Jaago suvelaager on 5. ja 6. augustil

Suvel on teadagi puhkamise aeg ning meil siin Jaagol on teada, et käsitöist sorti puhkus ongi see kõige mõnusam ja inspireerivam. Sestap ootame kõiki ise tegemise huvilisi 5. ja 6. augustil Jaago käsitöötalu suvelaagrisse.
Kahepäevase laagri teemad on seekord inspireeritud sumedatest õhtutest, suvistest pidudest, hästi veedetud hetkedest, laiskadest jalutuskäikudest ja jõudeajast. Valmistame külluslikke organzalilledega ehteid ja käevõrusid, õmbleme valmis kerge pitskardigani jahedateks õhtuteks, nikerdame jakile kinnituseks puidust ehisnõela ning teeme üllatustegusid.
Jaago laagrite juurde kuulub lahutamatult hea toit talukohvik Tillult, peremehe köetud õhtune saun ning mõnus seltskond. Osalustasu on 65 eurot ning sisaldab enamikku materjalidest (sest jakipits tuleb juhiste alusel endal võtta, siis on kindel, et saab õiget vurhvi ja värvi), töövahendeid, juhatust ja kaht lõuna-, kaht õhtu- ning üht hommikukõhutäit. Maaelu mõnud, murused varbad, päikeseloojanguterrass ja õdus käsitööküün on jumalamuidu pealekauba. Rohkem infot ja registreerimine e-kirja-aadressil jaagotalu@gmail.com ning telefonil +372 5297919.
Peatse kirjutamise ja helistamiseni!

Laagrikava*

5. august
10.00 Saabumine ja sisseelamus
11.00 Tegude aeg
13.00 Lõunakõhutäis
14.00 Tegude aeg
19.00 Õhtukõhutäis
20.00 Saunaõhtu algus

6. august
9. 00 Hommikukõhutäis
10.00 Tegude aeg
13.00 Lõunakõhutäis
14.00 Tegude aeg
18.00 Õhtukõhutäis, pai ja kojusõit


'



Pitskardigan
Uskumata lihtne ja efektne ühetükijakk on jõukohane igaühele, kes vähegi õmblusmasinaga sõber. Igaühe enda järgi tehtav lõige on korratav mitmetes mõnusates materjalides: pehmetes hästi langevates trikookangastes, villastes sallides ja ülevisetes, kerges siidis ja sifoonis. Ilmet annavad detailid- lipsud, ehisnõelad, vööd...

Organzast kapsad ja roosid
Külluslikest organzaroosidest (või hoopis -kapsastest :)), mida kõigepealt valmistame oma soovi järgi värvides ja vormis, paneme kokku erinevaid ehteid- küll juuksekaunistusi, küll käevõrusid- kõik võluvas shabby-chic-stiilis.

Vitssõlest inspireeritud kinnitusnõel
Peremehe õpituba, kus välguvad noad ja lendavad laastud. Tulemuseks on salli või jaki puidust nikerdatud nutikas kinnitusnõel, mis ühtaegu prossi ja ehte eest.

Muud head teod
Üllatusõpitoad tekitavad alati elevust, osalt kindlasti seetõttu, et on üllatused. Jäägugi augustini nii!

*Võimalikud on siinsealsed muutused, ikka parima huvides

Suvi käima! Hooaja lõpu ja suve alguse piknik jäätisepeo ja täikaga

Nonõndaks. Meil on suvekartul maas, peenrad tehtud ja kurgid-tomatid kasvuhoonesse sisse kolitud. Pisikeselt ja parasjaguselt, ses mõttes et oma pere ja suvekülaliste jagu. Peenramaa sai peale lausa nõnda ilus, et käin seda lihtsalt lusti pärast päevas paar-kolm korda vaatamas. Aga mitte sellest ei tule mu jutt.

Tuleb hoopis sellest, et meie seni osavõttuderohkeim Jaago sõprade ringi ja saviõdagute hooaeg sai otsa ning et lõpupunkt oleks rõõmsameelselt tuntav, korraldame seks puhuks ühe vägeva kõigile avatud

JÄÄTISEPIKNIKU!

Nimelt reede, 2. juuni õhtupoolikul kell 18.00. Koos kõige asjakohase ja juurdekuuluvaga- eelkõige jäätise (pokaalid on viimasel saviõdagul käijail ju omast käest võtta ;)), aga ka pisikese õpitoa ning mõnusa kogukondliku täika ja rohe- ning muiduvahetusega.
Et kõik õnnestuks, varun mina massiivselt eri sorti jäätist ning valmistan ette õpitoa (jääb üllatuseks, aga on kerge shabby-kallakuga suvine ;)). Sinu hooleks jääb kokku pakkida jäätisehuviline kaaskond (lapsed-mehed-lemmikloomad) ning potentsiaalne täikakraam.
Jah, täikakraam, sest seekord ei tule kaup üldse mitte üksnes Jaago talust, vaid kõigilt osavõtjalilt endilt. Niisiis, kui su majapidamises leidub üleliigseid asju või põllupeenrale mahutumata jäänud taimmaterjali, siis võta see kaasa! Sinu otsustada, kas kaupled raha või soodsate vahetuste nimel. Väga on oodatud ka noored alustavad ettevõtjad, s.t lasteletid. Meie omad igatahes lubasid enda putka küll püsti panna. Seega on meie lõpu- ja alguspikniku seekordne korraldus on samavõrd kõigi teha ja annab kindlasti suvealgusele mõnusa hoo sisse. Osalustasu seekord pole, aga ole valmis panustama jäätisekuludesse- luban, et kohvik pakub mitmekesist valikut.
Piknik kestab viimaste püstiseisjateni ning osalemisest etteteatamine väga oodatud, siis tean jäätist varuda!
Peatse kohtumiseni!

Jaago sõprade ring 12. mail: emadepäeva-eri!

Selle hooaja viimane (päriselt ka, viiiiiiiimane korraline, rohkem enne sügist ei saa!) Jaago sõprade ring on ilus, õrn. nostalgiline, naiselik ja shabby ühtaegu. Et nädala nurga tagant piiluvad ka emadepäeva karvased kõrvad, võib mokaotsast veel lisada, et väga emadepäevakingi-pärane ka. Kuigi juuresolevalt pildilt on see vist isegi selge.
Tegemisele tuleb nimelt vanade fotodega ehtemedaljon, mil kaunistuseks pisikesed roosid, pärlid ja helmed. Just täpselt parajal määral funktsionaalne (kantav, noh), samas selline, mis toob täisverelistel emadel ja vanaemadel kindlasti pisikese niiskuse silmanurka. Kuis teisiti saakski, kui käiku lähevad lapsepõlvepildid ning laste(laste) fotod. Niisiis on sul õpitoaga koos ka kink kohe olemas- iseendale, emale või (vana)vanaemale.
Tuleb põnev õhtu, sest selgeks saab (tadaa!) lausa kaks tehnikat. Esteks õpime ära, kuidas ühendada turvaliselt ja vastupidavalt omavahel klaaskamee, pilt ja kameealus. Seda esimest etappi oleme korra juba teinud ka, lähemalt loe siit. Aga- nagu klassikalises üheksakümnendate reklaamis- "see pole veel kõik". Teen Su tuttavaks mitmekülgse uue materjaliga, mis lööb laineid eelkõige tehislillemaailmas ja scrapbookijate hulgas- nimelt Foamiraniga, millest valmistame kaunistuslilled. Pildil nähtavate õite eeskujuks on üks mu kevadlemmik- aasia tulikas ehk ranunculus- ja Foamiran oma kasutusviisidega võimaldab lille tõepoolest ülielutruuks kujundada.
Õhtuga valmib niisiis pildimedaljon ja lillkaunistus ning edaspidi saad sarnas(t)es tehnika(te)s teha väga eripalgelisi ehteid prossidest ja kõrvarõngastest peaehete ja juuksekanistusteni välja. Et õpitoast täit lusti tunda, anna hakatuseks teada oma osalusest. Seejärel leia pilt (iseendast, lapsepõlvest, oma lapsest, ...), mida soovid medaljonis näha ja saada see hiljemalt neljapäeva, 11. mai hommikuks mulle. Arvesta, et medaljoni läbimõõt on umbes 3 cm, seega ei tohiks pilt väga kribu olla ja resolutsioon olgu ka piisav. Prindin pildi laserprinteril vajalikus mõõdus kettakesena välja ja see ootab õpituppa tulles sind juba ees. Muust veel niipalju, et kui Su majapidamises leidub kuuma liimi püstol, pista see palun koos liimipulkadega kotti. Käepärased väikesed käärid kuluvad ka ära. Kõik muu vajalik on meil olemas- Foamiranist, medaljonikraamist ja ehtekettidest töövahendite ja juhendamiseni välja. Osalemistaks on 10 eurot, piparmünditee ja hea seltskond käib kauba peale ;). Algus 18.00, ikka Jaagol.
Peatse kohtumiseni!

Jaago sõprade ring 28. aprillil: suvine peaehe

Publiku tungival soovil on ka seekordses Jaago sõprade ringis kordusteema- meie moodi peaehe. Pildile vaadates on muidugi selge ka, et just sedasorti haldjalikud ehted kuuluvadki peatse suve, mõnusate sumedate õhtute, päikeseloojangute ja pidude juurde. Kohe pihta hakates jõuad nendega varustada kogu pere daamid, suurtest väikesteni välja ning ühtlasi suve enda jaoks juba praegu mõttes käima tõmmata. Puudriroosa tooni asemele võid vabalt kujutleda ka kreemikasvalge, halli või helesinise, aga miks mitte ka dramaatilise musta ja punase.

Saan juba ette kinnitada, et tegu on teemaga, mis toob kaasa kordades rohkem toredaid emotsioone kui ainult ühe kohtumise jagu- kõigepealt mõnusa õhtu peale ette mõeldes, siis kohapeal seltskonda ja tegutsemisrõõmu nautides ning lõpuks peaehet kandes ja komplimente ning häid sõnu vastu võttes. Lisaks ehte-õpikale käime nii teoorias kui praktikas läbi ka mõned mõnusamad kandmisvõtted nii lühikestele, pikkadele kui ka pisikeste piigade juustele.

Kõik ehte valmistamiseks vajalik on meil olemas, peavõrust-kangastest-pärlitest-sulgedest hea seltskonna ja kuuma teeni välja. Kui sul on kodus olemas mõnusad käepärased teravad käärid, millega oled harjunud toimetama, võid need küll kotti pista, lõikumist tuleb omajagu. Osalemistaks on 10 eurot, ette registreerimine ikka oodatud. Algus nagu ikka, 18.00!
Peatse kirjutamise-kohtumiseni!

Teeme kiviaia ära!

6. mail on Eesti traditsiooniline talgupäev, mille käigus tehakse ära hulk häid asju. Nii ka meie, juba mitu aastat ühtejutti.
Seekord ehitame kiviaeda. Meil nimelt lösutab sissesõidutee kõrval kivihunnik, vahelduvalt kord suurem, kord väiksem. Aga aed on palju parem kui hunnik ja koos lihtsam kui üksi, niisiis Teeme Ära!

Talgutele tulija saab kiviaia ehitamise selgeks nii teoorias kui praktikas ning omandab oskuse edaspidi elus ettejuhtuvad kivihunnikud ilusateks aedadeks vormistada. Talgutööd hõlmavad veeretamist, tassimist, tõstmist, lükkamist, nügimist, tirimist, tõukamist, tõmbamist ja sikutamist, sekka juhuslikku laadi kaevamist ja rehitsemist. 

Kestliku kiviaia rajamine on meie pere meelest igati sobiv sissejuhatus Eesti peatsele suurele sünnipäevale. Loodame, et Eesti riik püsib sarnaselt meie raud- ja põllukividele jonnakalt aastasadu ning arvame, et korrastatud kiviaed Jaago talu väravas annab juubeliaastale kõvasti väärikust ja pidulikkust juurde. 

Talgulistele pakume head seltsi, uusi oskusi ja teadmisi, väikest kiviteemalist õpituba ning mõnusat kõhutäit talgusööki. Päev kestab Jaago talus 10-16 ja registreeruda saab siin.

Peatseni!

Jaago sõprade ring 13. aprillil: tüllseelik

Selle kevade märksõna paistab olevat deja vu, sest päritakse mitmete õpitubade kohta, mida olen juba teinud- noh, et kas ei saaks ikkagist veel korra. Ega ma kade pole, teeme! Seekord siis seelikuid, ikka neid tülliselt lehvivaid ja lendlevaid. Selgelt asjakohane teema, sest millal siis veel ülinaiselikku tüllivahtu kanda kui mitte kevadel ja suvel. Alusseelikuna, pealisseelikuna, pikki, lühikesi, vahepealseid, kuidas daamid iganes soovivad! Muide, teeme selgeks ka selle, kuidas volüümikamad daamid saavad seda ilu ilma põhukuhjatundeta pruukida ;)

Korra on tüllseelik meil juba teemaks olnud, aga sellest pole midagi, sest vahepeal olen õmmelnud-kokku pannud paar toredat "jälle teisiti" seelikut, mille retsepti jagan heal meelel teiegagi. Viimane tüllseelikueksperiment, mis juuresoleval pildil hädiselt ka näha on, sündis paari tunniga MHG veebruariballi eel ning on kokku käristatud vana-kooli kombineest (aitäh, Marju!), mille allserv hoopis kaeluseks keeratud, vintage-boolerojakist ning tülliportsust.

Õpitoas saab selgeks

¤ tülli ettevalmistus, lõikamine ja traageldamine;
¤ tülliserva viimistlemine;
¤ tülli krookimine ja
¤ seelikuks kokkupanek kahel eri moel.
Niisiis, kui tunned, et Su täiuslikust kevadest puudu vaid seelik, siis vutt-vutt-vutt, õpituppa. Kohtume 13. aprillil kell 18.00, ikka Jaagol. Kui tahad seelikule kohe hoo sisse saada, võta palun kaasa vähemalt 6 meetrit tülli (1,5m laiust), sobiva tooniga niiti, vööümbermõõdu jagu laia värvlikummi ja õmblusmasin. Kui soovid enne asja selgeks saada ja alles siis ostlema siirduda, on kõik käeharjutusteks vajalik kohapeal olemas. Purki palun 7 eurot, vahetuspapu kaasa, hea tuju niikuinii. Anna ette teada ka, et oled käpp.
Lehvivate seelikuteni!

Uus saviõdaguteema 12. aprillil: suvised pokaalid

Pügasin Villemi ära. Meie pontsakas kuts muutus paugupealt saledaks kõrgejalgseks... hmm, hurt on siiski liialdus, aga peenemat sorti linnukoeraks igatahes. Metsas käies oli tal kõigega umbes poole rohkem asja ja energiat.

Ah et kuidas see juuresoleva pildiga seostub? Aga vaat nõnda, et Villemi pügamine on selge märk - suvi pole enam kuigi kaugel. Ja suvi, teadagi, tähendab paljusid pirakaid jäätiseportse, kihisevaid vahuveine, jääkuubikutega jahutavaid jooke ja muud säärast.

Ülalolevast tulenevalt on seega loogiline, et saviõdagusarja selle kevade viimaseks teemaks on

vahvlimustrilised pokaalid, 

mis sobivad kõigi nimetatute tarvitamiseks nagu valatult. Värvivalik on suviselt pastelne, glasuurimiseks kasutame roosat ja helesinist ja õunarohelist ja päikesekollast ja...

Valmistame terve suure pere jagu pokaale, viis tükki vähemalt. Kui soovid rohkem, pead ehk mõne järeleaitamistunni võtma, aga seegi on võimalik. Trehvame kolmel kolmapäeval üle nädala, kahel korral tegeleme savi, ühel korral glasuurimisega.
Osalemistaks on kokku 37 raha, etteregistreerimine vajalik ja palutud.  Pokaalid-peekrid, olgu veel öeldud, pole üldse kohustuslikud, võid õdagule ka oma mõtetega tulla. Oodatud on nii need, kel savikogemus juba kopsakas kui ka need, kel käsil esimene kord.

Hooaja lõpupunkti ja ühtlasi suve avalause paneme üheskoos kirja veel nädal hiljem mõnusa jäätisepiknikuga! Siis on igaühel omad pokaalid juba varnast võtta.

Et asi pildiliselt ka igati selgeks teha, võtsime Jaagupiga ühel mõnusal (kuigi mõnevõrra tatisel) kodupäeval ette meie uute jäätisepokaalide pildistamise. Asjakohase sisuga muidugimõista. Tundsime üksteisest, jäätisest ja uuest 50-millimeetrisest objektiivist suurt rõõmu, küllap paistab see ka piltidelt välja.
Peatse kirjutamise-kohtumiseni!

Jaago sõprade ring 30. märtsil: seemnelindid ja seemnepallid

Käsi püsti, kellele meeldib harvendamine? Mulle üldse ei meeldi. Kui ma ikkagi olen juba kevadel oma peenramaale vaod siblinud ja sinna seemned poetanud ning taimetitad ongi - ime imekest, - oma nina mullast välja pistnud, siis on tõeliselt ebameeldiv hakata pooli neist välja kiskuma. Hale ju, teised punnitasid kõvasti, et omadega siiamaale jõuda ja siis tulen mina ning mõrvan nad halastamatult.
Ega ma, ausõna, ei olegi mingi sündinud rohenäpp. Väiksena ei meeldinud aiatööd mulle üldse, tüütud ja lõputud. Ja isegi praegu, mil need üha toredamaks muutuvad, tundub mulle vahel, et kuulun hoopis rohekäpardite liigasse. Küll unub mul kastmine, küll avastan ootamatult, et kirbud on kaalikalehed auklikuks järanud, küll jääb rohimine õigel ajal tegemata. Eelmisel aastal tekkis meil aga päris tõsiselt arutelu, kas kartuli tuleks panna mulda, idud allpool või hoopis ülal. Ehk siis kas tegu on juure- või varrealgetega. Ei näita just erilist professionaalsust :).

Küllap peab taimedes olema kõvasti kangekaelsust ja visadust, sest  v a a t a m a t a  minu teadmistele ja oskustele- needki ainult puhtalt praktika peal vanaemalt omandanud- õnnestub igal aastal aiamaa siiski rikkalikult täis kasvatada. Tunnustan tõsiselt seemnete ettevõtlikkust ning ei taha seepärast ühtegi tärganud taime naljalt üle parda visata.
Teisest küljest pole miskit parata ka. Kevadisel aiamaal on praktiliselt võimatu teha õige tihedusega külv. Musta mulla peal ei seleta silm peenemate seemnete puhul üldse, kas midagi mulda ka läks, niisiis paned ikka kohe heldemalt. Mullaga katmisel võib ju osa pinnale kuivama jääda, linnud võivad midagi välja siblida, kes teab. Ikka paneme rohkem! No ja siis tuleb neid taimi ka nii et ohohohooo! Mis muud, kui tuleb harvendada, isegi mina saan aru, et kõik ei mahu. Aga ei raatsi ju!
Tavaliselt lõpeb asi sellega, et mul pole ikkagi südant taimebeebisid õige tiheduse peale tõmmat. Porgandirida tuleb nagu müür! Kasu ei saa keegi, sest liiga tihedalt pandud porgand ei kasva suureks, salati alumised lehed lähevad ruumipuudusel ligaseks ja peedid ei tule ümmargused, vaid hoopis kandilised. Ega ma ei õpi ka, järgmisel aastal kordub kõik samamoodi.
Mõtlesin, et prooviks kuidagi teisiti. Ühel aastal olen oma porgandid külvanud seemnelindi abiga ja see mulle küll meeldis! Jube mugav oli "külvata", porgand tuli algusest saati õige tihedusega, kasvas pikaks ja mahlaseks. Sügisel oli päris tegu, et mullast kätte saada, nii pikalt olid maa sees.

Ainuke, mis mulle seemnelindi juures ei meeldinud, oli hind. Seemneid oli ju tegelikult palju vähem kui pakis tavaliselt ja lindijupike ainult poolteist meetrit pikk. Me pere saa tost no tuhkagi! Ja kõiki asju lindina osta ei saagi, aga mina mõtlesin juba, kui tore oleks samamoodi külvata korrapäraseid lilleridu ja salatipeenraid.
Sobrasin natuke veebis ja selgus, et seemnelinti pole üldse raske teha. Veetsin õnneliku pärastlõuna seemnepakkide seltsis ja nüüd on mul aiamaad tegema hakates hulga tööd juba tehtud. Erinevalt õues ja mustal mullal umbkaudu seemneid pudistades näen toas soojas ja valges linti valmistades täpselt, kui palju seemneid sinna saab. Valmis lindid keeran rulli ning aiamaale minnes pole muud muret kui vagu tõmmata, lint laiali veeretada ning mullaga katta.
Teine päris tore leiutis on seemnepall või seemnepomm. Neid nägin esmakordselt "Teeme Ära" talgupakis ega saanud algul arugi, mis junnike mulle saadetud on. Kes ka nõutu, siis võib teadmiseks võtta, et seemnepomm on savist, mullast ja näputäiest seemnetest pallike, mis mullale poetades niiskuse mõjul aeglaselt laguneb ja idaneb. Linnud ei noki seemneid ära, tuul ei puhu minema ja seeme ei kuiva ära. Selliseid pallikesi kasutatakse gerijlaaianduses- see on liikumine, mille eesmärk on täisistutamise ja õitsvaks muutmise varal juhtida tähelepanu linnaruumi unaraladele. Peenramaal töötab seemnepomm aga samahästi, võimaldades juba enne aiamaale astumist kokku segada ja ette valmistada näiteks mõnusa pisikese segalillepuhma. Sellised nupsukesed on imetore kevadine kingitus emadepäevaks või muuks südamlikku pakikest nõudval ürituseks.
Niisiis olen mina kevadeks valmis. Kuis sinuga on?
Kui soovid ka seemnelintide ja seemnepallide tegemise selgeks saada ning aiamaale minnes lihtsamalt hakkama saada, siis näeme 30. märtsil! Ikka 18.00, ikka Jaagol.  Külvame salatit, porgandit, astreid ja muud. Osalemistaks ja seemnekulu on 8 eurot, osalemisest anna enne teada ka.
Peatseni!

Jaago talu veebikool: vimplirida

Sõna "vimpel" teeb mulle alati nalja. Vimpelvimpel- selles on midagi vembukat ja rõõmsameelset juba loomu poolest, kas pole? Vimplite ajalugu on tegelikult muljetavaldav- kolmnurkne lipuke perekondlike ja varustusalaste tunnusmärkidega kuulus keskaegse rüütli juurde sama lahutamatult kui tema au. Siis juba keegi kedagi incognito ei rünnanud, eiei, ikka avalikult ja ausalt. Pasunad puhugu, vaadake kõik, siis ma tulen, vimpel piigi küljes lipendamas!

Nõukaajal olid vimplid mingisugusest jäiga katteloori taolisest materjalist, millele oli pilt peale trükitud ja riputamiseks nöör külges. Siis muidugimõista keegi enam rüütliturniire ei pidanud, vimpleid sai spordivõistlustelt või töökangelaste pensionile saatmiselt või kultuuritöötajate kongressilt või hoopis näiteks Viitna kõrtsist (mitte et mind sinna keegi lubanud oleks). Vimplid võisid olla kolmnurksed, aga ka muu kujuga. Põhiline otstarve tundus neil olevat rippumine, tavaliselt voodi taha riputatud seinavaiba küljes. Sellisel juhul kaunistas kompositsiooni ilmtingimata ka mõni plekist rinnamärk. Mudilasena tundus mulle sedasorti kunst äraütlemata glamuurne ning olin üsna löödud, et meie kodu kujundati seinavaiba asemel lilleseadete ja keraamikaga.

Lisaks sellele on vimplid minu peas lahutamatult seotud kondenspiimaga. Küllap tekkis side seetõttu, et minu lapsepõlve napp vimplikogu oli tekkinud eranditult ema toonase töökoha Kaubabaasi talvistelt spordimängudelt. Kolmnurksel lipukesel oli kujutatud küllaltki jommis näoga tiira-taara suusatav jänes ja aastast aastasse vahetus vaid aastanumber.
Mulle jätsid talvemängud alati väga sügava mulje, sest seal sai lisaks kelgutamisele kohtuda Reeda ülemusega, kes oli See Kõige Tähtsam Nina. Tema otses võimutäiuses laiutas suva eraldada töötajatele aeg-ajalt kast kondenspiima. Mu väike õde treis regulaarselt talle vastavasisulisi varesejalgseid avaldusi, mis küll enamasti rahuldamata jäeti. Siiski mäletan mõningaid mõõdutundetuid sinisest purgist maiustamisi ja kuidagimoodi on need nüüdseks kindlalt kokku kleepunud nendesamade kõneldud vimplitega.

Ehk just kõige selle pärast tunduvad vimplid mulle ühed väga rõõmsad asjad, mis muudavad meeleolukaks mistahes olud, mille külge nad riputada (mõne võllanalja saaks siinkohal küll teha, aga jätame tegemata, saite aru küll, mida ma mõtlesin). Kui vimpleid on lausa terve rea jagu, siis seda parem!

Meie kodus on sinisetriibuline vimplirida poiste toa laes. See sai sinna värskenduskuuri käigus (lähemalt loe siit) ning teadsin juba remonti alustades, et lipukesed peavad olema!

Et salakesi valmistame ette ka Miia toa uuendamist, pole midagi imestada, et ükspäev otsisin oma kangajäägid välja ning vuristasin kokku ühe neljakümnest lipukesest koosneva suurema ning pisikolmnurkadest tillema lipurea.  Lubasin juba suvel, et minu moodi õmmeldud vimplite õpetus saab ühel heal päeval kirja pandud ja siit see nüüd tulebki.

Kindlasti saab vimpleid teha ka hõlpsamalt, aga minu sooviks olid just klassikalised, topeltkangast ja õmmeldud, mitte kleebitud-paberist-plastikust lipukesed. Meie vimplid on mõlemalt poolt ühesugused, lipuservad korrektsed ega hargne. Et olen nüüdseks õmmelnud neid kümneid meetreid , on mõned asja lihtsamaks tegevad nipid kogunenud küll ja neid jagan hea meelega.

Sul läheb tarvis:
¤ Sobivates toonides kangast
Mina kasutan eranditult taaskasutuskangaid, mis jäävad üle mu karude rõivastest. Eelistada tasub jäigemat riiet, seda on lihtsam käsitseda. Vajadusel võib õhukest kangast enne õmblemist liimiriidega tugevdada.
¤ Meelepärast nööri või paela- mulle meeldib hästi karune takunöör
¤ Kääre või lapitöö-kangalõikurit ja lõikematti, metalljoonlauda, paberit lõike jaoks, niiti, õmblusmasinat

1. Konstrueeri lõige. Kõlab peenelt, aga kui mõtled kolmnurga kuju hästi läbi, saad kangast kõvasti säästa. Mina panen paika, millise ülaserva pikkusega ja kui pikka kolmnurka soovin. Lisan mõlemale mõõdule sentimeetri õmblusvaru (0,5 kummalegi küljele ning üles-alla) ja võtan paberi, mille laius on  sama lai, kui ülaserva mõõt+ õmblusvarud, pikkus aga sama pikk, kui kolmnurga pikkus ülalt alla+ varud. Kui nüüd paber küljele pooleks murda (murdejoon ülalt alla) ning pliiatsi ja joonlaua abil pooleks murtud lehe ülanurgast diagonaalselt alla vastasnurka poolitada ja katki lõigata, saab ühe terve kolmnurga ja kaks poolikut tükki. Terve kolmnurk ongi su vimpel. Sellise lõike puhul saad kanga maksimaalselt ära kasutada. Midagi ei lähe raisku, sest kolmnurgad istuvad üks üht, teine teist pidi, täpselt üksteise kõrvale. Tasub läbi teha!

2. Leia kangad, mis omavahel sobivad. Toredaid ansambleid moodustavad samades toonides, aga eri mustritega kangad, sugulastoonid või, vastupidi, kontrastid. Passita kokku triipe ja täppe, ühevärvilisi ja lillmustreid.

3. Lõika kangast kolmnurgad. Mina kasutan selleks lapitöönuga, mis on nagu pitsalõikur. Sellega´ võid isegi mitu kangakihti ühekorraga lõigata. Panen lõike kangale ning asetan lõikeservale metalljoonlaua. Lõikuril lasen joosta joonlaua serva mööda. Nii tulevad kolmnurgad hästi täpsed.  Võid ka muidugi kääridega lõigata. Igast kangast püüan lõigata vähemalt kaks tükki, nii saab teha mõlemalt poolt ühesugused vimplid. Kui lipukesed on erisuguste pooltega, võib juhtuda, et ühel poolt oled küll mustrite järjestusega rahul, aga teiselt poolt mitte.

4. Õmble masinal kokku vimplikolmnurga ÜKS külg. Olen leidnud, et nii on kõige lihtsam, sest õmblusvarud saab ilusti lahku triikida ning teise poole õmblemine ja triikimine pärast lihtsam. Kui õmbled kohe mõlemad küljed, on varude lahkuajamine keerukam ning tulemus ei pruugi tulla korrektne. Õmblus alaku ülaservast 1,5 cm kauguselt, s.t 1,5 cm külge jääb lahti, see on hilisem "nööritasku".
Niisiis, õmble kokku ühe vimplipaari üks külg ning niiti katkestamata pane masina alla teine paar. Õmble rodus kõigi vimplite küljed, ikka ülalt poolteist sentimeetrit lahti jättes. Triigi varud lahku. Murra vimpel õigetpidi ja triigi jälle kokku.


5. Täkesta vimpli tipp: lõika tipp maha nii, et õmblusvarudest ei tekiks ringikeeramisel tipu sisse nutsak. Pane vimplipooled jälle, parem pool seespool, kokku ja õmble teine külg, jällegi ülaservast 1,5 cm lahti jättes. Seda õmblust alustan mina tegelikult hoopis kolmnurga lõigatud tipu poolt, nii saan hästi täpselt eelmise õmbluse otsast alustada.



6. Lõika ülaserv lahti jäetud 1,5 sentimeetri ulatuses diagonaalselt maha, nagu pildil näidatud. Nii ei hakka varud hiljem ülaserva õmblust tehes õmbluse vahelt välja tolknema. Triigi viimati õmmeldud varud võimalikult hästi lahku.








7. Keera kolmnurgad õigetpidi. Mina kasutan tipu keeramiseks kõigepealt bambusest söögipulka (lükkan tipp töö pahemalt poolelt väljapoole) ning lõppviimistluseks sukanõela (urgitsen ettevaatlikult tippu töö paremal poolel nõela abil väljapoole).


8. Triigi lipukesed. Ja sea sisse meelepärane järjekord, milles üht sorti lipukesed oleks ikka eri kohtades.

9. Võta nöörikera. Jäta lipurea algusesse rohkem nööri, ikka võib juhtuda, et on vaja pisut pikemalt siduda. Keera ülaserva üks pool nööri ümber, nagu pildil näidatud. Teise lipupoole ülaserv keera samas ulatuses tagasi ning pane esimesega kokku. Nöör jääb lipu sisse peitu.

10. Sea õmblusmasin kõige suurema siksaki peale. Aseta ülaserv masina talla alla, kinnita ots ja õmble siksakiga üle, justkui õmbleksid ü l e  sees oleva nööri. Siksaki üks piste käib seega servast tiba väljaspool, teine kanga peal. Ideaalsel juhul saad niimoodi lipu, mida saab vajadusel nööril lausa liigutada, justkui siini mööda.



11. Jäta lippude vahele soovikohane kaugus ja pane nöörile järgmine lipp. Mina olen vaheks jätnud kahe lipu jagu. Tihedam lipp on küll ilusam, aga näiteks terve toalae või terrassi kaunistamiseks kulub sel juhul tohutult lippe ja kangast. Eelistan rohkem ja hõredamaid meetreid, mida vajadusel kasvõi "tihedamaks" siduda, nagu minu piltidel.  Pisikeste lippude puhul võivad vahed olla ka väga väiksesed.

12. Õmble kogu lipurida valmis ning jätta lõppu jällegi rohkem nööri. Valmis! Ja ongi argipäev hoopis pühapäev!

Põllepäev on 25. märtsil!

Uus põllepäev on tulekul!
Kuna hulk Jaago sõpru lippab siiamaani ringi puhta põlletuna, tuleb põllepäev jälle! On seejuurest täpselt sama satsiline, suuretaskuline ja muretult shabby-boho-šikk, nagu peab. Juuresolev pilt kõneleb enda eest ise.

Kel eelmisel korral lisaks päevale ka kuulutus vahele jäi, siis teadmiseks alljärgnev: põllepäev on sedasorti päev Jaago talus, mille käigus valmib osalejale isiklik ja oma Põll. Just nimelt suure algustähega ja eepiline- vaata jällegi pilti, eksole! 

Et põllest, iseendast ja tegemisest täit rõõmu tunda, võtame selleks terve päeva, kella üheteistkümnest õhtul viie-kuueni välja. Passitame lõikeid, valime kangaid, lõikame juurde (mis naljakas väljend, juurde ei tule ju midagi), kohandame põlle vastavalt kandjale, õpime satse tegema ja paneme kokku. Nobedatel näppudel on õhtuks põll valmis, nautlejatel ka ... pisut hiljem :).

Maitseelamused ja mõnus seltskond kuulub asja juurde ja hinna sisse. Osalemistaks on oma kangaga 30 (täpsed juhised registreerumisel), meie hangituga 40 eurot. Kaasa õmblusmasin, kui on ja hea tuju (välistatud, et pole).
Kohtade arv on piiratud, niisiis peatse kiire registreerumiseni!