Mummupäev Jaago talus 30. märtsil

30. märts tuleb Jaago talus puha mummuline! 

Et järgnev lugemine võib esmapilgul (aga ainult päris alguses ;)) pikavõitu tunduda, siis olgu kõige tähtsamad parameetrid kohe siiasamma üles tähendatud. Mummupäev leiab aset laupäeval, 30. märtsil, kestab 11-16 (no nii umbkaudu) ja käsitleb imevahvat tehnikat nimega tagurpidi aplikatsioon. 

Õpime selgeks töövõtted: 

             jäiga ja 

            (uh-kui-palju-võimalusi-pakkuva) veniva materjali puhul, 

            käsitsi nõelumise ja

            masindamise puhul

varieerime ja kombineerime ning lõpuks

mummustame sellesinatse võttega vabalt valitud rõivaeseme vastupandamatuks. 

Soovi korral saad juhised pikendatud pepuga pükste (nagu pildil) või rikkalikult aplikeeritud ja mõnusalt istuva jersey-kleidi õmblemiseks. Päeva juurde kuuluvad maitsenaudingud, piimavahuga kohvikruusitäied, hea ja enda moodi seltskond ning Aeg Iseendale. Registreeru ja tule! 

Nüüd aga asjast lähemalt. Mummupäeva mõte tuli mulle siis, kui asusin teoks tegema üht ammust ideed. Kes mind vähegi lähemalt tunnevad, on kindlasti tähel pannud, et kannan haruharva pükse. No tegelikult käin pükstega põhimõtteliselt ainult jooksmas, muul ajal kannan aina seelikuid-kleite. Tuleb siiski möönda, et teatud hetkedel kuluks vähemalt üks paar pükse ära ja nii mõtlesingi endale aasta algul püksid õmmelda. Kohe nõnda plaanisingi, et enne midagi muud ei võta ettegi, kui säärevarjud iseendale valmis. 

Muidugimõista pidi püks ikka minu moodi olema, sestap ei kõlvanud tavapärased burda-lõiked kuidagi. Püksiideaalina lehvisid mu meeles Magnolia Pearli (vaata siia) rikkalikud lohmpüksid ja Rundholzi industriaalromantika (leiad siit) ning algusest saati oli ka mõte lõpptulemus õpitoaks või teemapäevaks vormistada.

Allikas:https://www.magnoliapearl.com/gallery/2014_summer/

Algus kulus puha hoovõtule, samas kui tegutsemine ise ei edenenudki kuigivõrd.

Teatud edusamme siiski nähti. 

"Kuidas päev läks?" küsis Muska koju tulles.

"Eee... mõtlesin pealkirja välja." 

"Nooh?" küsis Muska. 

"Kukkunud tagumikuga püksid," teatasin uhkelt. "Võid ka langenud p.....ga püksteks nimetada". Kaasa vaatas mind pika pilguga ja ütles, et nii  ma küll kirjutada ei saa.
"Zoozooo... "

"Eetris ei ropendata," oli Muska range. 

Mis mõttes!? Ilmari Mannineni 1927- aasta legendaarne teos Eesti rahvarõivastest (vaata siia) viitab leheküljel 344 ERMi säilikule nr 9254 ja ütleb sõnaselgelt, et tegu on körtpersega pükstega. Mis ropendamisest siin lugupeet teadlasmehe ja Eesti Rahva Muuseumi juhataja puhul olla saab, eksole! Nojah, p-sõna on sees, aga tekstiilipärandiga kokku puutunud inimesed teavad keerdkaltsasid ehk kortspersega pükse hästi. Keegi ei kergita kulmu. Et inglise keeles nimetatakse pika keskõmbluse ehk madala kubemega pükse drop crotch pants, miks siis mitte langenud pepu :)? 

Aga olgu siis pealegi hillitsetult- näiteks pikendatud pepuga püksid, sobib?

Novohh, mõttes ristasingi needsamased körditud püksid ja Pinteresti ilupildid- ning asusin konstrueerima. Kõigepealt paberil, siis suvamaterjali ja lõpuks päriskangaga. Mõned ebaõnnestumised hiljem- tadaa!
Pükste õmblemiseks kulus tükk mõningase elastaanisisaldusega teksakangast, ühed iidsed alt laienevad ja ühtlasi narmendavad tumedad teksapüksid, jupike tähemustriga edevat teksakangast ja samuti elastaanisisaldusega särgik, mis parimagi tahtmise juures enam selgapanekuks ei kõlba (olen nabanäitamiseast välja kasvanud), küll aga püksivärvliks. Pitsiribasid allserva (jäid üle pitskardiganilaagrist) ja kummipael pükste püsimiseks. Taskud said mahukad, püksid mugavad ja üleüldse kõik nii, nagu peab. ainult lagedavõitu olid. 

Suure mummusõbrana pole vist imestada, et valisin pükste iseäranis meeldejäävaks ja ilusaks tegemiseks täpid, suured ja väiksemad. Et kehakatte mõnus lohakus kaugele paistaks, siis soovisin mummud peale panna narmendavamal moel kui tavaliselt. Tagurpidi aplikatsioon sobis selleks hästi ja nüüd olen juba mitu aega olnud kohati ka püksikandja. Mõnuga!

Nagu heas telereklaamis- see pole veel kõik! Tagurpidi aplikatsioon on imeliselt paindlik ja mitmekesine tehnika. Seega ei piirdu me minu-pükste-moodi mummudega, vaid vaatame aplikatsioonimaailmas veelgi ringi. Küllap oled nõus, et pildid nagu see ajavad suu vett jooksma. 

 Allikas: https://eluxemagazine.com/fashion/5-sustainable-designers-for-summer/

Allikas: http://ethos-diseno-blog.tumblr.com/post/4814774803/textilemuseumgreenapril2011

Natalie Chanin on oma kaubamärgi Alabama Chanin all välja arendanud mitmesugustest töövõtetest koosneva tehnika, mis on lihtsalt vastupandamatu! Kõigele muule lisaks võimaldab see täiesti uueks teha sellised ära armastatud rõivaesemed, mis endale kogemata mõne pleki, auku või rebendi külge saanud.
Meiegi teeme mummupäeval mitmesugusel aplikatsioonimoel mummusid, arstitõendi ettenäitamisel (noh, kui mummude vastu allergia on :)) ka muid mustreid- käsitsi ja masinaga, jäigale kangale ja venivale materjalile. Koju kõnnid imeilusaks ornamenteeritud kampsuni, seeliku, kleidi või pükstega- täpselt nõnda, nagu ise soovid. Kui sul aga ühtegi rõivaeset, mis mummusid vajab, ei ole, siis tule ja võta ette päris nullist- näiteks mõnusa tuunikakleidi või isegi pikendatud pepuga pükste näol- juhised saad minult!

Osalemiseks kirjuta või joonista, helista või haara nööbist! Osalemistaks on 50 eurot, siin on sees materjalid tehnika äraõppimiseks, juhendamine, söömaajad ja kohvekruusitäied koogiga. Omalt poolt võta kaasa armastatud riietusese, mis vajab värskenduskuuri. Kui soovid õmmelda tuunikat, saad enne päeva materjali hankimiseks juhised. Sel juhul pane tähele- mummupäeval lõikame kleidi välja ning saad selle mummustada, kokkuõmblemine jääb koduseks tööks. 

Registreerumiseni!

Leivapäev 9.märtsil

Laupäev, 9. märts on leivapäev! Ja vormipäev! Ja juuretisetopsi päev ka! Küpsetame nii leiba kui leivavorme, juuretisenõust kõnelemata.
Tegelikult võib arvata, et paljudel eestlastel on iga päev leivapäev. Arrrrmastame oma rukkileiba nõnnapööraselt, et välismaale minnes leib tihti esimene asi, millest puudust tundma hakkame. No ja olgem ausalt, koduleiva küpsetamise lõhn on midagi, mis hellema hingega inimestel võib vee silmistki välja võtta, saati siis, khm, süljenäärmetest. Ja tõesti, siin ei ole tegu mingi kampaania korras edevdamisega, ise küpsetatud värske leib lihtsalt ON üle mõistuse MAITSEV!
Teisalt on seesama koduleivalugu paljudele paras müsteerium. Tundub kuidagi tüsilik ning täitsa ise ja omapäe ettevõtmiseks liiga heidutav tegu olema. Õigeid riistu nagu ka pole ja misasja sinna üleüldse tarvis läheb ja kaua see kõik võtab ja...
Selleks, et Oma Leiva Lõhna ja Lugu ikka ja üha rohkem saaks, ootame Sind sel laupäeval, 9. märtsil Jaagole. Võtame leivamüsteeriumi juppideks, seletame need kohad, mis untsu võivad minna, selgeks ja muidugimõista teeme kõik praktikas läbi ka. Edaspidi imestad isegi, miks ometi Sa varem leiba ise ei küpsetanud.

Et leib iseäranis maitsev tuleks, teeme leivale lisaks valmis ka leivavormi ja juuretisetopsi. Savist leivavorm küpsetab leiba hoopis teistmoodi, kui plekist, silikoonist või muust tänapäevasest materjalist pann. Teiseks on isetehtud vormi eeliseks suurus- miskipärast pakuvad poed keraamilisi vorme enamjaolt minimõõdus- mis sellest leivast perele saab! Savist juuretisetops on aga oma leivapoja eest hoolitsemiseks- just keraamilises anumas tunneb ta end kõige kodusemalt.
Päeva osalemistasu on 50 eurot. Siia mahub kõik ülalöeldu- leivaõpetus, keraamilise leivavormi ja juuretisetopsi valmistamine, savid-glasuurid-põletus, lisaks hea seltskond, kõhutäide ja oma isiklik leivahakatus juuretise näol. Pihta hakkame kell 11.00 ja lõpetame, kui kõik valmis, orienteeruvalt 16 paiku. Osalemiseks palume endast kindlasti märku anda, ootan teateid e-kirjatsi, FBtsi, telefonitsi või muul sulle sobival moel.
Peatseni!

Jaago sõprade päevad

Üks meie pere aasta alguse alatisi märksõnu- Tartu maraton- on libedalt (ausalt, liigagi libe oli) selja taha jäänud ja minu jaoks märgib see alati ühtlasi jaanuarikuisele leboskelule punkti panemist. Seni kulgesime nädalavahetuseti kindlas rutiinis- lund on, järelikult läheme suusatama! Mammastes, Tartus, Elvas ja koduradadel Vooremäel, perega, kahekaupa, suuskadel ja kelkudel, pikemalt või lühemat- aga igal juhul ja igal võimalusel. Nädalavahetused olid värsket õhku ja lund täis ja ega ma ausalt öeldes nädala seeski millegi teab mis pirakaga maha saanud.
Pikema puhkepausi juures on tore, et mõtted asuvad käima täiesti uusi radu. Küllap on tuttav ka see tunne, kui mõnus molutamine tasapisi tüütama hakkab ning teotuhin jälle kasvama hakkab. Olen meelega sel pakitseda lubanud- las siis kosub, nii et kui lõpuks millegagi pihta hakkan, on tegutsemiseks ruumi ja lusti lausa kuhjaga.
Nüüd tundubki, et puhkusega koos kisub lõpu poole ka talv- koduõuel on igatahes lastega koos ehitatud iglu täiesti lonti vajunud ja põllul paistab tükati juba musta mulda- sellega seoses tundub kevadplaanide tutvustamine igati asjakohane. Niisiis panen sellesama postitusega kirja neli (NELI!) vahvat ettevõtmist, milles igaüks võib osa saada. Ja pane tähele, tegu ei ole mingite tibatillukese sutsakatega, ei, kus sa sellega! Igaühel neist saab ise tegemise lusti tunda kohe terve päeva jagu ja pikem aeg võimaldab ette võtta kopsakamad-lopsakamad tööd. Iga üksiku päeva osalustasu on 50 eurot, see sisaldab kõike vajalikku- materjale, juhendamist ja savi puhul põletusi-glasuurimist. Veel kuulub asja juurde kuulub muidugimõista hea söök ja jook, Sinu moodi seltskond ja meie hubane käsitööküün. Kui KÕIK allolev tundub võrdselt isuäratav, siis kogu neliku (inspiratsioon Tartu Maratoni Kuubikust, eksole :)) eripakkumine on 4. märtsini 160 eurot. Registreerumise avame nüüd ja praegu!
Oled väga oodatud, nii ühele kui mitmele päevale, nii üksi kui sõbraga!

9. märtsil teeme Jaagol leiba ja vorme. Juuretisega leiva tegu on kaugelt ja proovimata vaadates nagu nõiatemp- pikk ja justkui keeruline, "salakuntsi" ja segadust täis. Tegelikkuses on leib üks lihtsamaid- aga seejuures maitsvamaid!- küpsetisi üldse. Peab lihtsalt paari nippi teadma. Kui keegi neist Sulle kunagi kõnelnud ei ole, siis on käpuli käimise oht muidugi suur- tean hästi, sest olen seal olnud :). Et seda ei juhtuks, tule meile! Päeva jooksul valmib mitte üksnes soe ja lõhnav koduleib, vaid ka vajaliku lopsaka (kellele need kaubandusvõrgu tikutoosid õieti mõeldud on, ah?) suurusega savist leivavorm oma imeliselt lõhnavate pätside küpsetamiseks ja vormiga sobiv juuretisetops, kus leivapoega hoida ja kosutada.

30. märtsil on mummupäeva kord. Meie sügisene mummuline koti ja kohviku sari oli tõeliselt mõnus, aga mummuliseks saab oma elu elada muulgi moel. Sel laupäeval saab kõik olema täpiline, tupsuline, ümmargune ja mummuline- taaskasutuse võtmes. Sukeldume sügavale tehnikasse, mille nimi on tagurpidi aplikatsioon ja mummustame sel teel kaasatoodud kampsuni, püksid või seeliku puhta uueks ja pilku püüdvaks. Et aega on terve päev, tuleb teisigi mummulisi üllatusi! Oo, te ei kujuta ettegi, kui vahvaid! Muuhulgas kõneleme ka selliste pükste õmblemisest, nagu pildil näha. Miks just nii, saate peatselt blogist lugeda ka. 

13. aprillil on põllepäev. Siin midagi pikalt seletada pole, kõik saab olema nii, nagu juba varasemalt toimunud põllepäevadel, mille kohta saad lugeda siit ja siit. Et ikka jälle küsitakse, on põlleisu ilmselt aktuaalne ja aprillikuu on justament see parim aeg, et suveks endale satsiline iludus valmis vuristada. Väikese lisarosinana tutvustan põllepäeval aga ka satsiseelikuid ning kõnelen nende õmblemisest ka.

27. aprill saab olema lausa enneolematu pidupäev. Täpsemalt Käsitsi Tehtud Peo Päev. See on päev, mil räägime Hea Peo korraldamisest. Näiteks pulmapeo. Või hõbepulmapeo. Või lapse sünnipäevapeo. Või juubelipeo. Või heade sõprade kokkusaamise peo. Või mõne muu tähtpaevapeo, mida soovid tähistada niimoodi, et nii sina ise kui kõik peol olnud õhkavad hiljem: jaa, vaat see oli sajandi pidu!
Tundub intrigeeriv? Veider isegi? Kes siis peo korraldamisega hakkama ei saaks?
Võib-olla tõesti. Aga mul endal on ringi vaadates küll selline tunne, et pidusid on siiski maailmas liiga vähe. Lähemalt uurides ütlevad tähtpäevaomanikud tihti, et peo korraldamine tundub liiga suur ja keeruline ja hirmutavgi töö olevat.
Mine noh! Hea pidu on lihtsalt nii äge ja tükiks ajaks ülendav asi, et juba sellepärast tasub see ette võtta. Keerukusehirmust saan aru küll ja sestap tuligi mõte just selline koolituspäev korraldada.
Võtame hea peo pulkadeks ja juhatame kätte kõik peoks vajaliku. Et korraldamisele ei kuluks aastapalka ega peaks võtma pangalaenu. Et kõik osalised (kaasa arvatud sa ise) tunneks end oodatu ja hoituna. Et  hea oleks enne pidu, peo ajal ja takkajärgi ka.
Edaspidi oskaid täitsa ilma hirmuta korraldada ja nautida suuremaid ja vähemaid käredaid pidusid. Päev saab olema väga praktiline. Teeme kätega, proovime läbi, uurime ja valmistame. Üht-teist saab su järgmise korraldata peo jaoks kohe valmis ka. Kõnelemist tuleb muidugimõista, aga samuti väga praktilises võtmes- kust leida, kuidas teha, kuhu pöörduda, kes aitab...
Päeva teemad:
Planeerimine (kuidas kõigega õigel ajal või veidi varem perfektselt hakkama saada)
Sisseostetavad teenused ja oma ressursid (mis on sul olemas ja mida vajad väljaspoolt ning kuidas mõlemat optimeerida)
Peo stilistika (kuidas luua meeleolu, mis üleni toetab peo kandvat ideed) ja kaunistuskraam
Lilled
Söök ja jook
Peo programm
Kutsed
Külaliste hoidmine (üllatused ja tänu)
Peo kokkutõmbamine ja ilusa punkti panek
...

Peatse registreerumiseni, jah?

Saviõdagud algavad 6. veebruaril: soolasiga!

Ütlen kohe ära, et vaatamata pealkirjale alljärgnevas postituses ega ka saviõdagutel sigadele liiga ei tehta. Juttu (ja hiljem ka tegusid) tuleb tuleb hoopis savianumatest, mille nimeks on inglise keelest salt pig ehk lauaga lüües - või, noh, tõlkides :) - soolasiga. Tegelikkuses ei ole sõna päritolul põrsastega midagi pistmist, kuigi tihti leiab nimetatud nõudelt tõepoolest vihjeid notsudele, olgu need siis kõrvade, kärsa või muu kujul. Pig tähendas ja tähendab siiani Šoti ja Põhja-Inglismaa kõnepruugis nimelt ilma glasuurita madalalt põletatud savinõud, nn earthenware`i. Salt pig on seega madalalt põletatud glasuurimata pott või anum, milles hoitakse soola. Tihti on "soolasiga" silinderja või munaja ülalt suletud kujuga (et tolm, toidupritsmed ja muu ebasoovitav soola rikkuma ei tuleks) ning puuõõnsuse moodi avausega. Seest on sedasorti anum alati glasuurimata, see aitab soolal värskena ja paakumata püsida. Väljast on nõu siiski otstarbekas glasuuriga katta, nii on seda lihtne puhtana hoida ja kätte võtta. Soolasea sees võib ka suhkrut hoida, sest siingi peaks glasuurimata pind vajaliku niiskusregulaatorina toimima ja kõvad suhkrukäkid ära hoidma.
Veebis on imetoredaid soolasigu kuhjakaupa. Vaata kasvõi siia või siia või siia.

On vist ütlematagi selge, et läheb sigatsemiseks :). 6. veebruaril kell 18.00 algavate saviõhtute tulemuseks on kaksiksead- üks soola, teine suhkru tarbeks. Kokku valmistame kolmel kuni neljal ülenädalasel kolmapäeval (seega siis peale 6. ja 20. veebruari ka 6. ja 20 märtsil) kaks meelepärase vormiga anumat (või ühe jurakama), kaunistame reljeefide, templite või muu abil ja katame glasuuriga.  Muidugimõista võid oma sea ka seest glasuurida ja seal muudki peale soola või suhkru hoida. Või siis hoopis oma ideega tulla, mis pole soola, sigade ega suhkruga üldse seotud.

Nii või naa, oled väga oodatud! Teretulnud on kõik, eelnev savikogemus pole vajalik. Osalemistaks on 46 eurot, jupikaupa või ühekorraga, kuidas sulle sobib.  Sisaldab savi, glasuure, juhendamist ja põletusi. Kuuma teed saab ka!
Anna palun ikka enne märku, et oled tulija- e-kirjatsi, FBtsi või telefonitsi.
Sigadusteni ;)!

Jaago sõprade kohvik 7. veebruaril: HELMI köögispaa

7. veebruaril kell 18.00 on Jaago sõprade kohvikus külaline- Kadri Untera oma HELMI köögispaaga*! Köögispaa on Kadri ettevõtmine, mis just-just asub tiibu sirutama- sestap ootame kõiki ergutama ja kaasa elama. Tuleb imeliselt lõhnav ja kasulik õhtu, sest õpitoast viid koju lausa KAKS looduslikku hooldusvahendit- isikliku meelepärase hõnguga ilusegu ja rikkaliku toitva, kuid kerge konsistentsiga kehavahu. Rääkimata oskustest kõike soovi korral kodus aina korrata! Jaago kohvikule kohaselt kuulub õppimise juurde piimavahuga kohv või kuum tee ning kook- magusamenüüs on maitseküllane banaanileib ning kuum purukook külma jäätisega.

Kadri ise ütleb nii:
Õpitoa käigus saab selgeks, kuidas ise valmistada udupeent kehavahtu, mille koostis on küll rikkalik (talv, eksole, nii peabki!), aga konsistents siiski pehme ja vahuline. Teiseks teeme loodusliku alternatiivi poedeodorandile- igaüks paneb ise kokku omaenda lõhnava segu.  Tegevus on teraapiline, aroomiteraapiline ja jõukohane kõigile. 

Kadri on erialalt proviisor ning tunneb suurt huvi ja tõmmet looduslike ja loomulike kehahooldusvahendite suhtes. Kodused ilutooted vajavadki teadmisi ja päris ükskõik mis suunas selles valdkonnas eksperimenteerima tormata ei maksa - ka läbinisti looduslikel koostisainetel võib võimas vägi sees olla. HELMI köögispaad on Jaago talus nähtud varemgi- suvistel avatud talude päevadel oli Kadri lõhnav laud huvilisi täis ja neid, kes rahulolevalt, enda kokku segatud purgike peos, lahkusid, omajagu.
Et köögispaa igapäevaselt avatud ei ole, siis tasub kindlasti kohal olla. Eelteadmisi kohvikusse tulek ei vaja, need leiad kohapealt. Ka kõik muu vajalik - õlid, anumad ja töövahendid- on olemas, kaasa võta vaid uudishimu ja hea tuju. Kui Sul on ja kasutad, siis võid kaasa võtta (aga ei pea) omaenda eeterliku lemmikõli.
Kohviku osalemistaks (õpituba+kookjajook) on 22 eurot, aga kui tuled koos kaaslasega, siis kahe peale kokku 40. Sõbraga seltsis on toredam ka! Osavõtmiseks palume kindlasti ette registreeruda, kas siis e-kirja, telefonikõne või FB vahendusel!
Peatse kirjutamiseni!


*Ah et miks KÖÖGIspaa? Aga seepärast, et kõik need ained, mida HELMI kasutab, saaks ja võiks vabalt kuuluda iga täiesti tavalise koduköögi juurde- kõik on puhtad ja loomulikud, tulevad otse loodusest ning neid võib kokku segada oma kodus, kõige muu elu seas. No vaata kasvõi piltide pealt!

Jaago talu seinakalender 2019

Pumm ja ongi käes! Seesamunegi 2019. No olgu-olgu, pumm käis juba kaks nädalat tagasi, aga ikkagi! Midagi on alati selles aastavahetuses, rohi kohe mõneks ajaks jälle rohelisem, meri sinisem ja uusaastalubadused värskemad. Vahel selgub takkajärgi, et uus aasta kulgeb küll kahtlaselt vana jälgedes, aga jaanuari alguses on positiivseid plaane teha kuidagi iseäranis kohane.
Mis Sinu kava selleks aastaks on? Et...eeee... Oot, aga äkki on asi selles, et plaan võiks küll olla, aga pole kohta ja moodi, kus ja kuidas seda visualiseerida. Noh, laiali laotada, silma ette seada, nähtavaks teha...

Mul on plaan pakkuda Sulle plaan. Või vähemalt koht, kuhu plaan sirgeldada. Tegelikult isegi kõik aastas esinevad plaanid, kasvõi iga päeva kaupa. Nii arstilkäigud kui sünnipäevad, küllaminekud ja suusaretked, laste ja loomade logistika ning kõiksugu muud ettevõtmised.
Meil näiteks ei tööta mitte miski, kui seda kalendrisse üles ei tähenda. Eelmise aasta lõpust meenub lausa üks sõnelus, kus poja õiendamisele, miks ja mispärast kellelegi korda ei lähe, et nädala lõpus on sõbra sünnipäev, näitasime kaasaga mõlemad otsustavalt tühja kalendriruudu peale- kui seal pole, pole olemaski! Ülestähendus sai tehtud ja sünnipäeval sai siiski käidud, aga ausalt, kuue pereliikme logistika kooskõlastamine on meie jaoks ainuvõimalik vaid siis, kui kogu kava suurelt silma ees.
Niisiis ripub meie kodukontori seinal juba mitu aastat suurte ruutudega kordineerimistabel, mille aukudesse saab kõik vajalik kirja pandud. Lisaks sellele, et asjad saavad tehtud õigel ajal ja kohas (eh, enamasti :)), võimaldab see vajadusel ka tagantjärele sündmusi rekonstrueerida.
Viimastel aastatel olen soovikohasuse huvides kalendri ise komponeerinud. Lihtsalt poest kunagi ei leia või ei oska otsida sellist, nagu vaja. Noh, jah, kuue asjapulga tegemisteks on omajagu ruumi ka vaja, ju me ei mahu oma suurperega standardisse lihtsalt sisse.

Kalender on kujundatud püstformaadis tabelina, toonitud ruutudega on märgitud pühapäevad ja riigipühad. Päise kujunduse jaoks soetasin täiesti mõistliku tasu eest Etsyst sobiliku graafikakomplekti (soovi korral uuri siit) ning kuude nime jaoks noppisin värvi nendesamade piltide pealt. Printisin kujunduse A3 formaadis välja ning seadsin kruvi otsa rippuma. Aluseks on seesama tahvlivärviga kaetud vineerilatakas, mida kasutasin ka eelmise aasta kalendri jaoks.
Uusaastapakina jagan kalendrit lahkelt Sinuga ka- soovi korral kohanda enda tarbe järgi, prindi välja, planeeri ja pruugi rõõmuga (isiklikuks tarbeks, eks!). Selgituseks olgu veel  öeldud, et allolevatelt linkidelt leiad sama kalendrifaili, aga formaadid on erinevad. Wordis* saad vajadusel oma soovi järgi kalendrile lisandusi teha, pilti vahetada või muudmoodi kalendrit kohendada, pdf on kohe ja muutusteta välja printimiseks.
Head sedasamustki aastat!

Lae Wordi-fail alla siit.
Lae PDF-fail alla siit.

*Ah et miks selline arhailine formaat nagu Word? No vaat seetõttu, et kuigi võiksin eeldada, et Sul on endal edevamad vajalikud programmid ja oskused asja "tööstuslikumalt" ajada-, näitab tegelikkus paraku, et tekstiredaktor on mitmetele siiski esmane või kogunisti ainumas, milles asju ajada.

Aita Semul aidata!

Küllap olete märganud, et viimasel ajal on Jaago talu tegemistesse karude kõrvale ka üksjagu rebaseid siginenud. On ka põhjust! Novembris ilmus Inga esimene lasteraamat "Semu kolib sisse", mille peategelaseks on justament rebane, nimeks Semu. 
Semu sündis praeguseks juba peaaegu et kaks aastat tagasi. Arvuti ütleb, et fail esimese rebase-jutuga on loodud 7. jaanuaril 2017 kell ‎19:53. Selle aja kohta olen üles tähendanud nii:

 „Jutusta meile üks lugu,“ ütles Johan. Magamamineku aeg oli käes, aga nagu ikka, oli see meie peret tabanud ootamatult. Hambad said küll pestud ja tuba enam-vähem korda, aga uneisu- vaat seda ei paistnud ei vasakult ega paremalt. Miia vedrutas porgandpaljana täiesti keelatud moel jalgupidi külaliste varumadratsil, Jaagup sobras oma hiiglaslikus jalgpallikaartide kogus ning Johan ise oli soovi  esitanud tiritamme-asendist ning sadas nüüd sealt alla, teel jalaga hommikumantlit nagi otsast kaasa võttes ning voodi alla lennutades.

Ohkasin ja kummardusin hommikumantli järele.

„Olgu peale, aga ainult siis, kui saate lähema kolme minutiga unevalmis,“ esitasin ultimaatumi, mis oleks vedelaks võtnud ka maailma võimsamad riigipead. Ime küll, aga kolme minuti pärast oligi kogu mansa oma tegevused kokku pakkinud, Miia öösärgi selga tirinud ning kõik kolm kummalgi pool mind teki all.

„Aga kust ma alustan?“ küsisin mina.

"No miks sa ei võiks alustada algusest," pakkus Jaagup kõigutamatu loogikaga.

„Algusest,“ jäin mõttesse. „Olgu`s pealegi...“

Nii see lugu lahti läks. Peagi sündis mõnusast villasest kampsunist meie koju kaisu-Semu. Planeedi kõige nunnumate piltide meister Kadri Ilves joonistas Semu üles ja pisut hiljem pakkusin teksti ja pilti Postimehe Kirjastusele raamatuks. Kirjastus oligi nõus ning toimetaja Piret Veigeli, kujundaja Piia Stranbergi, keeletoimetaja Lyyli Virkuse ja mitmete teiste ühise pingutuste tulemusel nägi "Semu kolib sisse" novembris trükivalgust. 

Aga Semu ei ole mingi tavaline rebane, oi ei! Tema tahab maailma muuta. Paremaks. Nii saigi algusest saati otsustatud, et raamatu autoritasu ja osa müügitulust läheb mõnele sellisele projektile, mis aitaks maailma kasvõi sutsukenegi paremaks ja rõõmsamaks muuta. Juhus viis autori kokku Tartu Emajõe Kooli direktoriga. Emajõe Kool õpetab nägemispuudega lapsi ja ühel või teisel moel puutuvad selle kooliga kokku kõik Eesti pimedad lapsed. Kooli õppetöös peetakse ülioluliseks punktkirja õpetamist ning õppimist, sest pimedatele on punktkirja lugemise oskus sama eluline ja tähtis, kui kirjaoskus tavameeltega lastele. 
Punktkirjaraamatuid  aga teadagi raamatupoest ei leia.  Niisiis "tõlgivad" kooli töötajad ise oma kooli lastele õpikuid, õppematerjale ja ka lastekirjandust. See on kulukas ja aeganõudev töö, aga - kord tehtud - saab raamatuid spetsiaalse printeri abil vajadusel uuesti trükkida. Oskused ja vahendid selleks on olemas, aga ressursinappuse tõttu jäävad paratamatult vaeslapse ossa eelkõige lasteraamatud. 
Emajõe koolil on SUUUUUUR puudus heast lastekirjandusest. Siin tulebki Semu ja Semu lugejad appi! Iga raamatu ost toetab ühe euroga hea eesti lastekirjanduse "tõlkimist" pimedate punktkirja. Annetused aitavad punktkirja panna vähemalt kaks lasteraamatut. Emajõe kooli õpetajad on teinud ettepaneku "tõlkida" esmajoones punktkirja Heiki Vilepi „Une-Mati uued udujutud“ ja Ellen Niidu onu Ööbiku lood.  Pimedad ja vaegnägijaist lapsed saavad endale kaks põnevat uut maailma, mida ette kujutada, milles seigelda, millest rõõmu tunda ning oma lugemisoskust arendada ja kinnistada ja koolil on edaspidi olemas failid, mille alusel raamatud vajadusel uuesti trükkida. 
Semu kuulus liigikaaslane, Antoine de Saint Exupéry "Väikese Printsi" rebane tuletab meile meelde: "Vaid südamega näed hästi". Kui Semu jaoks heategevusprojekti otsisin, avastasin, et see on ka Emajõe Kooli moto. 
Mis oleks, kui aitaks neid üheskoos pisut?

Jaago sõprade jõulukohvik 13. detsembril: valguspurgid

Jõuludega on nii, nagu kõige muugagi- ise me nad endale loome. On täiesti arusaadav, kui alati pole selleks aega ja võimalust, vahest ehk viitsimistki- jõuluehtes kodu oleks küll tore, aga kust sellega pihta hakata? Õnneks ei vaja jõulumeeleolu ilmtingimata palju pingutamist. Täiesti korraliku suuruse ja mahuga jõulutunde jaoks läheb hädapärast vaja vaid kaht asja- head muusikat ja üht valguspurki.

Muusika jaoks on mul soovitus kohe olemas. Kolasin eelmisel laupäeval Tallinna Raeplatsi läheduses ja sattusin poodi, kus parimas eas müüjadaam oli muusika kaupluse kohta tavalisest kõvemaks keeranud ning nõksutas selgest kuulamismõnust puusa. Oli  võimatu jätta küsimata, kellega tegu. Sain naerusuise vastuse: "Jaan Jahimehega". Nii saingi tuttavaks James Hunteriga.
Kuula ise, minu meelest on täpselt parasjagu jõul! Mitte selline pühademuusika, mis sulle pähe kinni jääb ja seal lõpmatult tiliseb-tiliseb-tiliseb, vaid mõnusa lebomeeleoluga R&B, mille saatel võid nii õhtust süüa, juttu ajada, lauamänge mängida kui ka- kui ikka teisiti ei saa- tööd teha. Meeleolu tuleb tegevusele vaatamata ja muusika tõttu niiehknaa.




Nojaa, ja siis see teine asi. Valguspurk. Seda võib kasvõi söömata vaadata- nii ilus on. Siluetid ja mitmekihiline paber joonistavad klaasi pinnale talvelugusid. Tibatillukesed led-lambid sädelevad nagu tähed. Klaas aitab sära paljundada.

Samas igati lihtne ja mõnus tegemine. Natuke õpetussõnu, nokitsemist kääride ja noaga ning voilaaaa, ongi olemas. Nagu näed, on minu purk silmapaistvuse huvides veel mootori külge saanud- pöörleva aluse meisterdas mu isa Ain mikrolaineahju mootorist ja lambilülitist. Kui Sul pöördalust ega õhinapõhist isa ei juhtu leiduma, siis aseta valguspurk lihtsalt lauale/pakule/muule alusele ning palista mandariinide või punapõsksete õuntega. Kinnitan, et imeilus  ja jõulune on ikka. Lisaboonuseks on ka näiteks päkapikkudel hubases valguses hea toimetada, pole ohtu, et väikemehed pimedas koperdades jalaluu murravad või midagi. Ühesõnaga hea ja tarvilik purk!
No voh, selles Jaago jõulukohvikus, mis 13. detsembril kell 18.00 aset leiab, täidamegi purke valgusega. Kõik vajalik esimeseks tööks on siin olemas, Sina anna ainult teada, et oled tulija. Kui soovid, võid kaasa võtta oma purgi. Täiesti vapustava tulemuse saab vana paksust ebaühtlasest klaasist silinderja purgiga- valgus võimendub seal iseäranis erilisel moel- aga selliseid ei ole mul lihtsalt kõigile pakkuda. Kui sul selline olemas on, võta enda jaoks kaasa. Kui jõulud möödas, saad purgi jälle tavapäraselt kasutusse võtta.

Kohvikule kohaselt kuulub õpitoa juurde kindlasti ka piimavahuga kohv, tee ja koogid. Et tegu on aasta viimasega, siis võta julgelt kaasa ka kõik need, kes soovivad osa saada vaid meie jõulumeeleolust ja maitsenaudingutest- koogivaliku teeme seekord kopsakama!
Osalustasuga on sedapsi, et töötuba (purk, valguskett, materjalid ja juhendamine) kohvi ja koogiga maksab 16 eurot. Kui soovid lihtsalt kohvikusse tulla, siis sõltub Su väljaminek välja valitud koogist ja joogist-see vaata üle kohapeal. Palume aga tulijaid ikkagi ette registreerida ning ääremärkusena olgu lisatud, et kohvikus arveldame vaid sularahas.
Õdusa tunde loob pimedal ajal eelkõige valgus. Suurt ja siravat polegi vaja, pigem just tasast ja sooja. Jaago sõprade jõulukohvikus saad kohe kaks head asja korraga- mõnusa kohvikuskäigu ja purgitäie jõuluvalgust, millega kodus meeleolu luua.
Neljapäeval näeme?

Jaago talu veebikool: sahtlist jõuluootusriiul

Meie siin Jaagol arvame, et jõuluootusaeg on ülepeakaela kõikse parem aeg. Et seda vääriliselt märkida ja ajast Täit Rõõmu tunda, püüame Jaago talu kohe advendi alguseks ära sättida. Imestada pole midagi, olen nimelt üles kasvanud kodus, kus pühad algasid varakult ja alati kodu kaunistamisega. Mu emps Reet nägi (ja näeb siiani) igal aastal hulga vaeva, et takunöörist, käbidest või muudest lihtsatest asjadest meeleolu välja võluda ja alati õnnestus see tal suurepäraselt. Isa Ain ehk nii vaimustatud ei olnudki, kui viiesajale käbile tuli augud sisse puurida ja traadist kannad kinnitada, aga ega ta vaielnud ka. Täielik määdzik oli see, et tihti ilmusid need pühtsed imed meie koju üleöö, lausa võluväel. Aeg ja haridus on tagantjärele selgeks teinud et päris võlukepiviipega see kõik siiski ei tule (mnjahh), aga ausalt öeldes on teadmine sellest, et nad tahtsid ja viitsisid meid õega nõnda rõõmustada, vaat et suuremgi maagia.

Nüüd, mil olen juba suur, proovin igal aastal oma perele samasuguseid imesid luua. Noh, küllap teavad kõik, kes detsembriga lähemalt tuttavad, et aega seal just ülearu pole ja tihti olen oma plaanidega omajagu käpuli, aga pühadeehtes koduta ei saa jõuluaeg minu jaoks alata. Kastidest ja karpidest (neid on ajaga üha juurde siginenud) tulevad välja ehted, jõulusokid, küünlamajad, päkapikud ja jõulutuled ning metsaskäik toob kaasa kuuseoksi, käbisid või muud kraami, mida talus kõikjale üles seada.  Igaks aastaks püüan valida ühe läbiva teema, aga ikka tuleb ette, et kohati vilistan plaanile ja teen täiesti teemaväiseid väljapanekuid ka. Jõuluajaks saab majapidamine jõulu täis ja nii meile meeldibki.

Mõnes kodus on nii, et kõige üleseadmiseks napib nii aega kui ka kohta. Siis aitavad jõulutunnet luua väikesed valitud detailid, mille näitamiseks pole üldse palju ruumi vaja. Piisab näiteks ühest meeleolukast seinale riputatavast vimkaga riiulist, mille võid heldelt täita pisikeste jõuluste detailidega- piparkoogid, jõulukuulid, inglid, kingipakikesed, maiustused...

Advendiaeg on teadagi päkapikuaeg ka ja meie majas igatahes kipuvad päksid vahel hajameelsed olema. Et vältida tühja sussi paanikat, olid nad sel aastal kavalad ning seadsid sisse jõulukalendri, mis koos vastavasisulise infokirja ja tarvitamisjuhendiga saabub sussidesse kohe 1. detsembril. Päkapikkudel on nõnda palju lihtsam- kalendritäite hankimist alustasid nad juba ammu ning meelespidamist on vähem.

Juuresoleval pildil näha olev riiul on just täpselt sedasorti meisterdamine, mille võid ette võtta üksi või  koos lastega ja pruukida seda nii jõuludekoratsiooni kui advendikalendrina või isegi (tadaa!) mõlemana korraga.

Riiul on tehtud vanast sahtlist, milletaolisi leiab nii taaskasutuskeskusest kui ka ilmselt igalt teiselt pööningult. Samahästi sobib mistahes muu puidust kast. Riiuli vahedetailid on lõigatud tugevast papist ja üle kleebitud vanade ajalehtedega. Tagasein on värvitud tahvlivärviga, nii on sahtlisse võimalik kirjutada asjakohaseid sõnumeid või (tähelepanu, sahtlisse kirjutajad :)!) luuletusi. Edevamal juhul võid tagaseina tapetseerida mõne mõnusamustrilise paberiga- jälle ilus!

Vaja läheb:
Vana sahtlit või puidust kasti
Ajalehti
Tugevast lainepapist (kahe-või kolmekihilisest) kasti vahedetailideks
Valget akrüülvärvi
Musta tahvlivärvi
Maalriteipi
Klammerdajat
Murtavate teradega käsitöönuga
Metalljoonlauda
Kääre
PVA-liimi



Puhasta sahtel ja eemalda kõik üleliigne. Minu sahtlil näiteks oli lisaks täiesti autentsele tindiplekile hulk tugeva liimiga sahtlisse kinnitatud tugevdusdetaile, mil riiuli seisukohalt olid otstarbetud. Kangutasin üleliigse lahti ja silusin, palju sain.  Tint jäi muidugimõista alles :).





Mõõda sahtli siseosa kõrgus (K), laius (L) ja sügavus (S). Siit saad siseriiulite mõõdud. Oma sahtlile planeerisin 4x5 riiuliava, seega vajasin kolme pikka (KxS) ja nelja lühemat (LxS) detaili- riiuliavasid tekib nimelt ühe võrra rohkem kui on eraldavaid vaheseinu.  Lisaks vajad majale katusekolmnurka ja seda raamivat papiriba. Kogupikkuse tehterida on siin: 2x(kolmnurga külje pikkus+5kuni10cm katuseräästaks)xS.

Lammuta oma lainepapist kast, märgi mõõdud kastipapile ja lõika käsitöönoa ja joonlaua abil välja. Nuga jooksku mõõda metalljoonlaua äärt, nii saad hästi täpsed lõiked.

Märgi pikkadele detailidele võrdsete vahedega neli ja lühematele kolm poole detailini ulatuvat sälku. Lõika sälgud käsitöönoaga papi sisse, sälgu vahe suuruseks olgu papi paksus. Kui paned üht sorti detailid üksteise peale kuhja, peavad sälgud täpselt kohakuti olema. Proovi, kas riiuli sisu passib kokku-pikemate detailide poolde sälku lähevad lõhemate detailide sälgud sisse-, vajadusel lõika lõhed sügavamaks.

Kleebi sisedetailid PVA liimi abil ajalehtedega üle. Parima tulemuse saad ajalehti rebides, mitte lõigates. Kata papi pind pintsli abil liimiga ja seejärel ajaleheribadega. Sälgukohad kleebi rahulikult samuti üle- need lõikad hiljem uuesti lahti. Liim olgu pigem vedelapoolne.ja koonerdada ei maksa.  PVA kuivab läbipaistvaks, nii et ka plekkide pärast ei pea muretsema.
Lase korralikult kuivada.


Värvi detailide pind kergelt valge akrüülvärviga üle, nii jääb riiul heledam. Värvi võid veega pisut lahjendada ja pintsel käigu vaid lohakalt ja kergelt pinnast üle-siuh-säuh! Lase kuivada ning lõika sälgukohad noaga uuesti välja. Pane sisu kokku.

Värvimistöödeks lahutasin sahtli tagapõhja raamist. Kui see pole võimalik, kata alad, kuhu värv ei tohiks sattuda, värvimise ajal maalriteibiga.

Värvi tagapõhi ja "pööningu" tagasein tahvlivärviga mustaks.

Pane maja kokku. Kinnita vajadusel sahtlipõhi uuesti raami sisse. Mina kasutasin selleks kombinatsiooni puiduliimist ja klambripüstolist, tugevdasin kindluse mõttes maalriteibiga. Sea kohale kolmnurkne katus ja raamista lõigatud ja täpselt pooleks murtud katuseribaga. Kaarja sahtli korral on seda väga mugav kinnitada klambripüstoliga, klambrid saab lüüa täpselt kaare peale. Sea sisuosa raami sisse. Ongi valmis!

Nüüd jääb veel vaid kõige toredam osa- sisustamine. 

Kui soovid riiulisse valgust, võid tagaseinale seada patareidel töötavad jõulutuled või kasutada teeküünlaid meenutavaid led-valgusteid. Advendikalendri puhul kirjuta avadesse kriidiga kalendrinumbrid. Sea riiulisse asjakohane jõulumant või pisikingid. Kui manti pole, võid riiuli täita hoopis jõuluste kriidijoonistuste või kasvõi mandariinidega.

Uhkeid riiuleid!

Väike jõulueelne käsitööspaa on 8. detsembril

Meie siin Jaagol arrrrrrrrmastame jõule ja seepärast hakkame ootusega juba lähiajal vaikselt pihta. Esialgu seame mõtted sedaperi, siis tulevad teod takkatraavi. Mitu tegu sünnib juba varsti, täpsemalt 8.detsembril. Siis avab Jaago talus uksed meie iga-aastane käsitööspaa, millest oled lahkesti palutud osa saama!
Väike jõulueelne käsitööspaa on sedasorti päev, mis on mõeldud jõulutunde otsimiseks ja leidmiseks. Päev täis ise tegemist ja käsitööd, maitsenaudinguid ja aega iseendale. Möödaminnes valmib selle mõnususe paistel muretult mitu jõulukinki ning leitud Tunnet (seda jõulu-oma) võid õhtul koju tassida nii palju, kui kotti mahub.
Sel aastal on spaapaketis kolm teemat. Kõigepealt vilditud miniloomad, minimõmmid ja muud võluvad mininukud- loe lähemalt altpoolt. Teiseks teeme tutvust meie moodi piparkoogikunstiga. Kolmandaks valmistame pidude hooajaks rahvuslikest helmekeedest inspireeritud ehte. Üllatused pole ka välistatud- mis jõuluootusaeg see muidu oleks!
Spaapäeva osalustasu on 50 eurot ning siia mahub kõik, mis päeva nautimiseks vaja: materjalid ja töövahendid, juhendamine ning kõhutäied. Osalemiseks anna endast kribinal-krabinal märku, sest laua taha mahub vaid loetud seltskond. Registreerumiseks kirjuta jaagotalu@gmail.com, helista telefonil 5297919 või saada sõnum FB kaudu.
Kirjutamiseni!

Spaa ajakava*
Alates 10.30 Saabumine ja sisseelamine
11.00 Juveelide aeg
13.00 Piparkoogikunsti aeg
14.00 Jõululõuna
15.00 Piparkoogikunsti aeg
16.00 Rebaste aeg (ja karude ja nukkude ja...)
19.00 Õhtusööma ja kojusõit

Tekstiiljuveelid
Kes oleks võinud arvata, et rahvulikest rikkalikest helmekeedest inspireeritud tekstiilist kaelaehe võib olla sedavõrd glamuurne? Valmistame tõelise pilgupüüdja, mis sõltuvalt valitud materjalidest lisab i-le meeleoluka täpi või on hoopis tõeline peaesineja. Kui nõksud käes, võid selliseid toredusi teha kohe mitu ning jõuluvana abilised sosistavad, et ehted sobivad imehästi ka kingituseks!

Minimaailm
Vilditud miniloomade ja mininukkude teema on maiuspala neile, kes armastavad nunnusid pisielukaid. Selgeks saavad nukutegemise nõksud ja töövõtted ning valmib väike tegelane koos aksesuaaridega. Kes esialgu end minimaailmas suure ja kohmakana tunneb, võib toetuda eelnevalt valmis seatud rebasenägudele ;)

Piparkoogikunst
Jaago moodi piparkoogikunst ei ole päris tavaline. Tule ja maitse järele!

*Ajakaval on lubatud venida, liikuda, ümber paigutuda ja teiseneda. Kõik on parima huvides.

Saviõdagud algavad 17. oktoobril: sgrafiito

Allikas: https://www.instagram.com/p/BauN9NdlnFG/

Milla sina viimati savi said?
Mis? Sügisel pole saanudki? Oioioi... paha lugu! Aga tule siis 17. oktoobril kell 18.00 kindlasti Jaagole - me teeme sgrafiitot!
On vägagi tõenäoline, et see viimane on sõna, mida Sa ei kasuta just iga päev. Et asi selgemaks saaks, tipsi internetti-pinteretti märksõna sgraffito ja vaata järele, aga lühikokkuvõte järgneb nüüd.

Allikas: http://firewhenreadypottery.com/

Keraamikamaailmas on sgrafiito põhimõtteliselt see, kui parajas staadiumis kuivanud saviesemele (näiteks valgele) valatakse pähe ports vedelat värvilist (näiteks sinist) savi, mis õige kuivus-märgusastme korral nakkub kindlalt aluspinnaga. Tibakese tahenemise järel saab asuda aluspinda sinise alt jälle välja koukima, aga mitte lauskaevandamise korras, vaid peenemate ja jämedamate kraapriistadega manipuleerides. Tulemuseks on kahevärviline linoollõiget meenutav graafiline pind. Kuivamise järel käib nõu ettepõletuses ning kaetakse seejärel läbipaistva glasuuriga, mis värvipigmendid eriliselt erksaks muudab. Tehnika puhul on ülilahe veel see, et pind jääb mõnusalt laineline ja käega on seda huvitav katsuda- hoopis teistmoodi kui vormist tulnud keraamikat.
On ju vahva? Vaata kasvõi neid postitusega kaasas olevaid pilte tõelistelt sgrafiitomeistritelt.

Allikas: https://www.instagram.com/modhome.ceramics/

Võid muidugi juba aimata, mis järgneb. Panen ette, et seekordses saviõdagusarjas võta käsile mistahes anum ning kribime sellele sgrafiito peale!
Kõigepealt teeme nõu valmis. Üleliia keerulisi vorme ei tule, sest tehnika tahab mõjule pääsemiseks pinda, millel esineda. Kausid, vaagnad ja lihtsa vormiga purgid on hea valik. Igati teretulnud oled ideega, mis just sulle vajalik, olgu selleks siis pere supikausid (ahoi, Janika ja Teele!) või lõngakauss (Heili, uu!).

Allikas: https://www.instagram.com/p/vCrMCIw1AU/

Anum(ad) valmis, valan selle/need õigel ajal angoobiga üle ja lasen taheneda. Siis asume ilupilte anumale kraapima ja seejärel glasuurime. Valmis saame umbes nelja kohtumiskorraga, niisiis jõuame ilusti enne jõuluootusaega valmis.

Allikas: https://www.pinterest.com/louielightfoot/playing-with-mud/

Osalemistaks on 12 eurot/õhtu ehk siis teema peale kokku 48 eurot. Tasuda võib korraga või jupikaupa ja nagu ikka, on siin sees materjalid, põletused, tööriistad, juhendamine ja toasoe. Kõik muu mõnus on jumalamuidu peale- nagu näiteks pimedad õhtud :), hea selts ja kuum tee.
Ootame nii tuttuusi kui vanu kalasid, koge(ne)m(at)usele vaatamata saavad kõik hakkama! Need, kes tunnevad, et loomingusoolikas on umbes ja ideepõld lage nagu sügisene peedipeenar, ei pea samuti kartma, paar potentsiaalset kavandit, mida oma anuma pinnale uuristama hakata, annan ette ka.
Et teaksin savi, ahjuruumi ja piparmünti varuda, registreeru palun telefonitsi, e-kirjatsi või feissbukitsi.

Peatse kohtumiseni!

 Allikas: https://ello.co/studiomalu/post/w3jexdyc4etpmtyswsuj8g