Jaago talu lillering: kust see veel tuli? Reisikiri Ahvenamaalt

Saabusime Muskaga just pisikeselt reisult Ahvenamaale.*
Te pole Ahvenamaal käinud :)? 
Meie ka ei olnud käinud, aga tahame kindlasti-kindlasti-kindlasti veel minna ja soovitame kõigile teistele ka! Mina saabusin reisilt suure tegutsemistuhinaga käivitada JAAGO TALU LILLERING (sellest pisut allpool), aga isegi kui Sa ei otsi ega vaja inspiratsiooni, on Ahvenamaa nii paari, spordi- kui perepuhkuseks ütlemata mõnus koht! Imekauni loodusega ja nunnude asulatega, turvaline ja hubane, tänapäevane ja mugav, kivine ja tuuline, mahe ja tüüne, soe ja värskendav, karge ja jahutav- kõike leidub! 
Kruiisi- või paketireisule, tõsi küll, on mind sinna nüüd väga raske meelitada. Turismiagentuur "Muskamatkad" pani meile kodus varahommikuti guugelnäpsi (Joolepi sõna) sentimeeterhaaval läbi kammides kokku unelmate inspiratsioonireisi, kus kolme päeva ja kahe öö kestel oli kõigeks aega-  täpselt nii paindlikult ja mõnusalt kui ühelt korraks-lastest-eemal ja juhe-seinast-reisilt üldse oodata saab. Parim 17-pulma-aastapäeva-kink!
Kõigepealt kõnelengi ära, kuidas siis ikkagi juhtus, et Jaagolt saab nüüd soovi korral minu moodi romantilisi lillekimpe tellida ehk mismoodi JAAGO TALU LILLERING käima läks. Aga edasi tasub ka lugeda- juhul, kui plaanid mõnusat minimatka, mis kosutab keha ja värskendab vaimu. Ahvenamaa on suu-uuurepärane reisisihtkoht!

Selles, et Jaago käsitöötalu külge sel suvelõpul väike roheline ettevõtmine- Jaago talu lillering- ilmus, on kahtlemata Ahvenamaa-retkel oma osa. 

Pilt: City Blommor

Esiteks avaldas mulle seal sügavat muljet üks superarmas lillepood, mis igal hommikul laienes mitme-mitme ruutmeetri jagu oma peatänava siseruumidest õue ja külvas kõnnitee üle pelargoonipottide, lilleriiulite ja toataimedega. Lille- ja elustiilipood City Blommor müüb lisaks taimedele keskkonnasõbralikke puhastus- ja pesuvahendeid, majapidamistarbeid, korve, harju, tekstiile ja muud-  hoiab niisiis au see eetilist ja rohelist aiapidamist ja taimemajandust. Tahtsin sealt hirrrmsasti lisaks muljetele midagi kaasa osta ja leidsingi Oma- mustast rauast teravad vanakooli-käärid, mis mahtusid ka jalgrattamatkaja pagasisse. 
Pilt: Älvdalens Trädgard

Aga veelgi olulisem oli Muska poolt just-mulle marsruuti sisse susatud täpike kolmandal matkapäeval- Älvdalens Trädgard. Pisikest pereettevõtet pidav noorpaar on teoks teinud just sellise idee, mis juba pikemat aega mu enda sees juuri ajab- PYO ehk korja-ise lilleaed. Ahvenamaale omaselt oli seegi asutus tegelikult kinni, aga juhuslikult sattusime õuele just samal ajal koju naasva peremehega. Samamoodi juhtumisi oli tegu jutuka tüübiga, kes pikka aega Helsingis töötanuna oli täpselt kursis nii Tallinna kui Tartu asukohaga. Sattusime suurde jutuhoogu, millest ei puudunud ladinakeelsed liiginimed ja sordieelistuste üle arutlemine. Peremees rääkis mõnusalt ja avameelselt oma tasapisi hoogu koguvast ettevõtlusest, mis- üllatus-üllatus- algas koroonaaegsest pausist ja selle mõtestamisest mida ja kuidas edasi teha. Algsest pisipausist kujunes pikk ringkäik, mis käis läbi lillepeenrad ja kasvuhoone. Kõrvalt vaadates oli see küllap naljakaski, vehkisime mõlemad kätega, proovisime puuduva oskussõnavara asendada kehakeelsega ja sattusime mõlemad suurde õhinasse. 
Aed oli Jaago talu lilleaia moodi täis pruudisõlgesid, jorjeneid, kosmoseid, suures osas põhuga multšitud peenraribadel. Mina soovitasin omalt poolt asparaagust ja ammisid, mulle anti vastu päevakübaranõu. 
Pole siis ime, et ootamise asemel sügelesin tagasi tulles KOHE midagi tegema. Tulemuseks on see, et sel sügisel ootame Sind rõõmuga Jaagole- et saaksid oma kodu ja tähtpäevi kaunistada taluaia peenralt värskelt korjatud õite ja romantiliste maastiilis lillekinpudega. Kimbud saad eelmisel päeval ette tellida ja juba järgmisel hommikul Jaagolt või Tartust kätte saada. 
Täpsemalt saad lilleringi kohta lugeda siit.

Aga nüüd siis see AHVENAMAA!
Enne reisi tehtud otsustest läks täkkesse eelkõige see, et reisisime oma jalgratastega. Ahvenamaa on trandulettide paradiis! Rattateed on supermõnusad, autojuhid arvestavad ratturiga IGAL POOL ja kõrguste vahed on olemas, aga mitte mõrvarlikud. Ratast saab rentida ka, aga siis tuleb Sul hakatuseks ja lõpetuseks mõnda aega ilma transpordivahendita aega surnuks lüüa. Meil oli selleks ajaks, kui rattalaenutus lahti tehti, Marienhamni kõrgeimad punktid vallutatud ja saare lõunaosaski mõnus priske tiir juba tehtud. Ratas võta selline, millel käike rohkem kui kolm (aitäh, Joonas, ratta eest, mu kodune kolmekäiguline poleks ikkagist välja vedanud :)).
Teine hästi õnnestunud asi oli pagasi komplekteerimine. Olen tegelikult parandamatu ülepakkija- mul on "igaks juhuks" alati hunnik mittevajalikku kraami kaasas. Seekord nii ei saanud, sest meie ratastele mahtus vaid kaks seljakotti ja toidukott, spetsiaalseid matkakotte ratastel polnud. Minu lemmikmatkariietus on see, mis piltidel näha- kaks tuunikat, mida plekkide lisandudes alumisest pealmiseks tõsta :),  lühikesed mugavad püksid, hingav linane kolmveerandvarrukaline pluus (Elagu Humana)! ja õhuke rätt, mida kandsin vaheldumisi peakatte, salli ja juuksevõruna. Jahedamaks ajaks asendasin lühikesed püksid pikkadega. Veel külmemal ajal oli tuunikate all tuub. Matkajalats- nahast kollased Barefooti tennud Mugaviku poest, muahhh! Tundsin end ühtviisi hästi kohvikus, rattaga sõites kui kaljudel turnides. 
Ahvenamaale sõita on entusiastlikul turistil lihtne- Tallinnast Stockholmi laevaga, poolel teel maha. See tähendab, et pealinn Mariehamn (Maarianhamina)  tervitab saabuvat külalist 4.50 hommikul. Mahakobimiseks on aega napilt, randumine ja "laev, ahoi" käib vähem kui kümne minutiga. Õnneks on laeval rõõmsad äratajatädid, kes kärbes Jaagu kombel ei lase unisel reisumehel sisse magada.
Hahetavas hommikuvalguses kail seistes ja taskust telefoni õngitsedes (noh, et kogu ritta seatud plaaniga suurejooneliselt pihta hakata) selgus kohe, et juhe on seinast tõepoolest täiesti väljas. Telefon, mis veel paarkümmend minutit tagasi igati koostöövalmilt kellaaega raporteeris, oli täiesti ilma mingi põhjuseta kabjad (ekraani) pange pannud ja nii see kogu reisi ajaks jäigi. Internet oli olemas, funktsioonid-äpid ka, lihtsalt ekraan otsustas, et tal ja meil on puhkust vaja. Jube rahulik oli :). 
Muskal läks tuju korraks ära küll. Minul oli väga harvaesinevalt "a-mne-vsoravnoo-vsjo-budet-horošo"- nii ka läks. Matkaplaan oli õnneks duubeldatud ja koduhoidjal palusime broneeringute info teise telefoni saata, nii et midagi katki ei jäänud. Loo moraaal: üldiselt tasub tähtsamad peatükid ikka alati paberile lasta- bronnid, marsruudid, parimad paigad- lihhhhtsalt igaks juhuks, siis on kindel, et kõik läheb hästi.
Ahvenamaa oma Soome keskvõimu ja ülekaaluka rootsikeelse ning -meelse elanikkonnaga on üle ilma tuntud eeskujulik näide toimivast kultuurautonoomiast. Suurel määral otsustavad siinsed kohalikud oma elu üle ise, Soome valitsuse otsuseid peab kohalik esinduskogu jõustumiseks arutama ja kinnitama. Tänavatel kuuleb vaid rootsi keelt, tänavasildid, ajakirjad ja raamatud on samuti rootsikeelsed. 
Esimese pika päeva veetsime suures osas pealinnas, teisel ja kolmandal päeval rändasime ratastel maakohtades, matkaradadel ja kaljudel. Siinne loodus on Lõuna-Eesti lagendikust nii erinev, et esialgu pildistasime iga kivinukki, pragu, kaljut ja vaadet. Hiljem muidugimõista rahunesime, aga fakt jääb faktiks- Ahvenamaal on vaateid rohkem, kui Sa jõuad nädalaga läbi käia. Kaljuentusiastile, kelle taskud alailma kivikestest punnis, on see väga tore trett.
Meie varahommiku esimene peatuspunkt oli Marienhamni kõrgeim punkt- veetorni mägi ja Badhusparken, kust avaneb ilus vaade saare lääneküljele. Vaimustusime kividest-kaljudest-lõhedest ja arutlesime mahamärgitud kettagolfirada vaadates, kui vahva siin mängida oleks. Küllap on merepõhjas omajagu kettaid! Paljud rajad olid küll väikeste vahemaadega, aga ikkagi kolme-nelja-parised, nii et paistab, et tiba võssa läinud ketast naljalt rajale tagasi ei too. 

Minu kohviisu ajas meid mäest alla ja linna poole seiklema. Mõtlesime, et tanklast ikka pisut kehakinnitust leidub. Seal selguski Ahvenamaa kohvi(ku)tarkus number üks: ristiinimene ei joo Ahvenamaal mingil juhul mingeid peenikesi piimavahuseid kohvijooke. Cappucino, latte või muu värgi küsimine on seega mõttetu peenutsemine. Õige jook on must kohv, mida kohvikus tihti ise endale metallplaatidel huugavatest kohvikannudest heldelt kallata tuleb, ka tankates. Püsikundede hulgas annavad kohvikutes muide tugevat tooni vanamehed ja vanaprouad, kes sätivad end laua taha istuma juba avamisel, ostavad tassi kohvi ja refillivad siis seda lõpmatuseni- või seni, kuni kohvik kinni pannakse. 
Ebaõnnestunud kohvitamise järel leidsime endale tegevust merekvartalist, kus ridamisi paadikuure, jahisadamaid ja laevaehitusõuesid, kõik rootsipunase värviga idülliliseks võõbatud. Varahommikul ei olnud seal hingelistki. Pisikese kabeli välisseinalt rippus kellanöör. Ei suutnud kiusatusele vastu seisa ja tõmbasin korra. Kill-kõll, kostis tornist! Tornikukk vaatas mind etteheitvalt.

Mariehamnis tasub kindlasti teha tiir Lilla Holmi saarekesel kohe jahisadama külje all. Kui peaväravast sisse ei saa, siis mõnest külgmisest kindlasti! Jalgratta keelumärkidele vaatamata vuravad kohalikud uljalt otse saarele, meie austasime mängureegleid ja jätsime rattad värava juurde. 
Lilla Holmil on kopsaka sillaga mõnus ujumiskoht, dušš merevee mahaloputamiseks, mõnus liivarand ja mänguväljak ning alati avatud miniloomaaed supernunnude küülikute, paabulindude ja kanadega. Terava silmaga turist (moi!) leiab ringi vaadates aia küljest hea õnne korral mõne paabulinnusule suveniirina kaasavõtmiseks. Minu lemmik oli aga tibatilluke puhvis lendlevate sulgedega kanake, kes arvas ise ka, et on siinse kanakarja kõige ilusam- nii tähtsalt tatsas ta suuremate suguõdede seas ringi. 
Lilla Holmi pargis võib teha rännaku kopsakas kivilabürindis- tõsijutt, kogu vast ehk paarikümne-meetrise läbimõõduga kivirajasüsteemi läbimine võtab oma veerand tundi. Alustame Muskaga eri otstest ja õnnestubki keskel kohtuda ;)!
Et linn oli Ahvenamaalikult ikka vcel avamata (kohvikud-poed kinni), siirdusime lõuna poole. Natö looduskaitseala gravitatsiooniga raskelt kinni langevate viltuste väravate vahelt sisse pugedes arutasime küll, et milleks need on, aga teel lesivaks üllatuseks- lapiliseks veisekarjaks-ikkagi valmis ei olnud. Õnneks olid nemad vist rohkem turistidega harjunud, igatahes ei huvitanud me neid kuigivõrd. 
Saime teada, et Ahvenamaal on lisaks rästikule ja nastikule võimalik kohata kolmandat kohalikku madu- silenastikut (coronella austriaca). Muska vaimustus rohkem floorast ja proovis markoreikoplikult igasuguseid asju, mida puu otsast ja maast leidis- astelpajusid, äärmiselt kribalaid mustikaid ja õunavisse. 
Sellel minimatkal sai kõige suurema elamuse aga kodus olev Joolep- Muska särgiseljast välja vaatav kotikandmisest tekkinud (higi)koll oli Joolepi jaoks reisi lemmikpilt.
Rattaretk kulges mõlemast küljest aina ligemale hiiliva mere ja saarte vaheldudes maalilist teed ja sildu mööda lõuna poole, Järsoni, kus plaanisime palavalt soovitatud hubases kodukohvikus midagi põske pista. 
See plaan läks paraku luhta ja selgus Ahvenamaa kohvikutarkus number kaks: nimelt võib ristiinimene oma äri siinmaal täiesti suvalisel ajal kinni panna. Noh, nagu Kalle Blomkvisti raamatus: "suletud mõrva tõttu" või "ilusa ilma tõttu" või mingil muul põhjusel.  Nii jäi meil näiteks nägemata-kogemata Solkulla Gard, mis oli lihtlabasel kombel "ajutiselt kinni". Ja Judy keraamikakoda. Ja Stallhageni gastropubi. Ja ka nimetet Järsö kohvik. Olid vist augustiks ära väsinud, sest nagu ütles hiljem  peenburgeriputka poiss kanges inglišis:  "Ooo-land is ei sammmmerailend! Niisiis kontrolli võimalusel üle, kas koht, kuhu näiteks kümne versta taha väntama asud, TÄNA ka lahti on.
Ketrasime siis kärmelt pealinna poole tagasi, ilm imemõnus, rattad allatuult peaaegu iseenesest lippamas, meel rõõmus.  
Linnaretkedel meeldib mulle alati üle kõige kohvikus istuda, ilma ja inimesi vaadata ning lugeda. Minusugusele on Ahvenamaa päälinnas hubaseid kohti küllaga- BagarstuganVictor Cafe, Julles Cafe & Konditori, sisemaal veel überpeen Smakbyn oma töökodade ja supermõnusa interjööriga ja mitmed teised. 
Pilt:Victor Cafe

Aga koffarite tuleb juba nimetatud kohvierisuse ja avamisaegade volatiilsusele arvestada veel sellegagi, et üldiselt läheb ristiinimene Ahvenamaal 17.00 koju ja paneb oma kohviku/poe/putka/muusjumi loogiliselt võttes seega kah kinni. Täpselt me ei tea, kuhu ta läheb, sest inimesi kodude juures toimetamas palju ei paista ja tuled akendes ei põle...merele äkki? Elanikkond- umbes 30000 hinge- jaguneb muidugi päris kergesti lugematutele saartele, skääridele ja laidudele ära ka. Igal juhul teevad nad midagi, mille juurde turistide teenindamine ei kuulu. Kui soovid kohvikus molutada, arvesta selle ajaaknaga ka. Õnneks on aga mõnusaid (looduslikke) põnevpaiku, kus teenindust tarviski pole, küllaga. 
Koogid ja pagarikraam on endast lugupidavas kohas übervärske, mõnusalt külluslik ja kahtlemata kardemonine. Kui Sulle ei sobi, siis- noh, kahju küll. Kardemon on inimõigus! Vahukoore asemel saab mustikapiruka (Bagarstuganis, nämm!) ja muu säärase kõrvale paremates paikades kraad veel kangemat kreemi- lausa sefiirise ja siidisena mõjuvat klopitud koort, mis viib keele alla. Kätte saab keele ainult uue portsu tellimisel.

Poodlejatel tuleb arvestada taas piiratud või segasumma-avatud-aegadega ning mitte just üleliia küllusliku šopinguparadiisiga. Leidub üks kaubanduskeskus, mõned supermarketid ja näpuga kodu-, kingi-, ehte- ja rõivapoode. Leidsin ka kaks teise-ringi poodi ja ühe antiigiäri. 
Üleliia odav Ahvenamaa ei ole, aga ülemõistusekallis kah mitte. Kohv umbes 3 (üksikutes lattekohtades 4-5), saiad 3 ja koogid 5 eurot, lõunapakkumised- mille valmistamiseks tihtipeale muu a`la carte kinni pannakse- umbes 12 eurot. Ahvenamaa parimateks tituleeritud Me Gusta burgerid maksid 9.90 ja olid tõesti head. Põhiroad maksid sõltuvalt restoranist küll kuni 60 euroni, aga neid me ei proovinud Ööbimine varakult broneerides ja Bookingu kaudu vähem kui suvehooajal Pärnus- kahe peale 75 eurot, hommikusöök hinna sees. 

Pommerni pardal
Päälinna-päeva lõpetasime purjelaev Pommerni külastamisega. mida eeskujulike turistidena võtsime nii nagu peab- audiogiidi ja süstemaatilise igale-poole-vaatamisena. Tasub minna küll, laev on ikka uskumatult suur. Mul on alati tunne, et see on kuidagi füüsika ja loodusseadustega vastuolus, et miski, millel on pealpool vett nii palju värki, nii hästi pinnal püsib ja uppi ei lähe :)
Sama piletiga saab külastada meremuuseumi, mis on samuti põnev- eriti mereleiud ja laevaelu etüüdid. Aga lõpuks muutusid kõik purjekamaketid siiski tiba ühetaoliseks tapeediks :) 

Pommerni mess

Ööbisime kohe Pommerni lähedal Cikadas, mille hiilgeajad jäid ilmselgesti kuskile kaheksakümnendatesse :). Valdav klientuur- aeglaselt kulgevad pensionärid- olid siis ilmselt noored ja rajud ning puhtast harjumusest siia käima jäänud. Keset sisehoovi oli sinisinine bassein ja hommikul sai tasuta sauna. Hommikusöök hinna sees, mitte just elamus, aga söödav. 

Teist päeva alustasime kohvikutiiruga, sest aimasin juba, et lattelootust hiljem pole. Mustikapirukas viis keele alla!
Asusime teele põhja poole, Godby linnakese poole, kus pidime ka ööbima. Teele jäid Jomala kirik (St Olaf`s Church) ja Ingby mägi (Ingbyberget). See viimane ostus meie lemmik-kohaks kogu saare paikadest. Seal on mõnus matkarada, äge koobas ja kõrgustesse tõusev kaljulõhe. Lisaks tore kivikülv ja vaatetorn. Siin juhtus ka üks äpardus- sattusime lubatud 800-meetrise matkaraja asemel pikemale tiirule, mis viis meid ühtekokk...eeeh...mingi kolme kilomeetri kaugusele. Loo moraal: jälgi viitasid tähelepanelikult. Panime pange sellega, et võtsime valgete postide asemel valge rõngaga tähistatud puud- ähäääää!


Muidugi ehitasime kivipõllul oma pere kivipuu!

Ebaõnnestunud sissepõike järel Judy keraamikakotta (vt eespoolt, eksole) kulgesime edasi Godbysse, jätsime oma pagasi ööbimiskohta ja pedaalisime edasi Kastelholmi poole. Högas imetlesime vaatetornist päikesepaistelist saarestikku ja meie all ainulaadses otse kaljust läbi rajatud tunnelis kulgevat liiklust. Mulle avaldas enim muljet ülivinge suurendusega binokkel, millega leidsin merelt asju, mida palja silmaga ÜLDSE näha ei olnud. 

Järgmises peatuspaigas Kastelholmis on mitu toredat asja ühes kohas: Kastelholmi kindluslossi varemed, vabaõhumuuseum Jan Karlsgarden ja mõnus söögikoht. Siin peab jälle kindlasti arvestama lahtiolekuaegadega, meie oma Ingbys pikemaks veninud matka tõttu jäime natuke sulgemise jalgu. 

Kastelholmi linnus on äge vana loss, kus audiogiidiga kolades kulub omajagu aega. Vabaõhumuuseum annab aga hea ettekujutuse Ahvenamaa talurahva elust-olust- umbes nagu meiegi oma Rocca al Mare oma. 
Pilt: Smakbyn
Pisut edasi sõites sattusime täitsa kogemata kohaliku kokandustalendi Michael Björklundi ehk Micke restorani Smakbyn. Et olime just söönud, aga tahtsime toredas kohas ikkagi einestada, proovisime kohalikku tuntuimat rooga- Alandi pannkooki. Tegu on pigem vormiroa kui pannukaga- üleküpsetatud riisipuder serveeritakse rammusa vahukoore ja kuivatatud ploomidest kastmega. Interjöör oli suurejooneline ja äge, nii et isegi kui pearoad käivad liialt rahakoti pihta, siis magustoitu tasub kindlasti tellida :). Koha juurde kuuluvad ka keraamikakoda, karamellikoda ja pagarikoda, aga need olid- arvasid juba kindlasti ära!- just kinni pandud. See oli ainus koht, kus märkasin kaasa ostmiseks sobivaid toidusuveniire- nii et soovi korral kasuta juhust!

Edasi kulgesime mõnusaid ratta- ja vaikseid maanteid pidi Bomarsundi poole. Bomarsundis on ainulaadsed Krimmi sõja aegsed hiiglaslikud kindlustusvaremed, kõrged mäed, mille otsa pedaalimine võtab pulsi omajagu kärmemaks ja mõnus ujumiskoht. Me tegime kõike! Ronisime müüridel. ujusime, vallutasime tipud ja kihutasime alla. Kindlus on tõestioma aja kohta üüratu- aga loogiline ka- garnison pidi mahutama sadu sõjaväelasi koos oma peredega. 

Sumedas õhtuvaikuses läks tagasisõit Godbysse kähku. 

Kolmandal päeval ootas ees kõige pikkem rattatee- kokku sõitsime õhtuks üle 70 kilomeetri. Plaanisime liikuda Godbyst veelgi põhja poole- Marienhamni saarestiku põhjatippu Geta mäele, kus nn mainland otsa saab ja algab arhipelaag. Geta on ühtlasi üks saarestiku kõrgeimad punkte ja see oli tunda ka :).
Sõitsime praktiliselt ühe jutiga Godbyst Getale välja. Teel imetlesime suuri õunaaedu, mida on tee ääres tõesti palju. Ahvenamaa on Soome õunaaed- 70% kogu Soomes tarbitavatest õuntest tuleb siit. Mere läheduse tõttu küpsevad õunad soojas sügises pika ajaga mahlaseks ja magusaks ning neid armastatakse väga. Lisaks kohe söömisele tehakse siinsetest õuntest kõiksugu toredaid tooteid- moosidest ja siidritest küpsetisteni välja. 
Geta mäe tippu saab umbes 600-meetrise teelõiguga, mis tõuseb selle käigus sadakond meetrit. Kasutasin jalgratta päris viimast käiku :). Mäel on kohvik ja alguse saab maaliline kaljuplatoodel kulgev matkarada, mis viib taas päris alla vee äärde ja tõuseb siis mäetippu tagasi. 
Teele jääb kaks koobast, üliäge natuke sürreaalne maastik ja lugematul hulgal imekauneid vaateid
Matkarada viib vee äärde kohas, mis on täiuslik piraadiabajas- peaaegu ümmargune kauss kitsa sissepääsuga. Paaris kohas on kaljuplatood piisavalt madalad, et vette saaks- Muska käis ujumas, kuigi veest välja saamine on libedat kaljupõrandat mööda paras trikitamine- nagu lehm libedal jääl :). Teisal on platood ja kaljuküürud kõrgel vee kohal-  matkarada läheb muide päris serva ligi. Mingeid piirdeid, hoiatusi või turvalinte kuskil ei ole- ilmselt oleks kogu saare kaljude sissepakkimine võimatu ja ahvenamaalased peavad maast-madalast harjuma ise enda hoidmisega. Loo moraal: kui turist vette pudeneb ja end puruks kukub, on ise loll. Lastega minnes tasuks aga selle kohta enne mingid kokkulepped või ettevalmistus teha. 
Napilt viiekilomeetrine rada võtab meil rahulikult kulgedes kaks tundi. Konti ei murra, aga päris lebo kah pole. Tagasi jõudes harutab Muska seljakotist välja "Turisti eine"- kui reisule on tuldud, peab ikkagi traditsioone hoidma. Mätsime seljakotis soojaks läinud einet leivale ja laseme hea maitsta. 
Mäest vuhiseme alla ludinal, aga kui asulas märkan silti "Marienhamn 38 km" on hetkeks parasjagu väsinud tunne küll. Õnneks on Muska kavandanud tagasisõidu marsruudi palju mõnusama- teele jäävad juba kõneldud Älvdags Trädgard, Bamböle ujumiskoht (reklaamitud "imeline liivarand" on tegelikult umbes nagu meie Melliste ujukas, aga liiva on siinkandis piisavalt eriline asi, et see muudaks kogu ujumispaiga sensatsiooniliseks), Finströmi kirik ja Alandi Fotograafiamuuseum. Hea õnne korral satud teele ajal, mil lahti on eelnimetatud Solkulla pagariäri ja kohvik.

Tagasi Marienhamnis rõõmustab meid Anna ja Aldo Gelateria, mis on vaatamata hilise(ma)le kellaajale lahti. Peale pikka rattasõitu maitseb gelato eriti hästi. Et vahukoor on otsa saanud, ütleb tädi, et paneb meile lisaks vee ühe palli jäätist. Valin Alandi õuna maitselise ega pettu- mõnus, hapukas, värske, nämm!

Õhtu veedame linnas- laev läheb ju kell 1.50 ja check-in on veelgi varem. Kui jaksu jäkub, on lahti mõnedki pubid ja kõrtsid, sealhulgas äge ujuv restoran jahisadamas. Meie oleme nii väsinud, et astume läbi vaid supermarketist ja tüürime seejärel Lilla Holmile veeäärsetele pinkidele istuma. Loen raamatut ja ajame juttu. Reisule paneb punkti mõnus aeglane rattasõit läbi sooja ja sumeda linna- sadama poole, laeva poole, kodu poole...

Lähed ka?


*No tegelikult mitte päris "just saabusime", käisime Ahvenamaal augusti lõpupäevil, aga kiusatus multikalauset kasutada oli liiga suur :). 



Kommentaarid