Saviõhtu Jaago talus 16. veebruaril: pannkoogikuplid ja -vaagnad

MIS? Jaago talu saviõhtu: pannkoogikuplid koos alusvaagnaga

MILLAL? 16.02, 2.03 ja 16.03 kell 18.00

KUS? Jaago talus

KELLEGA? Üksi või mitmekesi, algajana või kogenud saviõhtulisena

TULEMUS? Põrutavalt ainulaadne serveerimisnõu, mis koosneb kahest jupist- alusvaagnast ja kuppelkaanest- ning mis hoiab vajadusel Su pannkoogid, küpsekartulid või muu söödava serveerimisel soojas ning on ilus vaadata ka!

MIS MAKSAB? Kogu pannkoogiteema (kolm kohtumiskorda, eksole, vajadusel ka "järeleaitamistund") osalustaks koos savi, glasuuride, põletuste ja juhendamisega on ühtekokku 70 eurot (kui tuled kaaslasega, siis kahe peale 130). Tiba kopsakam kui seni, ma tean, aga see õõõõõõõhhhh-elektriarve....mnjah. Keraamikast teatavasti moodustab elektriahjuga põletus päris kobeda tüki, mis parata. 

KUIDAS OSA SAADA? Registreerumiseks saada e-kiri, FB-sõnum või helista 5297919. Siis on kindel et koht laua taga, savi ja teetermos ootavad ;). 


Millised Sinu pere pannkoogitraditsioonid on? On ikka?

Meil on. 

Aga üsna sellised, mis klassika alla küll ei mahu. Ei mingeid "igal-pühapäeval-aamen-kirikus-olgu-olla"-traditsioone. Ega ka mitte "õige-on-kohev-lusikakook/õhuke-ülepannikas/ilmtingimata-munakollane-valgest-eraldi-vahtu-loodud" tavasid. Ega isegi mitte "pannkook-peab-ikka-moosiga-olema" kombeid. Mis pannukaid puudutab, oleme üsna lõdva kummiga. Sööme suuri ja väikeseid, kohevaid ja plintse, soolaseid ja magusaid, klassikalisi ja põnevamate komponentidega tehtuid.

Ajapikksilmaga tahapoole kiigates hakkab mulle tunduma, et muster siiski paistab. Ma ei tea, miks, aga minu meelest juhtub meie pannkookidega alatihti midagi. 

Näiteks meenub mulle see kord, kui segasin taigna kokku, ajasin panni kuumaks, sortsasin taigna pannile...ja see läks keema! Lõbusate väikeste mullidega. Kokku ei hakanudki. Üldse. Mitte. Siiani ei tea, mis juhtus.

Siis toob veidraid äpardusi see, et võimalusel küpsetame pannukaid õues. Ma nimelt ei armasta üldse pannkoogi praadimise lõhna. Meie talumajal pole mingi kõrgtehnoloogiline köök, nii et võib kindel olla- praadimishõng levib üle maja. Nii eelistan ma koogid koos praadijaga õue kupatada, see on kevadest sügiseni  täiesti tehtav. Et aga õues on tegureid tavapärasest rohkem, võib siingi nalja saada. 

Näiteks siis, kui tahtsin ülepannikooki efektselt viskamise abil keerata. Keerasin ka. Korraliku lartsuga, terrassipõrandale. Enne, kui reageerida jõudsin, oli neljajalgne pereliige Villem laisalt ligi loivanud ja omastas materjali tänuliku kliendina. 

Kui koogiviskamisega peres juba üks tegeleb, siis tuleb paratamatult leppida sellega, et järeltulev põlv tahab ka asja käppa saada. Ütlematagi selge, et see toob kaasa hulga kooke. Põrandal. Ja vaibal. Kui veab, siis kraanikausis. Mõnikord kellegi süles. Ükskord (!) aga isegi sööja jaoks valmis pandud taldrikul. Viimane muidugimõista täiesti ette kavatsemata. 

Ühel küpsetamisel tundus mulle, et panen küll kooke pannilt aina taldrikule kuhja, aga hetke pärast vaadates on neil jälle vähem. Lähemal uurides selgus, et laua all toimub Villemi ja allameetrimeeste osalusel mõnus piknik, mille varustamiseks ei olnud vaja muud, kui väike murjanikäsi laua alt pisut ülespoole sirutada ja krabada, mis pihku jääb. 

Noh, ja nõnda aina edasi. Kõrbenud kookidest ma isegi ei hakka rääkima. 

Niisiis on ainus püsiv asi meie pannkoogitraditsioonis on see, et igal juhul on nad aeg-ajalt  laual.  Meie lemmikkoogid on  parima slow-cooking`u stiilis puupliidi serval ülimadalal kuumusel vinnutatud kuldpruunid ricotta-põhised pisipannud. Siis on pannkoogilõhn hoopis hea. Pikk küpsemisaeg teeb koogid ülimalt maitsvaks, need tulevad parasjagu kohevad, küpsevad ilusti valmis, on õrna tekstuuriga ja viivad keele alla soojalt, külmalt, moosiga ja ilma... Nämm! 

Parimad on pannkoogid aga teadagi kohe küpsetamise järel. Kui aga protsess venib pisutki pikemaks ja küpsetaja tahaks ka koos teistega kuuma kooki, siis oleks hädatarvilik koogid soojas hoida. Võiks veel sedamoodi, et ilus oleks lauale tõsta ja silmale vaadata ka. 

Seekordse saviõhtuteema eest tuleb pikk pai teha Jaago käsitöötalu armsale raamatupidajale Marikale, kes palus mul valmistada anuma, mille sarnast ma polnud kunagi kohanud, kasutamisest või savist valmistamisest kõnelemata. 

Ega ta isegi kohe hirmus selgesõnaline olnud, millega tegu. Hiljem mõtlesime välja, et põhimõtteliselt sobiks nimeks näiteks pannkoogitermos. Või siis hoopis pannkoogitirin. Vaja läheb kaht poolt- üht lapikut aluseks ja teist kumerat kaaneks peale. Pannkoogid, muidugimõista, käivad vahele. Ja siis ongi kohe kaks kärbest (või kooki) ühe hoobiga: kõik püsib küpsetamise lõpuni soe ning on ilus lauale tõsta. 

Kooke mul õnneks tellimise peale teha ei tulnud. Mul üldse vahel juhtub, et toidualaselt tuleb publiku ees esinemiskramp ja asjad, mis muidu teha on kukepea, lähevad untsu. Saviga selliseid muresid pole, nii et asusin õhinal väljakutse kallale. Tegin ühtejutti kohe mitu tükki.

Käiku läks suure šamotisisaldusega savi- et oleks hästi soojapidav ja saaks vajadusel pliidiservale sättida, ilma et peaks katkiminekut kartma. Suur vaagen, sellega sobiv kuppel, triibud ja mummud- väga põnev töö, mis on ka algajale mõnus ja jõukohane teha.  

Niisi asuge lahkesti savilaua taha! Nagu ikka, pane end enne kirja- saada e-kiri, sõnum või helista. 

Võid juba ette mõelda, millist tegu ja nägu Sinu komplekt hakkab olema. Hele või tume savi, tõstmisnupp ja kaunistused, suurus ja kõrgus...

Peatsete pannkookideni!

Kommentaarid

Populaarsed postitused