Jaago suvelaager 11.-12. augustil

11. ja 12. augustil oled oodatud Jaago tallu puhkama. Käsitööpuhkama. Sest aset leiab (üheteistkümnendat korda muide!) Jaago talu suvelaager. Kogenumad käijad juba teavad, et see on meelitav segu käsitööst ja ise tegemisest, maamõnudest, paljajalu murul kõndimisest, headest jutuajamistest, rikkalikust toidust ja iseolemisest. Oled väga oodatud!

Programmile andis seekord piirjooned mõte suvisest aiapeost. Jah, just, aiapeost! Mõnusast vabast olengust, kuhu kindlasti kuuluvad hea kohv, hea ise tehtud toit, õues söömine, lustlik meeleolu ja värvikad kaunistused. Niisiis valmistame hea filtrikohvi tegemiseks keraamilise koonustassi, paneme kokku pallikette ja vimpliridu, keedame käsitöömoosi ning teeme laualina külge riputusraskused. Täpsemalt saad teemadest lugeda altpoolt. Välistatud pole üllatusõpitoad!

Kui puhkus, siis olgu ka kõht täis, saun kuum ja seltskond hea. See kõik on Jaagole tulles olemas. Laua katab looka Tillu, sauna kütab peremees ja tuju toote kaasa teie! Lisaks on selleaastastele laagrilistele meil varuks vahva õhtune üllatus, millest osasaamiseks lihtsalt peab kohal olema.
Osalustasu on 66 eurot ning sisaldab kõike laagriks vajalikku: materjale, juhendamist, töövahendeid ja söömaaegu. Ööbimine ülakorrusel tasuta, aga kaasa tuleb võtta oma magamisvarustus. Registreerumiseks kirjuta jaagotalu@gmail.com, saada sõnum FBs või helista!
Peatseni!

Filterkohvitass
Aiapidu, hea kohv ja külalised käivad kokku nagu sukad ja saapad. Kas sina tead, et hinnatud filtrikohvi on  mõnus valmistada keraamilises koonuses, ilma mingite elektriliste masinateta, vaid käsitööna? Kohvipäeval teeme savist filtritassi ning õpime, kuidas seda kasutada. Kui kohv ja sina pole teineteist leidnud, saad selle asemel rõõmustada end teetassiga, mis teelehed tassist välja kurnab.

Palliketid ja vimplid
Hea pidu mitte üksnes ei ole, vaid ka näeb hea välja. Niisiis vajab see meeleolu loomiseks pallikette, vimpliridu ja tuules lehvivaid kaunistusi, kergeid ja rõõmsaid, mis kuulutaksid tulijale kohe- siin on pidu! Kui soovid meeleolu kogu aasta hoida, ei keela keegi muidugi kõike peale olengut otseteed tuppa tõsta ning näiteks töönurga või elutoa ilmestamiseks kasutada.

Laualinaraskused
Kui aialaua lina tuulega liiga ülemeelikuks muutub, keerame tal kuraasi maha meeleolukate riputusraskustega, mis lennutuju ära võtavad. Lustlik ja praktiline komplekt sobib hästi ka kõigi tulevaste suvepidude külakostiks ja kingipakiks.

Sõstralõpumoos
Hea pidu vajab head toitu. Siin me muidugi kõiki maailma asju proovida ei jõua, aga ühe maitseka käsitöömoosi teeme küll igaühele koju viimiseks valmis. Kas tead, kuidas sõstralt seitse nahka koorida? Moosi põnevate lisanditega vürtsitada? Käärimisvabalt purki pista? Ei? Meie teame ja õpetame teile ka! Aga et miks käsitöömoos? Tule kohale, saad teada ;)

Laagrikava aegade kaupa*
L. 11. august
11.00 Saabumise ja Kohale Jõudmise aeg
12.00 Saviaeg
14.00 Lõunakõhutäie aeg
15.00 Villaaeg
19.00 Õhtukõhutäie aeg
20.00 Üllatuse- ja saunaaeg
... Hea Une aeg

P, 12. august
9.00 Hommikukõhutäie aeg
10.00 Moosi- ja kohviaeg
13.00 Lõunakõhutäie aeg
14.00 Kiviaeg :)
18.00 Õhtukõhutäie aeg
... Kojusõidu aeg


*Kõik võimalikud ajamuudatused teenivad parimaid huve

Saviõdagud 9. mail: oivalised koivalised

Õhtu. Naine peseb nõusid ja hakkab ühtäkki kihistama.
Mees: "Mis sa naerad?"
Naine: "Ma pesen tassil jalgu!"
See armas olustikupilt, mida värske tassiomanik minuga jagas, on lugu elust enesest, peategelasteks nimetatud mehe ja naise kõrval just sellised jalgsed isendid,  nagu juuresoleval pildil näha.
Tee, mis tahad, aga käppadele upitatud anumad, olgu tegu siis kruusi, kausi või taldrikuga, kipuvad mõjuma suursugusemalt, uhkemalt ja vahvamalt kui nende jalutud sugulased. Nõnda saavadki selle hooaja viimase saviõdagusarja teemaks

JALGSED ANUMAD.

Võimalusi on äraütlemata palju, sest selle nimetuse alla mahuvad kõige mitmekülgsemad vormid tordialustest ja jalgadega kaussidest pokaalideni välja. Sihvakad sääred või käpakesed kõhu all, tass, vaagen või kauss, üks jalg või sada- see jääb Sinu otsustada.

Muu saab olema, nagu ikka. Kohtume kolmel-neljal järjestikusel korral, miskäigus valmib Sinu soovi kohane jalakestega vorm. Oodatud on kõik, nii algajad kui ammused oskajad. Osalemiseks palume etteteadet, kogumaks on 35 eurot ning kohapeal on kõik tööks vajalik olemas. Olgu öeldud ka see, et tulla võib ka hoopis teemast mööda, oma soovi järgi tegutsema.
Esimene trehvamiskord leiab aset 9. mail ning järgmised kahenädalaste vahedega, ikka kolmapäeviti kell 18.00, ikka Jaagol.
Kes on käpad :)?

Teeme 6. mail permapeenra ära!

Pikema staažiga blogijälgijad teavad juba, et kevadeti tõstab potipõllunduskirg minus alati uhkelt pead ning varem või hiljem jõuab mõni selleteemaline postitus ka lugejateni. Seejuures tunnistan ma alati ausalt, et olen tegelikult laisapoolne aednik, kes teeb otsuseid ja kasvatamist pigem sisetunde kui tohutu raamatutarkuse toel. Mõnikord läheb õnneks, teinekord lähen alt- niimoodi õpingi. Mingi grammikaupa väetiste kalkuleerija või skeemi järgi tagasilõikaja ma pole ega vist saagi selleks. Minu ideaal on peenar, mis annab saaki, pakub silmailu ning seda soovitavalt võimalikult väikese töö ja ajakuluga.
Juuresolevatelt piltidel on selgelt näha, et oleme meiegi potipõllundust teinud täiesti klassikaliselt. Kaeva aga maa üles ja kobesta ja vea vaod sisse ja... Suur ja töömahukas, kuigi viljad olid muidugimõista väga nauditavad.

Tahtsin aga vähem vaeva ja rohkem plaksutamisväärset tulemust. Nii katsetasime mõni aeg hiljem ruutaianduse põhimõtetel toimivat peenramajandust ning rajasime heinapallipeenra.

Sel aastal tahame lisada veel ühe eksperimendi- permapeenra. Permakultuur on sedasorti holistiline elu- ja aiapidamisstiil, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. Permakultuuri idee järgi toetab ja varustab loodud süsteemi iga element teisi ning lõppeesmärk on võimalikult iseseisev tervik, millesse inimene oma vajadusetega sobitub loomuliku osana. Aiapidamise puhul tähendab see olemasolevate ressursside kasutamist ning peenraid, mille märksõnad on sonkimata muld, multšimine, kõrg- ja kuhikpeenrad ning vähe kastmist.

Täpselt sedasorti peenar, mida meie käsitöömaja vajab! Mõtle ise, kas poleks tore, kui meie suurest õhtuaknast avaneks vaade enda eest ise hoolitsevale peenrale, mis kasvatab külalistele maasikaid ja pakub lilleilu?
Permakulturist ei asu iga hinna eest üht või teist sorti kasvatamist jõuga installeerima, vaid lähtub sellest, mis käes ja olemas ning ehitab oma aia üles just sellele. Seega vaatasime meiegi Jaagol ringi. Mis meil (üle) on? Pirakas kuhi poolmädanenud palke. Jep. Igal aastal tekkiv kuhi viljapuude tagasilõigatud oksi. Jah. Ports põllukive. Seal. Teeservse eurokraavi kaevamisest tekkinud mullahunnikud. Mhmhh. Suve jooksul kuhjakaupa muruniidet multšiks. Olemas. Ongi peenar koos!

Teeme ära! Juba 6. mail, ülemaalisel talgupäeva järgsel päeval. Justnimelt JÄRGSEL, sest laupäeval on Jaago käsitöötalu kamp täiskoosseisus Tartu Kevadlaadal ja see tähendab ju selgelt seda, et me samal ajal talguid pidada ei saa. Ja mis seal ikka, et suurem osa Eestist puhkab sellal talguväsimust välja, meie omad tulevad nii põnevad ja mõnusad, et neid võib pidada ka pühapäeval!
Kogunemine ja soojade saiakestega kostitamine toimub kell 10.00 Jaago käsitöötalus, hoogtöö algab kohe selle järel. Toimub kaevamist ja tassimist, lükkamist ja tõmbamist, ladumist ja lahtivõtmist, kuhjamist ja silumist. Kasutusel on labidad, kärud, kühvlid, rehad, ämbrid ja kümme isiklikku sõrme.

Talgukõhutäis ja kohvepausid meilt, hea selts ja kaasalöömine teilt. Iga osaleja boonuseks on teadmised teistmoodi aiapidamisest ning varasemate aastate ruutaiandus- ja heinapallipeenrakogemustest. Koju minnes tahad kindlasti mõnda neist kohe katsetama hakata!
Kaasa võta võimalusel töökindad ja labidas, rõivastu ilmastikule vastavalt ning pane jalga mugavad tööjalatsid. Kindlasti raba kaasa kogu oma peenrakogemus, nii õhuke või paks kui see ka poleks, sest omavahelistest vestlustest ja ühistest teadmistest ujub pinnale huvitav.
Registreeru talguveebis või kirjuta või helista!
Näeme varsti?

Vormikas leivapäev Jaago talus 24. märtsil

Leivaga on eestlasel eriline suhe. Misiganes otsast vaadates. Alates vanavanemate kombest leivalt andestust paluda, kui paluke põrandale kukub kuni välismaal tekkiva eepilise Musta Leiva Isuni välja. Palusin minagi peale mitmekuulist Inglismaal elamist leivakoti juba lennujaama vastu tuua ja mugisin selle õnnelikult tühjaks..

Leiba saab poest, pagarikojast või ise küpsetades. Poes on muidugi valik üüratu ja osta saab igasuguseid leibasid, aga päris värske leiva lõhna ja maitset ikkagi mitte. Sellepärast küpsetavad paljud leiba kodus või käivad õigel kellaajal Muhu Leiva pagarikojas passimas.
Kui ühed arvavad ise küpsetamist tülikaks pusimiseks või vaatavad sellele kui kaasajooksmist mitte väärivale moehaigusele, siis teised ei võta poeleiba suu sissegi. Meie pere poest toodut ära ei põlga, aga leiame, et ahjust tulnud koduleiba ei ületa miski. Kodune leivategu palju ei vaja- pisut teadmisi ja oskusi, head toorainet ning väga head küpsetusvormi.
Leivategu õpetas mulle kõigepealt ema onutütar Ala-Kõlli perenaine Marina. Marina teeb head leiba ja räägib head juttu. "Edimene leib läts aia taade," ütles Marina oma leivateo kohta. "Aga ima ütels, et taad saad luitsaga süvva küll," oli ema nätske leiva meistrit lohutanud. Hiljem kippusid leivad jälle liiga kõvaks küpsema. ""Esäle säändsed junnid ja järakad miildusegi," ei olnud Marina ka selle üle kurb. Seejärel tulid leivad juba hästi välja.
Marina leivaõpetus on mul siiamaani retseptiraamatu vahel, aga trikke, nippe ja maitseuuendusi on ajapikku kogunenud lisakski. Nüüd teen leiba juba üsna kinnisilmi ja kodus on koduleiba peaaegu alati.
Mõnikord juhtub muidugi apsakaid ka. Näiteks tol laupäeval, kui napilt enne sünnitusmajja minekut veel leiva tahtsin ära teha, sest leivapojake oli juba üles pandud. Segasin taigna kokku ja arvasin ise küll, et kõik sai hästi. Leib tuli ahjust, meie vurasime sünnitusmajja, pere jäi koju leiba sööma. Tagantjärele selgus, et sool jäi tuhude vahel taignasse panemata- leib oli purumage! Hiljem pidin kogu teo õhukesteks viiludeks lõikama, soolahelvestega üle puistama ning ahjus õhikuteks röstima. Õnneks oli ka nii hea.
Aga just nagu telekareklaamis- see pole veel kõik! Järgmisel korral leivategu alustades selgus, et juuretisekausi olin küll korralikult külmkappi susanud, aga leivapojuke uue teo jaoks oli võtmata jäänud. Kauss oli tühi mis tühi. Siit moraal, et leivategu ja sünnitamist ikkagi korraga teha ei saa.

Muudel juhtudel saab leivateoga igaüks hakkama. Ma pole nõus, et leivategu on keeruline. Tegelikult on see üks lihtsamaid küpsetisi üldse, sest aineid on vähe ja taigna kokkusegamine seetõttu kerge. Olgu, mõned asjad on, mille vastu ei tohi eksida. Ja planeerida tuleb ka, sest leivategu algab juba küpsetamisele eelneval päeval. Aga kui kõike seda tead, tuleb leib alati välja.
Nagu öeldud, on hea leiva jaoks vaja oskust, seejärel riistu ja taignamaterjali. Sestap sündiski mõte need kõik ühe päeva peale koondada. Niisiis toimubki

24. märtsil Jaago talus

VORMIKAS LEIVAPÄEV,

kuhu, nagu ikka, on kõik lahkesti oodatud.
Päev on mitmekesine. Leivapäeval osaleja teeb endale ise savist parima keraamilise leivavormi, mis ei põlga ära ka keekse, saiu ja pikkpoisse, oskab edaspidi ise leiba* küpsetada, viib koju leivapojakese, mille abil oma kodu leib hakkama panna ning läbib leiva küpsetamise teooria ja praktika. Ohtralt leiba sööb muidugi ka.
Päev kestab orienteeruvalt 11-17. Osalemistasu on 50 eurot ning sisaldab nii leivavormitegu (savi, juhendamine, põletused), lõunast kõhutäit kui ka leivaküpsetamisega seonduvat (sealhulgas leiva õpituba ja juuretisepojake kojuviimiseks).
Kui tahad kõiges sellest osa saada, anna märku, et oled huviline ja näeme varsti. Laua taha mahub viisteist inimest, niisiis kärmelt registreeruma!



*Me siin Jaagol ei pretendeeri mingile ühele ja ainsale Õige Leiva Õpetuse monopolile, sest leivamaitsed on küllap erinevad. Selgeks saab see, kuidas meie siin leiba teeme ning kuidas leib kerkima ja küpseks saada. See käpas, saad kodus edasi püüelda omaenda isiklike maitsetähtede poole!

Saviõdagud algavad 28. veebruaril: korrusvaagnad

Pildiallikas: http://moziru.com/images/dessert-clipart-cake-stand-3.jpg

Ma olen suur korruste fänn. Mitte selles mõttes, et meeldiks treppe mööda joosta (kuigi peale kuklirohkeid vastlaid ja vabariigipidustusi ei teeks vist paha :)) vaid hoopis kihilisust silmas pidades.

Sest mõtle ise- mis võiks olla parem, kui vaagnatäis midagi head? Mis muud, kui topeltvaagnatäis head! Kui aga topelt hästi ei taha ära mahtuda, on loogiline lahendus asjad üksteise peale tõsta. See kehtib nii majade (kaks korrust on parem kui üks :)), rõivaste (kihiline on ilus ja lehviv ja soe), lastevoodite (nari on põnevam kui sohva) kui koogivaagnate kohta (rohkem kooki on igal juhul parem kui vähem). Ma ei usu, et see rohkem on uhkem mentaliteet on pelgalt suure pere mõtteviis, kuigi tuleb ausalt nentida, et meil üldiselt vähega pole enamasti midagi peale hakata. Küllap on palju head asja hea ka siis, kui sul pole suur pere. Piisab lihtsalt sellest, kui on piisavalt  sõpru, kellele tahaks midagi serveerida või kodu, mida mõne tähtpäeva puhuks millegi ilusaga ehtida. Mina näiteks seadsin seekord meie korrusvaagna hoopis kodukaunistamise teenistusse.

Ühesõnaga, nüüd on selge, kust tuli seekordne saviõdaguteema. Haudusin selle välja juba sügisel, tips enne Joolepi sündi. Vajaliku varustuse hankisin ka juba eelmisel aastal. Mhmh. Nüüd jääb üle vaid asi teoks teha.

Niisiis,
Jaago talu korrusvaagnateemaline saviõdagusari saab alguse juba 28. veebruaril. Ikka Jaagol, ikka algusega 18.00. Nagu alati, on sõltumata ettevalmistusest ja algteadmistest kõik oodatud, sest kõik saavad hakkama ja kõigil tuleb hästi välja! Kohtume kolmel kuni neljal korral üle kolmapäeva, alustame algusest (savi) ning lõpetame lõpuga (kokkukruttimine ning koogid peale:)). Korrused võivad olla ümmargused, kandilised, tähekujulised, täpilised, tipilised, sibrusäbrulised, pitsilised- võimalusi on lõputult. Ideesurfinguks sisesta Pinteresti märksõna tiered cake stand. Küllap leiad, et raske on rahulikult istudagi, kohe tahaks pihta hakata. No vaata kasvõi seda siin:

Allikas: https://www.wayfair.com/The-Holiday-Aisle--Christmas-Star-3-Tier-Cake-Stand-Set-THLY2098-L6318-K~THLY2098.html?refid=PINTO49-THLY2098

Osalemistaks 50 eurot sisaldab kõike vajalikku soojast toast ja münditeest materjalide, juhendamise ja keraamikapõletusteni välja. Tasuda võib jupikaupa või ühekorraga. Koju kõnnid kahekorruselise iluvaagnaga ning oskuste ja teadmistega edaspidi korruseid lisada, korrata ja uut moodi teha. Ruumi jagub laua taga kuueteistkümnele, seega tuleb osalemishuvist kiirelt märku anda. Teateid osalemise kohta võtame vastu telefonitsi, sõnumitsi, e-kirjatsi, tigupostitsi või misiganes mul moel, mis asja selgeks teeb.
Korrusteni!

Potikedrale!

Kuigi blogisse ja Facebooki kiigates võib tunduda, et Jaagol ei toimu kohe mitte kui midagi, on vaikus vaid näiline. Meil toimub palju, lihtsalt mitte töisel lainel :). Ainult natuke siputav novembripamp on  muutunud mõnusalt naerukaks suhtlejaks, kes oskab asju pihku võtta, ümbritsevate inimeste tuju heaks teha ja oma tahtmistest häälega teada anda.

See kõik on nii paeluv ja põnev, et muud sinna kõrvale ei tahtnudki kohe meelega mahutada. Ausalt öeldes võtsime Joolepiga lihtsalt jaanuarikuu peale üsnagi tegusat jõuluaega vabaks.
Nüüd aga tundub, et paras aeg toimekamaks eluks on jälle küps ja see toimekus saab olema Jaago käsitöötalu kontekstis täiesti UUS!
Eelmisel aastal taotlesime Kohaliku omaalgatuse programmilt raha, et soetada Jaagole potikeder ja settepaak, mis kraanikausi all aktiivsema savikasutuse puhul kanalisatsioonil ummistuda ei lase. KOP ütles jah ning nüüd ongi meil nimetatud riistad olemas. See aga tähendab seda, et paljuküsitud

KEDRAL TREIMISE ÕPITOAD 

võivad alata!

Treimine on tõesti ütlemata mõnus ja teraapiline tegevus. See vaat et hüpnotiseeriv pöörlemine ja (khm, kohati küll petlik) kergus, millega nõu kuju võtab ja muudab...mmm...sellesse on lihtne end unustada. Treitud tassidel on eriline hõng ja aura ning näpu vahel tnduvad nad teistmoodi kui valatud või käsitsi vormitud nõud.
Kui ka Sina tunned, et tahaks potikedral töötamise selgeks saada, siis võta kärmelt ühendust! Õpitoad hakkavad toimuma kolmele õppijale korraga, sest just niipalju on mul kokku potiketrasid, millel harjutada- üks jalaga ringi aetav, üks väiksem hobikeder ning viimati mainitud KOPi toel soetatud profikeder. Ongi hästi, sest eri vahenditega harjutades õpid enda keha paremini juhtima ning saad lõppkokkuvõtes osavamaks.
Tunnid toimuvad neljapäeviti etteregistreerimisega. Esimestel kordadel hoian su kätt, jalga, õlga ja kõike muud peos, hiljem saad tulla iseseisvalt töötama. Kedral treimine on nimelt 1% ettenäitamist ja nõkse ning 99% harjutamist :).
Esimene kohtamiskord on neljapäeval, 15. veebruaril kell 18.00, seega juba järgmisel nädalal. Harjutajaid võtan registreerumise järjekorras ning kui huvi on suur, tulevad kõne alla ka muud päevad. Ühe korra osalemistaks on 10 eurot ning see sisaldab kõike vajalikku- savi, juhendamist, tööriistu, kedrakasutust ning hilisemaid glasuurimisi-põletusi.
Mis siis muud, kui registreeruma!
Kirjutamiseni!

Jaago talu veebikool: kalender 2018

Aasta lõpul ja uue alguses köidab minu meeli alati kalendriteema. Mulle meeldib vajalikke asju silma ees hoida, ette üles märkida ning tagantjärele ka kalendri abil meelde tuletada.  Ehk on see pärit vanaemalt, kes samuti kõiki asja seinal rippuvasse kalendrisse (vanaemal küll kallendrihhe, pehme pika l-iga) kirjutas. Uurin isuga poevariante, sirvin veebi ja mõtlen, millist valida. Tihtipeale on pika ettevalmistuse tulemuseks lühike ja kiire sprint ise tehtud kalendri näol. Lihtsalt on nõnda, et enda soovidele ja vajadustele vastavat päevalugerit pole ikkagi saada.

Meie varasematest kalendritegudest saad lugeda siit ja siit, aga päris samamoodi ei taha ju mitu korda teha. Niisiis veeretasin selgi aastal mitut mõtet ja lõpuks sai mõttest lausa mitu jõulukinkigi.
Sarnaselt varasematele aastatele on mul kindla peale vaja seinakalendrit, kus lisaks kuupäeva vaatamisele võimalus ka omapoolseid märkmeid teha. Kui kõigi pereliikmete tekkivad asjatoimetused kohe üles kirjutada, on oluliselt väiksem tõenäosus, et mõned neist ühele ajale satuvad või hoopis kaotsi lähevad. Hää, kui riigipühad ja vabad päevad ka silma ees on. Teisalt tahaks asjalikkusele lisaks kalendrist ka ilu vaadata. Sestap olgu ruumi ka toredusele.
Nii ongi sel aastal kõigile Jaago sõpradele kingiks sedasorti (seina)kalender, nagu pildil näha. Kahest A4 formaadis külili-vaates paberist moodustunud A3 on klassikalise kalendri kombel allservast järgmise kuu peale keeratav. Iga kuu üks pool on kujundatud pildina, mille valid ja töötled ise, teine aga kuuruudustik, kus riigipühad ja tähtpäevad juba kirja pandud. Soovi korral saad neid ise täiendada ning kalendrisse kogu pere käimised, olemised ja tulemised juba varakult märksõnadena üles tähendada.
Kalender on kinnitatud vineertahvlile, mida hiljem, kui aasta läbi ja uut pole isu samamoodi teha, võib kasutada kriiditahvlina. Lehed kinnituvad omakorda tahvlile kiirköitja rõngariba abil, millesarnaseid saad kangutada mõne kasutuseta jäänud registraatormapi küljest.
Idee ja vajalikud failid meilt, teostus teilt. Mõnus, kas pole?

Vaja läheb:
Kalendrifaili
Akvarellipaberit
Vineeri
Tahvlivärvi
Augurauda
Registraatormapi rõngasliistu või kaasi, millelt need eemaldada
Kruvisid
Akutrelli või kruvikeerajat

Kõigepealt vali välja 12 pilti, mida soovid oma kalendris näha. Hea, kui fotod on piisavalt suured, siis tuleb väljatrükk kvaliteetne. Otsusta, millises stiilis soovid oma aastat näha. Mina töötlesin fotod pliiatsijoonistuste sarnaseks, kasutades selleks ülivahvat veebipõhist vabavaralist keskkonda http://funny.pho.to/ Joonistustele lisaks saad seal teha foto õlimaali või akvarelli sarnaseks, lisada raame, vidinaid ja eriefekte ning teha pilti mitut moodi huvitavamaks.

Vali soovitud efekt, lae oma arvutist foto üles ja veebileht töötleb selle sinu eest vastava filtriga. Saadud tulemusel hiire paremat klahvi klõpsates saad selle oma arvutisse salvestada.
Pildi võid juba enne üleslaadimist parajaks lõigata või teha seda töötluse ajal. Kui valid kogu aeg ühe formaadi, mõjub kalender pärast tervikuna.

Kuu nime lisamiseks kasutasin samuti veebipõhist kujundusprogrammi https://ipiccy.com/. Tippisin läbipaistvale taustale meelepärases fondis kuu nime ja salvestasin PNG-failina. Nii jääbki teksti taust värvituks ning seda saab kõikjale soovikohaselt paigutada. Sama võimaldavad mitmed teisedki kujundusprogrammid.

Nüüd avasin Wordi programmi, lükkasin paberi "landscape" asendisse, seadsin veerised minimaalseks ning sisestasin nii töödeldud foto kui kuu nime (insert image). Keerasin kuu nime külili ja suurendasin pildi ning teksti soovitud mõõtu. Pildi allserva jätsin pisut rohkem ruumi kui üles, sest allservas hakkavad olema augud, mille abil kalendrileht rõngastes püsib.
Nii tegin kõigi kuudega ja seejärel seadsin kõik pildid koos kuu nimedega ühte Wordi-faili. Nüüd oli mul (ja loodetavasti ka sul) 12 A4 formaadis ilusat pilti koos kuu nimetusega.

Kalendri kaanepildiks tegin iPiccys veel ühe läbipaistval taustal pealkirja- "Meie pere 2018". Avasin uue Wordi-faili ning sisestasin kõik kasutatud pildid. Lükkasin need väiksemaks ja keerasin siia-sinna nurga alla. Küljele lisasin pealkirja. Kaas valmis!

2018. aasta kalendriruudud (samuti landscape-vaates) leiad siit. Lingilt leiad nii Wordi-faili kui pdf-i. Seda selleks, et saaksid vajadusel kalendrisse oma tähtsaid ja toredaid asju lisada. Kui teed lisandused käsitsi, võid kasutada ka pdf-faili, siis on kindel, et kõik näeb välja nii kuis peab ning sinu Wordi-sätted (mis võivad meil ju erinevad olla) ei nihuta midagi paigast ära. Meie riigipühad ja tähtpäevad kirjutasin juba sinu eest ise kalendrisse ära.

Väljaprintimiseks kasutasin oma tublit ja töökat tindiprinterit ning akvarellipaberit. Kirjade järgi ei pidanuks masin seda sööma, aga kõik töötas hästi. Niisiis võid sinagi katsetada lubatust pisut paksema paberiga, nii tuleb kalender tuleb mõnusam ja toekam. Kehvemal juhul ei võta printer lihtsalt paberit sisse, siis saad sinna hoopis midagi joonistada.

Kindluse mõttes printisin kõike ühe paberi kaupa. Vaatamata must-valgele "joonistusele" kasutasin  maksimaalse kvaliteediga värvitrükki. Tee ka sina nõnda, tuleb ilusam.
Väljatrükil pane tähele:
Esteks tuvasta, kuidas sinu printer paberit võtab ja kuhu prindib landscape-vaates allserva, kuhu ülaserva.
Teiseks, kaanepildi tagaküljel on jaanuarikuu pilt, jaanuarikuu ruudustiku tagaküljel veebruari pilt, veebruari ruudustiku tagaküljel märtsi pilt jne.
Ja kolmandaks, pilt ja ruudustik on paberi eri külgedel üksteise suhtes "pea ja jalad koos". Seda sellepärast, et kalendril keeratakse uus leht nõnda, et võetakse kinni allservast ja tõstetakse see lehte pöörates ülaservaks. Kui ei usu, proovi ise! Kui ülalolev sõnastus segane tundub, tee ise mustandipaberil läbi. Lõika mõned pisemad paberid ning valmista neist kalendri makett. Siis saab täpselt aru, kuidaspidi pilt ja ruudustikud peavad üksteise suhtes asuma. Nii prindigi!

Nüüd lõika vineerist sobivate mõõtudega tahvel, millel kalender lesima hakkab. Mina lisasin oma A3 formaadi (sest kaks A4-formaadis paberit annab ju aakolme) servadele igale poole umbes 3 cm, s.t vineeritahvli mõõtudeks oli 50x37 cm.
Käi  servad liivapaberiga üle ja värvi vineer tahvlivärviga. Lase kuivada. Tõmba veelkord kergelt peene liivapaberiga üle.
Paiguta rõngasliist vineeri keskele ning kinnita kruvidega.

Augusta paberiploki allserv vastavalt oma rõngaliistule. Ülaserva keskele, servast ca 1 cm kaugusele tee samuti üks auk- no nagu kalendritel ikka, et saaks kalendri õige kuu kohalt avatuna hoida.
Sea paberid rõnga külge. Kõik klapib? Tõsta kogu kalender ülemise tahvlipoole peale ning märgi paberi ülaservas, kus on auk, vastav koht ka tahvlile. Kruti sinna üks kruvi või pisike konks. Kui muidu ripub kalender rõngaste küljes, siis juba homme võid esimese paberi tõsta ülemist auku pidi konksu otsa.
Ja ongi 2018 käes! Head uut aastat!

Jaago jõulukohvik on 17. detsembril!

17. detsembril, jõulueelsel advendipühapäeval, ootab Jaago talu pererahvas kõiki koogile ja kohvile, kingiõpitubadesse ja loperguste laulude õhtule, sest just siis avab käsitöömajas uksed meie
VÄIKE JÕULUNE ÜHEPÄEVAKOHVIK.
Jõulumeeleolu otsimiseks ja leidmiseks on see parim paik, sest meil seda jagub ning pakume lahkelt teistelegi. Selle aasta jõulud ja kohvik on meie jaoks iseäranis erilised, sest talus askeldab (loe: tukub) üks lisapäkapikk: novembris sündinud pesamuna Joolep.

Kohviku menüüsse kuuluvad mitmesugused maitsenaudingud piimavahuga kohvijookidest ja kookidest toekamate kõhutäiteni välja. Viimasel minutil ärganud päkapikkude jaoks oleme ette valmistanud lausa kaks kingiõpituba ning loperguste laulude õhtul teeb muusikat perepoeg Johan. Õues lõõmab tulepada, mille ääres on mõnus varbaid soojendada ja soodsate olude korral saab end lõbustada saanisõiduga. Avatud on jõulupood.

Jõulukohviku ajakava
11.00 Avame uksed
13.00 Kingiõpituba
15.00 Loperguste laulude õhtu: kitarrimuusikat teeb Johan
16.00 Kingiõpituba
18.00 Loperguste laulude õhtu: kitarrimuusikat teeb Johan

Kui soovid kindel olla, et sinu seltskonna jaoks on kohvikulaua taga sulle sobival ajal ruumi, helista või kirjuta ja anna endast juba ette märku, siis teame valmis seada. Telefoninumber on 5297919, e-kirja-aadress ikka jaagotalu@gmail.com.
Peatse kohtumiseni!

Väike jõulueelne käsitööspaa on 2. detsembril!

Jõulutunne on asi, mis ei kasva mais ega puis. Ikka tuleb kuuldavasti otsida ja leida, oodata ja hoida. Kurvemal juhul jäävat teine lausa olemata.

Meil siin Jaagol on kombeks jõulud ise teha. Nii on täitsa kindel, et Tunne tuleb ega kükita kuskil nurga taga. Kui aga Sina täpselt ei tea, kuis see käib, siis tule teisel advendilaupäeval, 2. detsembril Jaagole! Meie väike jõulueelne käsitööspaa on mõnus kingihõnguline ja maitseküllane ise tegemist täis päev. Selle kestel elad jõuluootusaega sisse, saad osa hubasest Jaago talu jõuluajast ning valmistad muretul moel lausa mitu kinki, ükskõik, kas iseendale või armsatele enda ümber. Kõik kokku tekitab Tunde, millega rahulikult kolmekuningapäevani välja vedada.
Käsitööspaa osalustaks on 40 eurot. See sisaldab kõike tarvilist päeva nautimiseks: materjale, töövahendeid, juhendamist ja maitseelamusi. Jõululaua katab, nagu ikka, Tillu kodukohvik.
Et päevast osa saada, registreeru palun meiliaadressil jaagotalu@gmail.com, Facebooki kaudu või helista telefonil 5297919. Ära päris viimase minuti peale jäta, sest laua taha õnnetuseks üleliia palju ei mahu!

Spaapaketi kava sel aastal:

Metsaelanikega prossid
Segatehnikas võluvad väiksed laaneelanikud (just nagu pildil olev rebane) valmivad kollaažina taaskasutusmaterjalidest. Loomakest võid kanda prossi või talismanina, muuta ehteasjaks või ripatsiks. Minu loodud šabloonid ootavad Sind koos materjalidega siin, aga loomulikult võid tulla ka oma ideekavandi või joonistusega.

Fototrükiga kinkekäterätt
Siirdepaberiga kangale kantud vanade vintaažihõnguliste kujutiste ja piltidega võid oma vannitoa- või köögirätid käigupealt romantiliseks muuta. Kui valid aga fotodeks perepildid, on käterätinagi probleem "kelle oma?" igaveseks lahendatud.

Üllatusõpituba
Päeva sisse mahub hästi üks jõulune üllatus, mille abil koju jõulumeeleolu viia.

Päevakava:
alates 10.30 Saabumine ja häälestumine
11.00 Tegude aeg
14.00 Jõululõuna
15.00 Tegude aeg
19.00 Õhtuamps ja kojusõit

Peatse helistamise-kirjutamise-kohtumiseni!

Saviõdagud 11. oktoobril: riivitud keraamika

Praegu aknast välja vaadates tundub mõte tuppajäämisest ning kuuma tee seltsis millegi hea ja toreda tegemisest ülimõnus. Ausalt, Noa lastiks juba laeva, sest uputus paistab olevat lähiaja küsimus. Niisiis on täiesti paslik kaardid avada ja teid selle aasta plaanidega kurssi viia. Saviõdagud algavad ja ootame kõiki keraamikahuvilisi osalema!

Hooaja avapauguks saab teema, mida olen tegelikult haudunud juba eelmisest, kui mitte üle-eelmisest hooajast saadik. Võtame ette RIIVITUD KERAAMIKA (palun mitte segamini ajada riivatuga!)- toreda siiruviirulise savikunsti, mille dekoor moodustub silmuse abil savist eemaldatud juttide, triipude ja träpsude abiga. Et iseloom- olgu siis riivitud või riivatu :)- ikka ilusti välja paistaks, kasutame tumedapoolset savi, mille omakorda katame heleda glasuuriga. Servadelt ja triipudelt põletuste käigus maha sulanud või lausa pühitud glasuur muudab kogu väljanägemise võluvalt rustikaalseks ja äraütlemata dekoratiivseks.

Tumeda savi ja heleda glasuuri paarisuhtesobivust näitab muide ka juuresolev pilt (küll uuristamata keraamikast). Täpselt samamoodi, nagu reljeefsetelt roosidelt ja taldrikuservalt, aimub valge glasuuri alt ka kogu savipinna sisse riivitud muu dekoor.

Märksõna carved pottery abil võib veebist ja Pinterestist inspiratsiooni leida kärutäite kaupa.
Imeilusat riivitud keraamikat teeb näiteks Mariana Reich, kelle Instagrami kontolt pärineb allolev näide. Triipude varieerimine toob kaasa omajagu erinevaid tulemusi, kas pole?

Allikas: https://www.instagram.com/malindareich/ 

Teine tore näide on siin:

Allikas: https://i.pinimg.com/originals/2d/b9/df/2db9df213e2cd0902db90bcfac659a73.jpg

Nüüd peaks isu juba peal olema! Mis siis muud, kui käed külge!
Vormi osas ma suuri ettekirjutusi ei tee, oodatud oled mistahes ideega. Suuruse osas panen küll piirid ette, sest ühtlase seinapaksusega esemest on riivitud keraamika mõnevõrra hapram ega sobi seetõttu suurvormideks.
Nagu ikka, on oodatud kõik savihuvilised, tasemest sõltumata. "Uutele" olgu öeldud, et minu poolt pakutud teema pole kohustuslik, alati võib tulla ja välja elada hoopis oma isiklikke savifantaasiaid.
Pihta hakkame 11. oktoobril kell 18.00. Jaago käsitöötalus, nagu ikka. Edasi kohtume üle nädala, s.t iga teise nädala kolmapäevadel ja üks teema kestab neli kohtamiskorda. Osalustasu on teema peale 40 eurot, seega siis 10 eurot kord. See sisaldab savi ja glasuure, põletusi ja juhendamist. Taimetee ja hea selts on meil alati jumalamuidu ja kauba peale. Et teaksin kõike vajalikul määral varuda, helista või kirjuta, et oled tulija.
Peatse kirjutamise- joonistamiseni!

Ah jaa, veel ühe ääremärkuse korras tuleb mainida, et kogemata võib kirjeldatud korraldusse ajutise segaduse tuua meie peatselt saabuv tita, aga kuna seda planeerida pole niikuinii võimalik, siis tegeleme küsimusega jooksvalt.

Jaago talu veebikool: terrassist verandaks

George Bernard Shaw`le omistatakse ütelus (vaba tõlge, ärgem norigem, eks!), et mõistlik mees kohaneb maailmaga enda ümber, ebamõistlik aga punnitab pidevalt, et kohandada maailma enda järgi. Tema järeldus: kogu progress sõltub ebamõistlikust mehest.
Meie väga mõistlikud mehed pole. No kuulge- elavad maal, saavad neljanda lapse ja on seejuures veel õnnelikud ka- selge normist kõrvalekalle! Eelöeldu ja selle suurepärase (!) suveilma valgusel, mis meil sel aastal on olnud- näiteks jaanilauba oli meie kandis kuuldavasti kraadikese jahedam kui viimatisel jõululaupäeval- polegi niisiis midagi imestada, et võtsime nõuks viia väliolud suvestandardiga kooskõlla.  Lõime omale vanadest akendest lipilapilise õueruumi, kus oleks mõnus olla ka siis, kui vihma sajab või temperatuur üle teistmete kerkida ei kavatsegi.

Meie õuetuba on küll rajamisest saati (aastal 2009, napilt suure sünnipäevapeo alguseks) ausalt teeninud, aga juba mõnda aega tundsin, et tahaksin midagi helgemat, valgemat ja eelkõige ilmastikukindlamat. No et saaks vihmasabina ajal ikka õues mõnuleda, mitte laialilaotatud lebosid-patju kokku kahmima joosta ning tuuletõmbes lehvivaid laualinu kokku lapata. Katus on meie terrassil peal küll algusest saati, aga tugevamate sadude ajal oli perimeeter ikka märg ning istepatju õue jätta ei saanud. Terrassipiirded olid olemas, aga mitte kogu ala ulatuses, ka see lõik vajas täiendamist.

Iseäranis päevakohane on säärane värskendus just nüüd, mil (vabandused peorikkujaks olemise eest) suve lõpu karvased kõrvad juba muude toimetuste alt välja paistavad. Muhe õhtune sumedus kutsub veel õues olema, põllult ja aiast toodud saagist, tirtsusirinast ja küpsetest lõhnadest osa saama, aga pimedus saabub üha kiiremini, jahedus ühes sellega. No mõtle, mis oleks mõnusam, kui end heas seltskonnas JA mugavalt värskes õhus laiali laotada, koos süüa, juua, juttu ajada ning nõnda kasvõi ööni välja. Samahästi sobib ilmakindel õueala kõiksugu koduseikluste jaoks, väljas töötamisest (tehtud!) ja vihmase päeva onniehitusest (tehtud!) öise kodukinoni välja (jep, ka tehtud!). Senise pruukimise põhjal võime juba sedastada, et värskendus lisas mõnusust ja mugavust juurde kuhjaga ja vähemalt meie terrassiehituse järel läks Murphy seaduste kohaselt ka ilm kohe paremaks. Eesti keele seletava sõnaraamatu andmetel oleks muide edaspidi asjakohane meie senist terrassi (ehk lahtise loomuga platvormi) tituleerida uue nimega verandaks (ehk poolkinnine soojustuseta ehitis maja küljes). Just!

Kogu lipilapilise töö käiku jagame siin ja praegu kohe teiega ka. Külas käinud paaride meespooled esialgu väga vaimustunud polegi, sest koju minnes tuleb kohe hakata oma välialale ka seinu ümber keevitama, aga lõpptulemus on vaeva väärt. Meie pere tuules on üks uus terrass juba valmis ja üks veel valmimas ning loodetavasti annab allolev inspiratsiooni veel mitmeteks uuteks headeks tegudeks.

Juba mõnda aega sumises mul peas mõte verandatüüpi terrassist, mille seinad oleks ehitatud vanadest akendest. Tundus just täpselt vana maja iseloomuga sobivat, piisavalt põnev, funktsionaalne ja mõnusalt taskukohane ehitada. Tegelikult pole soliidses eas talumajale kohast läbipaistvat materjali üldse mitte lihtne välja mõelda- puhtad klaasipinnad saavad tsutt liiga moodsavõitu, plastikpinnad (polükarbonaadid) jällgi liiga ... plastikust.

Minu plaan oli täita senistest piiretest ülespoole, katuse ja rinnatise vahele jääv auk ning ehitada piirded ka sinna, kus need seni puudusid. Niisiis mõtlesin, et hästi sobivad vanad puitraamis eri suurusega aknad, millest moodustuks mõnus valgus läbi laskev lapitekk. Kaasa porises seepeale küll hakatuseks, et lugegu ma vähem internetti, aga kui tegemiseks ja hiljem veel esitlemiseks läks, oli ta küll õnnest igapidi õhetav.
Mitte et meil neid aknaid olnud oleks. Varem küll, jaah, lausa niipalju, et omajagu sai lõkkematerjaliks kantud, aga paraku ei jaksa kõike potentsiaalselt vajalikku kunagi säilitada, siis ei jääks elamiseks üldse ruumi. Selgub aga, et kui kuidagi ei saa, saab kuidagi ikka. Minu kurtmised vajaminevate akende teemal tõid kaasa pakkumisi ühe-, mitme- ja hulgakaupa (aitäh, Aksel!) ning enne, kui arugi saime, oli meil koos vaimustav galerii tõeliselt iseloomuga veteranaknaid. Muist naksakalt valged, muist kooruva värviga, muist lausa paljashalliks kulunud. Imeilusad!

Tassisime ripakil olnud aknad siit ja sealt meile, Muska kangutas küljest üleliigse furnituuri ning meie küürisime Miitirtsuga kõik puhtaks. Lõbu oli laialt, ikkagi ämbrid-lapid-vesi ja takkatraavi veel voolikuloputus. Viimasest sai akende kõrval loomulikult osa ka kogu abistajate kamp.

Kõige asjalikum tööriist oli seejuures vana hambahari, mis pääses kõige hõlpsamalt väikese vana mustuseni. Sama soojaga nühkisime puhtaks ka terrassipiirded, mis valge värviga said samuti värskenduskuuri.
Edasi kaardistasin ruudupaberil olemasolevad avad ning treisin samas mõõtkavas valmis kõik meie kasutuses olevad aknad.

Kõigi akende vahele sai kavandatud 45x45mm puitmaterjalist raamiv postidekarkass, vaid mõnedes kohtades tuli avatäidet pisut paisutada. Pusle läks paberil paika ootamatult hõlpsasti. Pärast selgus muidugi, et tegelikkus tõi kaasa ka mõned korrektuurid, aga ikkagi tundub tagantjärele, et ju oli vanajumal selles avantüüris meie poolt. No kui suur on muidu tõenäosus, et virn suvalistes mõõtudes juppe täpselt etteantud avadesse õnnestub paigutada?

Ja siis läkski teooria üle praktikaks. Töö käik oli vastavalt ava ja kasutada oleva aknamaterjali loogikale. Liikusime enamasti alt ja/või küljelt ülespoole- kõigepealt panime paika küljeaknad koos piirava 45x45 postiga, seejärel alumised ja siis neile toetuvad raamid. Postid ja aknad on omavahel kruvidega kinnitatud, suunaga küljelt (vahel ka ülalt) läbi raami posti või vastupidi.

Terrass akendega varustatud, oli teine tähtis tegutsemissuund leboala. Kaubaalustest mööbel pole uudiseks enam kellelgi, küll võib aga uudiseks olla see, kui raske neid on hankida. Isegi ebastandartsed alused on hinnas ja naljalt neid juba ripakile ei jää. Vana hea "silmad-lahti" kombineerituna "küsi-ja-sulle-antakse" printsiibiga andis meile siiski paraja portsu kaubaaluseid, millest valmis terve aknaseina äärde L-kujuline kahe aluse kõrgune platvorm.

Selle pehmendamiseks tegin jaanipäeva eel linna taaskasutuskeskustele tiiru peale. Jahijumalanna oli meie poolt, sest kahele olemasolevale tiba väsinud vedrumadratsile tõi käik lisa kahe kabeda poroloonika näol ja komplekt oligi olemas. Jaanipäevaeelses heldusmeeleolus müüjalt õnnestus madratsid välja lunida ülisoodsalt, kaks tükki maksid kokku 10 eurot. Lisaks tassisin nõudliku sisetunde ajel Sõbralt Sõbrale poest ära rohelise nn tiibadega tugitooli, mis ilmselt jääb meie värskenduskuuri kulukaimaks ostuks (30 eurot).

Surusin selle poe juures juba nokastanud jaanide kaasaelamise saatel Jaagupi abiga jeeli-jeeli auto tagaistmele. Koju jõudnud ja maha istunud, oli kohe selge, et SEE tugitool olnuks kuritegu poodi jätta. Tool kallistab tagapalgeid niivõrd mõnusalt, et isegi üks katteriide all uudishimutsev püstine vedru ei suuda istumiselamust rikkuda.

Istmeosa seljatugi on vanast diivanvoodist nimega Mari. Väljaviskamismõtet veeretasime ammu, sest ausalt öeldes on seda tüüpi sohva hea vaid seljavaevuste hankimiseks. Et aga voodi vedeles rahumeelselt aidas, ei olnud lihtsalt ettevõtlikkust seda sealt välja kangutama hakata. Oh seda õnne! Nüüd selgus, et kolm liigendina kokku käivat polsterdatud latakat annavad pikkuses täpselt kokku vajaliku seljatoe jagu. Olemas!

Leboala kangad ja tekstiilid said kokku otsitud kodust. Juba pisut varem olin samuti Sõbralt Sõbrale poest ostnud kolmemeetrise valge kaltsuvaiba (8 eurot), mis sobis hästi pika madratsirea istumisosa katteks. Voodikatteid ja pleede oli kogunenud teisigi, valisin valgemad ja helgemad välja. Vasakul paistev heegelnupiline kahemeetrine käsitsi heegeldatud kitsas kate pärineb muide Elva sekkarist, hind massiivsed 50 (!) eurosenti. Helde käega lisasime patju. Et neid ei saa kunagi liiga palju, palusin täiendust külalistelt ja patju tuli ka. Hubasuse huvides laotasime terrassile vaiba.

Võiksime teha näo, et oleme pildikodu, kus midagi üleliigset kunagi silma ei hakka ega tekigi ning iga detail ja lillekimp on läbimõeldult paika pandud ja püsib seal igavesest ajast igavesti, kuni on aeg see mõne muu dekoratsiooni vastu vahetada. Mõtlen alati, et ei tea, kus sellistes ajakirjamajades näiteks kraavis vett täis tõmmatud kummikud pannakse. Või iga viie minuti takka kasutusele võetav saunalina (vaja ju end lastebasseinis värskendada).

Et suvisel ajal on meie terrassiuks ikkagi peasissekäik ja ala ise kõige enam elutoa moodi, siis meie nii ei saa. Reaalsus viie-, peatselt kuueliikmelises+ kass+koer peres tähendab suisel aal paratamatult hulka jalatseid, pusasid, jooksutosse, ujumispükse, jooginõusid, kaelarihmasid ja koeraasemeid just seal, kus elu käib ning nõuab seega eelkõige funktsionaalset mõtlemist. Vastasel korral paljunevad needsamased igapäevaelu essentsiaalid, milleta keegi hakkama ei saa, kontrollimatult, ning enne, kui arugi saad, elad keset kolikambrit. Sestap paigutasime jalatsite mahutamiseks seina äärde pika pingi (kehtestatud papureegel näeb ette, et jalast võttes peavad papude ninad seina puudutama).

Pingipealne on hea kõiksugu vajamineva kraami toetamiseks, ajakirjadest-raamatutest lillepottide ja pepudeni välja. Villemile seadsime sisse mõnusa lebokoha ning panime värske kraami tõttu paratamatult kiiresti täituva biopange suuremasse kaanega tünni, kust kasvuhoone poole minejal on see hea kompostikasti tühjaks viia.

Et terrass on suvel ka alaline söögituba, vajas see kindlasti kogu peret mahutavat lauda. Kõige otstarbekam oli jääda senise pikkade pinkidega laua juurde, millel Muska siiski jupikese otsast maha võttis- et mahuks uksest ikka ka käima. Suvel sööme ja pakume külalistele lihtsaid ja mõnusaid maitseid, mis enamasti saabuvad otse põllult ja kasvuhoonest. Sel aastal on kõik küll hilja peale jäänud, aga seda rohkem tunneme vürtsikatest tomatitest, krõmpsudest kurkidest, suvikõrvitsatest, peasalatitest ja muust rõõmu nüüd, mil saak uputab. Mõnumõminaid esile kutsuvad suvetoidud on püreesupid, kodused burgerid (suvikõrvitsaga pooleks), kapparitega värskekartulisalat, röstitud beebipeedid ja igas asendis jäätis- vahel ise tehtud, vahel aiast hangitud lisanditega poekraam.

Tasaseks ühemeheõõtsumiseks on padjaga varustatud ripptool (Home4you, 15 eurot).

Teine individuaaliste (tegelikult vaat et samavõrd õõtsuv, aga siiski mitte sellisena mõeldud ;)) on samuti valge padja saanud tugitool, mis saabus siia tallu juba vanaema ajal, kui Hobby Hall tundus üliglamuurse ostlemisvõimalusena.  Ausalt teeninud, tuleb tunnistada!

Dekoratsioonideks on meie terrassil metsajooksudel leitud aarded- ilusad kivid, käbid ja suled- ning möödaminnes korjatud põllulilled- kellukad, kitseherned, raudrohud, kurerehad, madarad ja muud. Tillukesed majakesed on saetud tuules ja vihmas halliks tõmbunud prussijupist.

Püsivalaliselt (loe: potis) õitsevad meie terrassil basiilikud, hortensiad ja pelargoonid. Serval kükitavasse tünni külisin sel aastal lillherne, mis nüüdseks on lopsakas lõhna- ja õierikas põõsas.

Teiselt poolt terrassi upitavad oma punaseid õisi üle piirdeserva väänroosid- siinkohal müts maha selle Flammentanzi ees, kes  v a a t a m a t a  minu hoolitsusele on vapralt juba kaheksa aastat seal õitsenud.

Katuse alla riputatud lambiketid on säästuost Ebayst (15 eurot) ning külalistele esialgu alati edevusasjana tunduv soojuskiirgur meie peres päriselt toimiv ja õhtuid pikendav tarbemasin.

Valgus on üldse oluline- seda annavad juurde veel terrassi enda valgustid ning pitsilistes ümbristes küünlapurgid. Kõik kokku mõjub hämaral ajal ahvatleva hubase pesana.  

Lõpptulemus on meie meelest suviselt hele, valge, lebosklemis- ja võõrustamislahke, hästi mahutav, funktsionaalne, lillerikas ja hubane. Värskendus maksis meile küll omajagu isiklikku tööaega, aga rahalises mõttes oli tegu tõelise säästuprojektiga. Värvipott ja puitmaterjal paarikümne euro kanti, kaubaalused ning aknad väljalunimise, äratoomise ja puhastamise vaeva,  tekstiil ja madratsid paarkümmend eurot- kokku lahkus rahakotist maksimaalselt 50 eurot + see edevuseks mõeldud kallistav tugitool.

Niisiis, mõistlikud inimesed siirduvad terrassile ning naudivad edasi neid Eesti suvesid, ebamõistlikud aga ... ;)