varud ka siin lahku.

Lõika diagonaalselt maha õmblusvaru nurk- nii jääb teistpidi keerates nurk puhas.  
Keera kogu värk teistpidi. Mudi õmblusjooned puhtaks, keerates kõhu poolele kukesammukese võrra rohkem kangast. See peaks hästi õnnestuma, sest sisemise tüki lõikasime ju tiba väiksema. Õmble serv millimeetri kaugusel äärest läbi. 
Pildil olevate täppide kohale tee nööpaugud. Milleks? Et seelik hästi istuks, peab ka peidus olev hõlm paigal püsima. Selleks õmblen pealmise hõlma siseküljele nööbid, mis omakorda lähevad läbi alumises olevate nööpaukude. Vaata pilti, kohe on selge. Juhuks, kui arvad, et oled kõikuva vööümbermööduga, võib siseküljel olla nööbipaare isegi mitu- kui kõht rohkem täis, lased nööbi võrra järele ;).


Pabarabaa! Passe valmis.
Järgmisel korral laseme ülemise ja alumise otsa omavahel kokku ja vaatame, kas saavad hästi läbi.
Seelikuteni!



teisipäev, 28. aprill 2020

Jaago moodi seelik suveks selga. Vol 2

Seelikutegu jäi mäletatavasti pooleli sinna, kus käivitasime õmblusmasina ja asusime lappe kokku siristama. Enne, kui siit edasi põrutame, olgu ääremärkusena öeldud, et kui undrukuisu juba väljakannatamatu ja see hõlmikuosa pole Sinu jaoks oluline, siis SEE on hetk, kus saab ka lihtsamalt. Kokkuaetud ristküliku küljed võib niisama ühe õmblusega ühendada, ülaserva krookida ja näiteks elastse laia kummivärvli külge ajada. Tadaa! Ongi seelik valmis!
Aga et minu plaanid olid tsutt pompöössemad ning isegi tagasilöögid (harutaja ikka käepärast, eks!) pole mind sundinud püssi põõsasse viskama, siis jään oma esialgse idee juurde ja jätkan kursil "rikkalik-hõlmik-pitsilise-alusseeliku-ja-taskutega". Kulge aga kaasa ja vaatame, kuhu tee viib!
Oletame, et Sul ongi nüüd eelmises kirjatükis nimetatud strateegiliste mõõtudega lapiline ristkülik olemas ning korrektsuse huvides ka õmblusvarud siksakõmbluse või overlokiga äärestatud. Tehtule tagasi vaades ei saa ma teisiti, kui lihtsalt pean püünele upitama Marevikist hiljuti soetatud JUKI MO-1000 äärestusmasina. Ta on nii nunnu! Suruõhuga automaatniidistajad on taeva kingitus. Kõik, kes elus end kasvõi korragi overlokist niidi läbivinnamise peale on seaks vihastanud, teavad, millest ma räägin. Ülivaikne, ülisujuv, aaaahhh... Marevik, muide, on mõnus ostukoht, mis vastab isegi lollidele küsimustele väga informatiivselt ja sõbralikult.
Jupid koos ja äärestatud, mõtle välja allserva viimistlus. Selleks võib olla lihtne palistus, kitsas rullkant, lai tagasikeeramine, kontrasttoonis kangas, paelaga kantimine või muu Sulle meeldiv variant. Mul oli puhtjuhuslikult majapidamises üle rull lõheroosat kantpaela, mis paistis hästi passivat. Õmblesin paela kitsa varuga lapikanga alusküljele ning keerasin kanga pahupoolele nii, et pisut lapikangast jääb ka sinna. Nii on kindel, et kant esipoolel välja ei tüki. Kavatsen kandi kinni õmmelda peitpiste või dekoratiivse tikkpistega. Masin teeks küll kiiremini, aga mulle ei meeldi mõte üle eri tooniga tükkide jooksvast valgest või muust igavast masinõmblusest.  

Nüüd leia sobiv voodrikangas (mulle meeldib valge õhuke viskoos või batist) ja lõika välja alusseeliku jagu. Kogupikkus sõltub sellest, kas passega ühendamiseks kroogid lapiosa hiljem koos alusseelikugavõi eraldi. 
Kui kroogid lapiosa ja voodri  k o o s, peavad mõlemad tükid ilmselgelt olema ühesuurused. 
Aga võid krookniidi ajada pealisseeliku ja alusseeliku ülaserva ka eraldi ja siis pole oluline, et alus oleks  t ä p s e l t  sama suur- alusseelik võib olla väiksem. Koos krookides tuleb üleminek värvlilt seelikule sujuvam, eraldi krookides kohevam. Kui taevaisa on Sind õnnistanud puusadega (mõnedel on, teistel mitte, oijahh), siis ei soovi sa võib-olla puusajoonele kroogitud kohevust. Veelgi sujuvamaks üleminekuks võid sel juhul kaaluda krookimise asemel hoopis volditud seelikut.

Lõika paras tükk allserva pitsi- alusseeliku allserva jagu PLUSS kummalgi pool 5 cm PLUSS pitsiotsa puhtaksõmblemise jagu mõlemas servas. Miks just nii? Sest minu juhiste puhul peaks pits alusseeliku hõlmast mõlemal pool 5 cm üle ulatuma.   
Soovitan nii voodri kui pitsi lõigata esialgu pisut pikema, kui tarvis, siis saab ühe küljejoone puhtaksõmblemise järel panna seeliku ja alusseeliku üksteise peale ja vaadata, kuhu täpselt teine ots jõuab. Kangad võivad käituda erinevalt ja nii pika jupi puhul on ebatäpsused ausalt öelda paratamatud.

Õmble pits alusseeliku allserva. Mina teen nii, et panen pitsi ja kanga paremad pooled kokku, nii et pits (siin broderii) ulatub 1-2 cm ulatuses kanga alt välja. Õmblen pitsi ja kanga kokku. Triigin varud lahku ja siis üles kanga poolele. Keeran pitsiserva ühe korra tagasi (heegelpitsi puhul ei ole vaja keerata) ja katan sellega kanga voodrikanga õmblusvaru. Õmblen pealt läbi. Pitsi ja kanga ühendus jääb sel juhul mõlemal poolel korrektne ja puhas. 



 
Säti lapiseelik ja alusseelik üksteise peale. Passivad? Siis ühenda lapiosa hõlm/külg voodriga.

Hõlma saab puhtaks õmmelda kaht moodi. 
Variant A. Keera lapiseeliku külg umbes 5 cm ulatuses tagasi ja triigi murdejoon sisse. Sinu otsustada, kas kasutad tagasikeeramisel kanga tugevduseks õhukest liimiriiet või ei. Liimiriie aitab kangal vormi hoida, aga ei lendle nii hästi, mõjudes jäigemalt ja ebaloomulikumalt. Mina tahtsin pehmet tulemust ega pannud liimiriiet. 

Õmble puhtaks voodrikangast üle ulatuv pitsiserv. Keera pits kaks korda tagasi ja õmble läbi. 
Arvesta, et kuivõrd pöörasid 5cm lapikangast seeliku siseküljele, peab alusseelik(pildil valge) omakorda selle jupi võrra lühem olema. Ehk siis ühtekokku vajab selline ühendus ca 10 cm pealisseelikuosa rohkem kui alusseelikut. Pits aga peab ikkagi ulatuma murdejooneni välja, seega peab see alusseelikukangast pikem olema. 
Kui juhtumisi on Sul mõlemad ikkagi võrdsed, siis jääb hõlmale kolm riidekihti- kaks lapikangast ja üks voodririidest. See teeb hõlma kohmakamaks ja paksemaks.  
Pane kokku lapiosa ja alusseeliku külgede paremad pooled. Õmble läbi, triigi varud lahku ja jälle kokku. Pööra õigetpidi ja korrasta murdejoone järgi. Õmble tagasipööratud katteserv masinal või käsitsi läbi. Käsitsi on vist jälle lahedamgi, võid kasutada mõnd toredat kontrastset niiti.  
Variant B (katteliistuga). Natuke rohkem mässamist. Ah et milleks teha? No esteks hoiab katteliistuga õmblemine alati suts paremini vormi. Ja teiseks tahtsin mina katteliistu ja esiosa vahele pista esihõlma nööbiaasad, mida tagasipööramise puhul teha ei saaks. Niisiis ongi minu seelikul esihõlm katteliistuga (ehk variant B) ja peidus olev hõlm tagasipööramisega (ehk variant A). Tõe kriteerium on praktika, küllap saan kandes teada, kumb parem oli.
Katteliistu puhul pane kõigepealt paika nööbiaasade asukohad. Aasad lõikasin kolme pluusi allservast- kaksasin kitsa palistuse maha, saingi vajaliku paela. Sea aasakesed nööpnõeltega hõlma serva külge, nii et 0,7 cm kauguselt õmmeldes oleks aas nööbile paras.
Lõika katteliist laiusega 5,7 cm. Jälle oma valik, kas teed liimiriidega jäigemaks või ei. Mina ei teinud, kaeme, kuhu see mind viib. Pane katteliistu ja lapiseeliku hõlm kokku, paremad pooled vastamisi ja õmble talla laiuselt (0,7 cm) läbi. 
Triigi varud lahku ja siis sea nii, et pisut (1 mm) esipoole lapikangast paistaks voodri poolel välja. Triigi üle, õmble läbi. 
Kontrolli, et voodrikangast on parasjagu ning et puhtaks õmmeldud otsaga pits ulatub 5 cm ulatuses üle alusseeliku küljeserva.  
Nüüd on juba tuttavad käigud. Sea katteliist ja alusseeliku külg õiges kohas kokku, paremad pooled koos. Õmble läbi. Triigi varud lahku ja siis kokku. Ääresta, keera õigetpidi. Katteliistu allserv keera tagasi sarnaselt seeliku allserva viimistlusega ja õmble pitsi peale kinni. Tehtud!
Järgmisel korral õmbleme valmis hõlmikseeliku värvli ehk passe. Oled platsis?




kolmapäev, 22. aprill 2020

Jaago moodi seelik suveks selga. Vol 1.

Selle postitusega kutsun Sind ühes minuga õmblusteekonnale, mis päädib ühe romantilise maapiiga-seelikuga- pigem maksi- kui minipikkuses, pigem küllusliku kui vaoshoitu, pigem romantilise kui asjaliku, pigem lohakaloomulise kui rangega- aga kes seda nüüd nii täpselt teab, kuhu rännak viib :).
Seelikujuhised on osa Jaago talu algatatud lustlikust käsitöövõistlusest "Suveks seelik Selga!", mille eesmärk on võidelda murelike mõtete ja koroonaärevuse vastu. Kutsume Sind üles õmblema, up- või redisainima, kuduma, heegeldama või mis tahes muus tehnikas seelikut valmistama- just sellist, nagu ise soovid! Oma imeline seelik pildista ja pane üles väljakutse Facebooki lehele, sest parimaid ootavad maruvahvad auhinnad Jaago käsitöötalult, ajakirjalt "Käsitöö" ja TUUBilt. Väljakutse kestab, kuni kestab Eestis eriolukord.
Ilmselgetel põhjustel mina ise Jaago talu perenaisena auhindadele ei kandideeri, aga võistlus sai sellegipoolest üles sätitud täiesti omakasupüüdlikelt asjaoludel- et tekiks põhjus üks ammu peas valmis mõeldud seelik ükskord ometi teoks teha. Ühtlasi lubasin seda teekonda huvilistega jagada ka. Niisiis täieneb see kirjatükk iga paari päeva takka uue annuse seelikuteoga sõnas ja pildis. Igal juhul on teekaaslased oodatud ning juhised püüan kirja panna nõnda, et paralleelselt oleks Sul võimalik soovi korral kaasa kulgeda.
Pean küll ausalt üles tunnistama, et oht seejuures ninali kukkuda täitsa olemas. Esiteks pole ma- nii omavahel öeldes- kunagi päriselt ja formaalselt õmblemist õppinud. Kujutan ette, et mitmeid võtteid, mida kasutan, kannatab pärisrätsepal hädapärast ainult sõrmede vahelt ja silmi pööritades vaadata. Teiseks riskifaktoriks on asjaolu, et asun küll teele, aga tont teab, kuhu jõuan. Ja kui selgub, et eelmisel päeval avaldatu tuleb kõik tagasi harutada, siis... khm...no ma ei tea, kui motiveeriv see "tehke nüüd minuga kaasa" siis on :). Et aga julge hundi rind on teadagi milline, siis...auuuu!

SEELIKU MATERJAL
Esimene käik on materjalivaru üle vaadata. Minu moodi seelikuks läheb vaja puuvillaseid ja linaseid kasutuseta jäänud rõivaid või kangajuppe. Mul on imetoredaid ja hulganisti! Eriti mõnusad on õhukesed puuvillased hästi langevad batisti moodi kangad. Hästi sobivad ka meeste triiksärgid. Mu lemmik selles seelikus on aga üks täislinane ülipehme lõheroosa jõehobutuunika (ausalt hiiiiiiiglasuur veidralõikeline telk!), mis sai juppeks lõigatud.
Materjal vali nõnda, et toonid omavahel sobiksid. Kindla peale minek on pastelsed toonid kombineerituna halli või kreemikaga, lisaks võid kasutada üht-kaht käredamat aktsentvärvi. Igal juhul vali nii, et endale meeldiks ja tekiks tore tervik.
Lisaks vajad keskmise jäikusega liimiriiet, nööpe, sobivas toonis niiti (neutraalvalge sobib pastelse seeliku puhul kõigega), voodrikangast (kerge puuvillane või viskoos), allserva pitsi ning aasanööre (mina lõikasin lihtsalt sellesama megasuuruses tuunika ja teiste rõivaste palistuse maha- ongi kangaspael olemas). Töövahenditest läheb vaja kääre, nööpnõelu, õmblusmasinat ja äärestusmasinat või siksakpistet.

LÕIGE
Lõike koha pealt niipalju, et seelik koosneb põhimõtteliselt passeosast ja selle külge kroogitud lapilisest ristkülikust. Ülevaatlik joonis näeb minu tõlgenduses välja nii:
Passe valmistamist selgitan mõnevõrra hiljem- see on see värvlijupp, mis tuleb õmmelda igaühe isiklike parameetrite järgi. Lapiristkülik käib aga alljärgnevalt.
Ristküliku kõrguse saad nii: mõtle välja, kui palju peab olema seeliku üldpikkus. Lahuta sealt passeosa (10-20 cm sõltuvalt sellest, kas soovid laiemat või kitsamat passet) ja seeliku äärepits (alusvooder, mis visuaalselt mõjub ikka seeliku üldpikkusena) paistab lapiseeliku serva alt välja just äärepitsi jagu).
Ristküliku laius sõltub sellest, kui rikkalikku seelikut soovid. Ettekujutuse sellest, kui külluslik on krooge (iga 1 ühiku kanga külge kroogitakse vastavalt 1,5, 2 või 3 korda pikem tükk), annab allolev pilt aadressilt https://mellysews.com/add-ruffle-garment/
Ruffle Gathering Ratios - How to Add a Ruffle to a Garment - DIY Sewing Tutorial by Melly Sews
Et tegu on hõlmikseelikuga, tuleb arvestada, et esiosas on hõlmad vaheliti ja üksteise peal, s.t näha jääb vaid ristküliku üks hõlm, teine on kaetud. Kroogetega peab vaheliti osas tagasihoidlikum ( 1,5 korda) olema, muidu on kõhu peal (kuhu ju tegelikult enamasti volüümi ei soovi) kahekordne krookekuhi.
Väga laias laastus jaotub Su seelik kolmekordse krooke puhul nii, nagu joonisel näha.
Kui soovid täpsemat arvutust, joonista passe ribana paberile laiali. Märgi peale oma ümbermõõt strateegilisel kohal (mul näiteks 90, millest 25 cm käib teise poole hõlmaga vaheliti) ja arvuta välja, palju kroogitud materjali igale lõigule kulub (vaheliti hõlma osas 1,5x rohkem, edasi 3 või 4 x rohkem jne). Kokku on näiteks minu seeliku ristküliku ülaserv seega 340 cm pikk.
ETTEVALMISTUS
Pese uued kangad läbi, taaskasutusmaterjalid triigi sirgeks. Lõika kogu kraam nelinurkseteks võimalikult suurteks juppideks. Nelinurk on vapsee lollikindel kujund- kui hakkad eri kangaste puhul sekeldama diagonaalsete ja muudsorti ilulõigetega, on pahandused kohe teguviisi sisse programmeeritud- kipub kiskuma, kottima ja kõiksugu muud jama korraldama. Kõigele lisaks ütleb vähemalt minu geomeetriline mõtlemine, et kui kõik detailid on nelinurgad, siis on neist ristkülikut oluliselt lihtsam kokku panna, kui näiteks, noh, viisnurkadest.
KOKKUPANEK
Kõige lihtsam on oma ristkülik kokku passitada põrandal. Olgem ausad, isegi pliiatsi moodi daamidel on 3xpuusaümbermõõt ikka paar meetrit. Mina tahtsin eriti rikkalikku undrukut ja seega pidin lappe paigutama veelgi suuremale pinnale. Säänest lauda pole just igas majapidamises.
Joonista põrandale oma seeliku piirjooned- no olgu, ära joonista, aga piira teibi, harjavarre või muu käepärase materjaliga- ja pane pusle kokku. Kombineeri eri mustreid ja kangaid nii, et tulemus jääks silmale ilus vaadata.
Juhinduda saad kindlalt seeliku tagakeskjoonest, sellest, mis on justkui Su pepupalgejoone pikendus. Sellest mõlemale poole jääb täpselt võrdselt kangast ja täpselt sümmeetrilised krooked. Mõttelised küljeõmblusekohad umbes neljandike peal pane ka paika. Sinna tulevad taskud, sest mis suveseelik see taskuteta on!
Mul isiklikult vedas notsumoodi- ühel kreemikasvalgel orgaanilisest ülimõnusast puuvillast rõivatükil, mille kohviplekkide tõttu juba ammu pensionile saatsin, olid taskud juba olemas. Strateegilistesse kohtadesse paika ja muutusidki seelikutaskuteks! Kui Sul nii hästi ei vea, siis otsi veebist juhiseid- üks võimalus on näiteks siin: https://www.mybluprint.com/article/add-pockets-dress.
LAPPIDE KOKKUÕMBLEMINE
No ja siis kõik jupid õmblusmasinal kokku! Õmblusi tee ükshaaval, et näeksid, kas kõik ikka klapib.
Iga õmblus triigi kõigepealt lahku, aga ääresta kindlasti kokku. Tundub küll jube tüütu, aga see pole lihtsalt norimise küsimus- nii saab seelik lihtsalt palju vastupidavam. Äärestamiseks kasuta overlokmasinat või siksakõmblust.
Trikiga küsimus: mis on see töövahend, mis eristab rätsepat soss-sepast? Parimatele hiljemalt 27.04. kommentaariumisse või FB ürituse lehele laekunud vastuste vahel läheb loosi pisike mõnus auhind ajakirjalt "Käsitöö"! 

Tänaseks cantus ex est, edasi vaatame, kuis too lapiline tükk endale voodri ja pitsid saab.


neljapäev, 16. aprill 2020

Suveks Seelik Selga!


Kuidas läheb? 
Kujutan ette, et omajagu ärevust on kõigis, kes maailmas laiava koroona tõttu oma tavapärase elu on pidanud ootele panema- olgu see siis hästi peidus või rohkem esil. Üks asi on soov kõigest paus võtta ja eimidagit teha, teine asi aga teadmine, et sa pead nii tegema. Küllap on see surve üksi paljudele piisav, et meel tavalisest mõrumaks muuta. Kui aga kokkupuude haigusega on vahetum ja muremõtteid enda või lähedaste pärast rohkem, siis on veelgi raskem.
Liigse  m õ t l e m i s e  vastu on parim vahend teadagi  t e g u t s e m i n e. Et meie enda pere on praeguseks täitsa triksis-traksis ja teiste jaoks saame ainult isolatsioonis püsida, siis otsustasin- vajan projekti! Hea loominguline projekt on nagu beebi- ei saa ta kõrvalt suure õhina tõttu õieti ei süüa, ei magada- nii (mure)mõtlemiseks aega ei jäägi. 
Et Sulle ka inspiratsiooni pakkuda, siis seangi Jaago talu kodulehe, Facebooki ja Instagrami vahendusel kohemaid üles daamide väljakutse

"SUVEKS SEELIK SELGA!"

Mis see on? 
See on mänguline võistlus, mille eesmärk on võimaldada Sulle koroonamõtteist vaba kvaliteetset ise olemise ja tegemise aega.
Lühidalt:

¤ MÕTLE VÄLJA ÄGE SEELIK
¤ TEOSTA
¤ PILDISTA VÕI FILMI
¤ PANE ÜLES ÜRITUSE FACEBOOKI LEHELE (link siin)

Et asjale hea hoog sisse saada ja väljakutse võimalikult paljudeni toimetada, pöördusin kahe ägeda Eesti ettevõtte poole ja nii on kogu ettevõtmine tegelikult "kolmekas"- lisaks Jaago talule kuulub meeskonda veel superlahe bränd nimega TUUB ja kõigile isetegijatele tuttav ajakiri "Käsitöö"
Tuub eelkõige sellepärast, et (nagu juuresoleval pildil selgelt näha), teevad minu seelikud viimasel ajal koostööd ainult tuubiga ning muudmoodi keelduvad üldse kapist välja tulemast. Tuube on igat sorti ja nende hulgast leiab sobiva kaaslase endale iga seelik. 
Käsitööajakiri aga seepärast, et seisame ühise asja eest- ise tegemine ja käsitöö päästab maailma ;). Asi see koroonaäng siis maha murda!

Niisiis esitame Sulle üleskutse õmmelda, up-, re- või ümberdisainida, kududa, heegeldada, ..., meiegipoolest kasvõi kleepida ja värvida iseendale/sõbrannale/pisipiigale/lapselapsele/mehele (šotlased, onju!) kunagi ikka saabuvaks koroonavabaks ajaks unelmate seelik
Et kontaktivabal ajal oma töö võistlustulle saata, siis dokumenteeri lõpptulemus ehk valmis seelik (aga miks mitte ka teekond ;)) pildina, mille sead üles väljakutse Facebooki lehele (link siin).

Et lisaks uhiuuele imekaunile kehakattele väljakutsest veelgi suuremat lusti saada, on parimatele laekunud seelikufotodele ka 
AUHINNAD!
Ja need on tõesti ägedad!

Jaago käsitöötalu paneb auhinnaks välja prii osalemise Jaago talu peatses suvises või jõulueelses käsitööspaas (näiteks eelmise aasta väikese rohelise käsitööspaaga saad tutvuda siin)
Ajakiri "Käsitöö" kingib oma lemmikule ajakirja aastatellimuse. Ajakirjaga saad lähemalt tutvuda siin.
TUUBi auhinnaks on aga Sulle sobivas toonis ja suuruses tuub. Kui sa veel ei tea, mis on TUUB, siis vaata kindlasti siit- tegu on üliägeda kehakattega, mis sobib Su uue seeliku juurde kindlasti nagu valatud! Ja kui Sa parajasti tuubi seelikuga ei kanna, siis võid teda kanda hoopis seelikuna või sallina või veel sadat muud moodi.



Ah et kuidas auhinna kätte saab?
No kõigepealt märgi end osalejaks Jaago talu Facebooki lehel vastava ürituse all (lingi leiad siit). Seejärel postita hiljemalt 1. maiks- ehk eriolukorra lõpuks- kommentaarina omavalminud seelikust pilt, pildikarussell või lausa video seeliku valmimisest algusest lõpuni. Oma kommentaari võid alustada kohe ning seeliku edenedes üha täiendada ja pilte lisada. 
Kui Facebook ei ole Sinu kanal, saada osalemissoov ja pilt/pildid otse aadressile jaagotalu@gmail.com, aga ole valmis neid ikkagi maailmaga jagama (postitan nad sel juhul ürituse lehele ise). Kui oled Instagrami kasutaja, lisa fotod nii seelikust kui valmimisest kindlasti ka Instasse, kasutades teemaviita #suveksseelikselga. Arvestame, et sellega annad loa oma fotot reposti`da.
Et praeguse seisuga kehtib eriolukord 1. maini, siis täpselt sinnamaani kestab ka väljakutse. Kui eriolukord pikeneb, siis pikeneb ka lõpptähtaeg, aga mitte enam kui 1. juunini- siis on küll juba suur suvi väljas.
Auväärt žürii koosneb kolmest hindajast- Jaago käsitöötalu, ajakirja "Käsitöö" ja TUUBi esindajast. Žürii virtuaalkoguneb hiljemalt nädala jooksul peale võistluse lõppu, selgitades võitja välja piltide võrdlemise, arutelu, vaidlemise ja nõustumise teel. Auhinnasaajad kuulutame välja hiljemalt seitse päeva peale eriolukorra lõppu. 

Aga et milleks see kõik?
Mitmel põhjusel, eksole. Kõigepealt, Tõelisel Daamil ei ole seelikuid kunagi liiga palju. Seelik on imetore riideese. Hatuke nagu kleit, aga kandmisviiside poolest palju mitmekesisem. Ülipidulik või sportlik. Smart või casual. Range või vaba joonega. Väljas käimiseks või kodus olemiseks. Rikkalik või minimalistlik. Maxi või mini. Külluslik või napp. Kombineeritav. Naiselik. Kõige jaoks leiab seeliku! Ja kui tujusid on mitmeid (nagu Tõelistel Daamidel ikka), siis kulub igaühe peale seelik ära. 
Teiseks on seelikuid loomulikult vaja ka koroona ajal, iseäranis aga peale seda. Niisiis võimaldab väljakutse seada mõtted sellesse aega, mis kindlasti tuleb ja mis on kindlasti hulga toredam kui praegune. Sest mõtle ometi, kui palju külaskäike, toredaid kohtumisi, kallistusi ja seltsimist on siis vaja tasa teha!
Kolmandaks teeb hea seelik teeb tuju heaks, tõmbab selja sirgu ja suunurgad ülespidi. Ja just seda me ju vajamegi, kas pole?
Neljandaks on loominguline energia üks võimas vedur ja käivitaja ka muudes valdkondades. Mine tea, kuhu ise tegemise tuhin Sind kanda võib?
Ja viimaks ja viiendaks soovitame (eriolukorra kohaselt) seeliku valmistamisel kasutada kodus juba olemasolevat materjali ja võimalusi. Niisiis selline keskkonnasäästlik väljakutse, mis ühtlasi paneb proovile Su nutikuse.

Olgu veel salaja öeldud, et tegu täitsa omakasupüüdliku algatusega. Mul nimelt mõlgub juba mõnda aega mõttes üks seelik, mille tegemisega ei saa aga kuidagi ree peale. Auhindadele ma muidugi kandideerima ei hakka, aga õmblusmasina ajan koos teiega kindlasti kuumaks. Ja kui keegi soovib minuga koos ühe muretu loomuga Jaago moodi seeliku valmis vuristada, siis palun- juhised hakkavad üle päeva-paari ilmuma nii Facebookis kui blogis. 



laupäev, 29. veebruar 2020

Auklike vaaside saviõhtud algavad Jaagol 12. märtsil


Täitsa lõpp, kus meil läks nüüd alles valgeks mölluks! Pisut nagu kohatugi hakata kõnelema kevadlillevaasidest :). Teisest küljest on mul tugev tunne, et see lumemuinasjutt, mis aknast õue vaadates avaneb, on lihtsalt olemata ja tulemata jäänud talve hädine katse pisutki end rehabiliteerida. Küllap tuleb asjast ruttu võimalikult palju rõõmu ära tunda, sest taevas ise teab, kauaks seda lusti jagub. Ja vaevalt et lilleaegki tulemata jääb, nii nässus me oma kliimaasjandusega veel õnneks pole.


Kevad on aeg, mil lillede vaasiseadmine mind alati kõige rohkem kimbatusse ajab. Tahaks hirmsasti neid esimesi õrnu õisi väärikalt esile tõsta. Lihtsalt rõõmu tunda taas OMA AIAST korjatud lilleilust ja seda majja tuua. Hiirekõrvul oksi ja õisi kokku seada. Laste tuppa tassitud ebaühtlase pikkusega lumikellukesi, ülaseid, märtsikellukesi ja muid kevadekuulutajaid- mis ju nii suure õhinaga korjatud- vaasi panna.
Tegelikkus realiseerub tihtipeale lauale tõstetud vanaaegses hapukoorepurgis- mäletate küll, need umbes paarisajamilliliitrised- millest eri pikkusega varred varieeruva eduga end napilt purgisuuni, pisut kaugemale või sootuks kõrgele upitavad. Täpselt nõnda, nagu lapsepõlves, mil vanaema lastelaste korjatud lillekimbukesed kõik püüdliku hoolega lauale sättis. Sest õiget kevadlille vaasi justkui polegi- ikka kipuvad teised pisikeste jaoks liiga larakad, laiasuulised või kohmakad olema.


Sel aastal mõtlesin, et proovin õige üht ammust ideed teoks teha. Nimelt sääraseid vaase, mis sobiks hästi igasugustele õitele ja mille puhul lillekimp sünnib iseenesest, ilma mingite eriliste ikebaana-oskusteta. Selleks varustasin avarapoolseks kujundatud vaasisuu nutika aukliku saviplaadiga, millesse mugav lillevarred sisse torgata- suurematesse mitmekaupa, väheldasematesse üksipäini. Kimp sünnib- ausõna!- üsna iseenesest, võta ainult peotäis rohelist ja teine õisi. Eri pikkusega varrekesed näevad aukudes ilusad välja, sest saviplaat ei lase lüheldasematel ebaväärikalt uppuda. Isegi   a i n u l t  õitenupsudega varustatud lilleanum on omamoodi põnev.
Vaas sobib superhästi ka selleks ajaks, kui Eestimaa aedades lilli aias napib ja lillepoest raatsid koju tuua vaid õie või paar. Või pista aukudesse oks või kaks. Ikka on ilus! Ka on vee vahetamiseks või lisamiseks lihtne augukaas korraks pealt tõsta. Niisiis ühtaegu nett ja nutikas- täpselt nii, nagu mulle meeldib!


Et Sinagi saaksid kevadõitest täit rõõmu tunda, oled üleni oodatud saviõhtusarjale, kus valmistame just sedasorti auklikke vaase. Hakkama saavad kõik, nii need, kes Jaagole satuvad esimest korda kui need, kel tee juba selge. Ja kui vaasid sind sugugi ei eruta, siis tule hoopis mõne oma saviunistusega, mille aitame siin teoks teha.
Esimene kohtamiskord on 12. märtsil kell 18.00 ja sealt edasi näeme üle neljapäeva, nii kolmel-neljal korral. Osavõtutaks on kogu teema peale kokku 50 eurot (või paaris-tulles kahe peale 90), sisaldades nii savi, glasuure, põletusi kui juhendamist. Et savi ikka jaguks ja teed oleks termoses parajalt, anna palun tulekust märku ka, olgu siis telefoni, FB või nööbist kinnivõtu ja teatamise vahendusel.
Näeme varsti?