kolmapäev, 13. mai 2020

Jaago moodi seelik selga. Vol 4. Lõpuks ometi!

Teate küll, kuidas mingi olukord või uhke sündmus, mis tulemas, motiveerib teinekord ammustilmast ripakil õmblustöö ühe jutiga valmis tegema? No vot mul just niimoodi selle seelikusabaga läkski. Tegu ei olnud küll hiiglapikalt vindunud poolikuga ja noh, päris pärispäris valmis ikkagi ei saanud ka, aga igatahes piisavalt esinduslikuks, et kanda võiks. Nii et kui Jaago talu õuele saabus delegatsioon, kes ulatas mulle jalgu nõrgaks võtva üllatusena Tartumaa Aasta Ema tiitli, siis midagi seljast igatahes ära ei kukkunud. Las siis olla pealegi, et undruk püsib seljas tänu nööpnõeltele ja traageldusele, millega sisekülg laupäevaks kinnitatud sai, väline vaatlus seda ju ei näita :).

Eelmisel korral saime valmis vööjoont järgiva laia värvli ehk passe. Sel korral õpetan Sulle täiesti vaimustava triki lihtsateks korrapärasteks kroogeteks ja paneme seeliku kokku!

Minu seeliku puhul otsustasin algusest saati krookida lapiosa ja alusseeliku eraldi. Ma olen keskelt nii...ehh... voolujooneline, et puusale võib vabalt kohevust lisada. Lisaks ei olnud mu alusseelik ja pealisundruk ülaservas täpselt ühepikkused. Kui Sina volüümi otseselt ei igatse ja tegid alusseeliku ning pealisseeliku võrdsed, võid vabalt koos krookida. 
Enne krookimist tasanda vajadusel alusseelik ja pealisosa. Märgi nii passe allserva kui seeliku ülajoonele tagakeskjoon (murra mõlemad lihtsalt pooleks ja tõmba kriidi või harilikuga märgike) ja seelikule ka küljejoone kohad (mõtle taskute asetuse peale).
Nüüd leia õmbluspoest üles elastikniit- selline, mille kohta üks mu armsatest käsitöölaagrilistest ütles, et tema teada on see spetsiaalselt klounininade ettesidumiseks ja muuks otstarbeks ei oskavat ta küll seda kasutada. Vot minuga oli samamoodi, kuni ma ühel korral poes iseendaga pisut valjemini sisekõneldes (pisut piinlik, onju!) juhtusin kogemata "tea, milleks nad  küll  s e d a  kasutavad" ümisema. Vahi aga, selgus, et vastus ootas selja taga- Abakhani kõiketeadjast müüjanäitsiku kujul. Tema soovitas, et mingu ma koju, pooligu see elastikniit õmblusmasina alumisele poolile, pangu üles tavaline niit ja lasku aga õhuke materjal õmblusmasina talla alt läbi, "küll siis näed!". Ooookei...
Tegin, nagu võlur...ptüi, müüja soovitas ja ennäe imet- kumminiit on krookmasin, mis tirib õhemad kangad suurepärasesse korrektsesse krooki ilma mingi piinarikka kahekordse tikkrea, niidi sikutamise ja kohustuslike katkemisteta. Superluks!
Niisiis- alumisele poolile pingul elastikniit. Võid kerida käsitsi või poolida masinaga. Siis piste kõige pikemale pikkusele ja vurrrrrrr! Jala tagant väljub täiuslikult kroogitud kangas. Kui oled kroogitava eseme teiste detailidega ühendanud (antud juhul siis passega), võid elastikniidi peale kinnitusõmblust eemaldada. Siit ka märkus, et kumminiidi peale ei maksa õmblust teha, siis ei saa elastikut pärast õmbluse alt kätte. 
Mina tegin selle seeliku puhul nõnda, et masinaga tegin selle õmbluse, mis ühendab passet ja seelikut nö  esindusküljel ning kõhu vastas oleva sisemisel poolel ühendasin passe seelikuga peitpiste abil ja käsitsi. Nii on välisõmblus ilusa väljanägemisega ja tugev, sisemine õmblus aga ilus, kuid mõnevõrra nõrgem. Kui teed vastupidi, siis jääb välja nõrgem õmblus ja see ei tundu praktiline. Asjatundjad muidugi ühendavad seeliku passega kahe masinõmblusega- kõigepealt üks seestpoolt ja siis teine väljast peale, aga mina ei suuda kaht õmblust kunagi perfektselt üksteise peale ajada või paraja vahega paralleelsena hoida, nii et ma pärast rahule jääks. Seega teen parem nähtamatu käsitsiõmbluse.

Pane lapiseeliku parem külg ja passe esinduspoole parem külg kokku. Näed nüüd sellist vaadet, kus ühel pool on alusseeliku pahem pool ja teisel liimiriirega kaetud passepoole sisekülg.
Otstest on hõlm ja passe joondatud ning õmblus algabki kohe mõlema servast- nii on pärast passet õigetpidi keerates seelik tihedalt kahe passepoole vahel. 
Pane nööpnõelte abiga kokku seeliku ja passe tagakeskjooned, mille ennist kangale märkisid. Siis külje- ja otsajooned. Kahanda oma krooked passel vajalikesse vahemikesse. Kui seelikut tundub liiga palju olema, sikuta ettevaatlikult elastikniiti- see tõmbab krooked tihedamaks. Ära unusta, et vaheliti olevatel hõlmadel olgu krookeid hõredamalt, ning liimiriidega kaetud hõlmaserv kummalgi pool võiks umbes 5 cm ulatuses üldse krookimata jääda. 
Liimikangast juhiseks võttes sea alusseeliku ja seeliku ülaserv ning passe allserv kokku. Õmblusvaru võiks siinkohal olla pisut kopsakam- näiteks 1,5 cm. Traagelda tihedapoolse pistega ja vaata, kas kõik klapib ilusti. Alles seejärel õmble passe ja seelik omavahel kokku.
Eemalda elastikniit. Kui muidu leppisime kokku, et igal pool varusid aina triigime, siis siin jätaks ma selle tegemata- ajab mu ilusa kohevuse lapikuks. Sina tee, kuis Sulle õige tundub. 
Nüüd keera passe pahupool sinna, kuhu ta kuulub- sissepoole. Keera passe allserv umbes sentimeetri jagu tagasi ja kata äsja tehtud õmblus. Õmble peitpistega kinni.
Vala oma nööbikarp uppi ja vali välja kõige ilusamad nööbid- tore, kui eri värvi. Seo seelik selga ja vaata, kuhu ulatuvad hõlmale edevuse mõttes õmmeldud nööbiaasad. Õmble nööbid paika. 
Nüüd tee endale üks kohv või tee ja imetle rahuloleva näoga oma uut seelikut. On ju ilus? Pane seelik selga ja keeruta ilmtingimata peegli ees. Võta jalad paljaks ja mine jookse seelikuga võilillemuru sees. Mesimummi nõelamise peale pane aloe verat. 
Suve ja seelikuteni!



esmaspäev, 4. mai 2020

Jaago moodi seelik selga. Vol 3. Passe õmblemine



"Suveks seelik selga" väljakutse käib mühinal edasi kuni 17. maini ja nii ka minu seelikutegu. Seekordses postituses vaatame puitselt ja punaselt üle, kuidas õmmelda seelikule vööjoonekohane lai värvel ehk passe. Maapiigad võivad endale seejuures lubada pisut lohaka loomuga romantilist vanamoelisust- sestap käib jutuks olev passe kinni lipsuks sõlmitavate paeltega. 
Tähelepanu, valmis olla, start- aga mitte rapsides, vaid sellisel mõnusal moel, nagu pildil näha!
Kõigepealt otsusta, kus on see paik, kus asub seeliku vööjoon (passe ülaserv) ning teiseks see, kust algab kroogitud seelikuosa (ehk kui lai/kõrge tuleb passe/kuhuni ulatub). Mina arvasin, et paras värvel on 12 cm, aga igaks juhuks lisasin allserva tiba varu- noh, et kui ikkagi proovides selgub, et tahaks tiba laiemat. Siinkohal on õige koht tõsta näpp püsti ja tsiteerida mu vanaema ehk Vanamat, kes ütles, et "maha jõvvat iks leegata, aga kae, kos sa mano saat". 
Seejärel mõõda oma ümbermõõt esimesel joonel (nimetagem seda VÜ, kuigi ta võib ka pisut allpool asuda) ja teisel - mul siis 13 cm madalamal puusa peal (ütleme, et PÜ). Mõõda sellises kõhukonsistentsis, et oleks mugav olla. Kui mööda paned, nihkuvad taskud selja taha või kukub seelik alla, seega petta pole mõtet. Nagu öeldud, ei pea seelik püsima ilmtingimata keha kõige kitsama koha peal, võid ka pisut puusale nihutada. Minu mõõdud olid näiteks 75 (VÜ) ja 95 (PÜ)
Mõõdud käes, võta lopsakam leht paberit ja murra pooleks. Murdejoone peale tõmba sirglõik, mis on võrdne Su passe kõrgusega (mul 13 cm). 
Voldi leht uuesti lahti ja haara mõõdulint. Mida suurem on Su VÜ ja PÜ vahe, seda kurvikam peab olema passe kaar. Et mina olen keskjoonel üsna, noh, tellise moodi (puusa nagu eriti polekski), siis minu kaar on ka lauge. Kui Sina oled puusakam, on Su passe "naeratus" kindlasti suunurkadest rohkem kergitatud.
Jaga oma VÜ täpselt neljaks ning joonista saadud arvu jagu sentimeetreid poolkaares kummalegi poole murdejoonele tõmmatud sirglõiku. Siis jaga neljaks PÜ ja toimi 13 cm madalamal samamoodi. Ah et miks neljaks? Sest praegu joonistame passe seljatükki, mis on pool Su ümbermõõdust. Sellest murdejoonest ühele poole jääb omakorda poolest pool ehk 1/4. Jälgi seda, et välja mõõdetud neljandik kulgeks tõepoolest mööda kurvi, mitte lihtsalt murdejoonest 90-kraadilise nurga alla mõõtes. 
Ongi seljatüki lõige valmis! 
Edasi teeme esitükkide lõiked. Kaared ja mõõdud jäävad tegelikult samasugused, aga esiosal katavad hõlmad üksteist. Mina arvan, et paras ülekate on poole jagu esiosast. Niisiis võtan seljatüki, ja teen veel kaks murdejoont- koguümbermõõdu kaheksandike ehk senise seljatüki neljandike peale. Ühel pool on nüüd mul parem ja teisel pool vasak hõlm. Põhimõtteliselt on tegu tükiga, mis moodustab seljaosast 3/4. Sellest 2/4 (ehk poole) jagu katab üks hõlm teist ning ainult 1/4 jääb kummalegi ühekordsena iluleda.
Kui soovid konstrueerimise hingeellu sügavamalt sisse elada, siis väga professionaalse (inglisekeelse) kirjelduse kurviga värvli tegemise kohta leiad siit: 
Nüüd lõika tükid oma valitud passekangast välja. Iga jupp vajab kaht poolt- üht sisse, vastu kõhtu, teist väljapoole. Muide, tükid ei pea olema samast kangast, võid ka lapilisemalt!
Lõika niisiis 2 seljaosa, 2 paremat ja 2 vasakut hõlma. Külgedel võid õmblusvaruga olla tiba heldem- kui mõõtudega mööda panid, on jälle väike tagavara olemas. Suska nõeltega kokku ja vaata, kuis istub. Korrigeeri vajadusel. 
Otsi välja oma liimiriide varud. Et minu passe tuleb hästi pehmest ja hõreda koega kangast, valisin pigem jäigema liimiriide. Nagu juuresoleval pildil näha, on mul liimiriide tööproovid kangaga koos kapis, nii on hea kohe vaadata, mis paras on. Ääremärkus: kahjuks iseenda tubliduse arvele ma seda kirjutada ei saa,  näidistega liimikangavaru tegi mulle mu kallis tädi Impsu, kes alatasa selliseid pisikesi üllatusi korraldab. Kui sul Impsut pole, pead vist ise proovima, mis paras on...
Liimiriide panin ainult sellele passeosale, mis on publiku pool. Kõhu vastas olev kangas jääb liimiriideta. Lõika liimiriie korrektselt oma passe lõike järgi, sest sellest saab ühtlasi Su õmblusjoon. 
Tee liimiriie märjaks, aseta kanga pahupoolele ja triigi kuuma pressrauaga kinni. Liimiriide kinnitamisel soovitatakse kangast triikrauaga suruda, mitte edasi-tagasi liigutada- pidada paremini külge jääma. Mul on see lõik nii mitu korda viltu vedanud, et ei viitsi kokku lugedagi- ikka kipub serv irvakile jääma. Seekord õnnestus kõik siiski üle ootuste hästi. 
Mõtle läbi, kuhu käivad sidumispaelad. Ühed lähevad passetüki otsajoonele, teised küljeõmblusesse, välisküljele. Minul on vasakule seotavad paelad, seega paelad lähevad parema hõlma otsa ja vasaku küljeõmbluse vahele. 
Õmble kokku välistüki küljeõmblused- ära unusta paelu enne vahele pista. Lase õmblusjoonel joosta millimeetri jagu liimikanga peal- nii on kindel, et ka nigelama triikimise korral püsib kogu kupatus koos. Sama tee sisetükiga- see, mis käib kõhupoolele ja millel pole liimikangast. Triigi varud lahku ja jätagi lahku. 
Trikiga küsimus: kumb pildil olev tükk on suurem?
Pagan, kas tõesti tegin valesti...? 
Nojah, need, kellele optilised illusioonid tuttavad on või hiljuti "Rakett 69" teadusteatri osa vaatas, neid juba jalust ei raba. Muidugimõista on mõlemad tükid ühesuurused. Ausalt! 
Nüüd, mil see on selge, lõika sisemise külje kolmene tükk igast servast juuksekarva võrra väiksemaks. Kuigi see tükk jääb nüüd suti väiksemaks, pane tükid õmmeldes kokku nii, et servad on ühel joonel. Miks? Sest siis on kindel, et õigetpidi keerates kaardub pisut esipoolest nö mustale küljele ega hakka esindusalal silma riivama. 
Pane mõlemad kaared kokku, paremad küljed koos. Ära unusta otsapaelu õmbluse vahele pistmast!
Tee liimiriide järgi järgmine õmblus- hõlmade otsad ja ülaserv. Triigi varud ka siin lahku.

Lõika diagonaalselt maha õmblusvaru nurk- nii jääb teistpidi keerates nurk puhas.  
Keera kogu värk teistpidi. Mudi õmblusjooned puhtaks, keerates kõhu poolele kukesammukese võrra rohkem kangast. See peaks hästi õnnestuma, sest sisemise tüki lõikasime ju tiba väiksema. Õmble serv millimeetri kaugusel äärest läbi. 
Pildil olevate täppide kohale tee nööpaugud. Milleks? Et seelik hästi istuks, peab ka peidus olev hõlm paigal püsima. Selleks õmblen pealmise hõlma siseküljele nööbid, mis omakorda lähevad läbi alumises olevate nööpaukude. Vaata pilti, kohe on selge. Juhuks, kui arvad, et oled kõikuva vööümbermööduga, võib siseküljel olla nööbipaare isegi mitu- kui kõht rohkem täis, lased nööbi võrra järele ;).


Pabarabaa! Passe valmis.
Järgmisel korral laseme ülemise ja alumise otsa omavahel kokku ja vaatame, kas saavad hästi läbi.
Seelikuteni!