laupäev, 29. veebruar 2020

Auklike vaaside saviõhtud algavad Jaagol 12. märtsil


Täitsa lõpp, kus meil läks nüüd alles valgeks mölluks! Pisut nagu kohatugi hakata kõnelema kevadlillevaasidest :). Teisest küljest on mul tugev tunne, et see lumemuinasjutt, mis aknast õue vaadates avaneb, on lihtsalt olemata ja tulemata jäänud talve hädine katse pisutki end rehabiliteerida. Küllap tuleb asjast ruttu võimalikult palju rõõmu ära tunda, sest taevas ise teab, kauaks seda lusti jagub. Ja vaevalt et lilleaegki tulemata jääb, nii nässus me oma kliimaasjandusega veel õnneks pole.


Kevad on aeg, mil lillede vaasiseadmine mind alati kõige rohkem kimbatusse ajab. Tahaks hirmsasti neid esimesi õrnu õisi väärikalt esile tõsta. Lihtsalt rõõmu tunda taas OMA AIAST korjatud lilleilust ja seda majja tuua. Hiirekõrvul oksi ja õisi kokku seada. Laste tuppa tassitud ebaühtlase pikkusega lumikellukesi, ülaseid, märtsikellukesi ja muid kevadekuulutajaid- mis ju nii suure õhinaga korjatud- vaasi panna.
Tegelikkus realiseerub tihtipeale lauale tõstetud vanaaegses hapukoorepurgis- mäletate küll, need umbes paarisajamilliliitrised- millest eri pikkusega varred varieeruva eduga end napilt purgisuuni, pisut kaugemale või sootuks kõrgele upitavad. Täpselt nõnda, nagu lapsepõlves, mil vanaema lastelaste korjatud lillekimbukesed kõik püüdliku hoolega lauale sättis. Sest õiget kevadlille vaasi justkui polegi- ikka kipuvad teised pisikeste jaoks liiga larakad, laiasuulised või kohmakad olema.


Sel aastal mõtlesin, et proovin õige üht ammust ideed teoks teha. Nimelt sääraseid vaase, mis sobiks hästi igasugustele õitele ja mille puhul lillekimp sünnib iseenesest, ilma mingite eriliste ikebaana-oskusteta. Selleks varustasin avarapoolseks kujundatud vaasisuu nutika aukliku saviplaadiga, millesse mugav lillevarred sisse torgata- suurematesse mitmekaupa, väheldasematesse üksipäini. Kimp sünnib- ausõna!- üsna iseenesest, võta ainult peotäis rohelist ja teine õisi. Eri pikkusega varrekesed näevad aukudes ilusad välja, sest saviplaat ei lase lüheldasematel ebaväärikalt uppuda. Isegi   a i n u l t  õitenupsudega varustatud lilleanum on omamoodi põnev.
Vaas sobib superhästi ka selleks ajaks, kui Eestimaa aedades lilli aias napib ja lillepoest raatsid koju tuua vaid õie või paar. Või pista aukudesse oks või kaks. Ikka on ilus! Ka on vee vahetamiseks või lisamiseks lihtne augukaas korraks pealt tõsta. Niisiis ühtaegu nett ja nutikas- täpselt nii, nagu mulle meeldib!


Et Sinagi saaksid kevadõitest täit rõõmu tunda, oled üleni oodatud saviõhtusarjale, kus valmistame just sedasorti auklikke vaase. Hakkama saavad kõik, nii need, kes Jaagole satuvad esimest korda kui need, kel tee juba selge. Ja kui vaasid sind sugugi ei eruta, siis tule hoopis mõne oma saviunistusega, mille aitame siin teoks teha.
Esimene kohtamiskord on 12. märtsil kell 18.00 ja sealt edasi näeme üle neljapäeva, nii kolmel-neljal korral. Osavõtutaks on kogu teema peale kokku 50 eurot (või paaris-tulles kahe peale 90), sisaldades nii savi, glasuure, põletusi kui juhendamist. Et savi ikka jaguks ja teed oleks termoses parajalt, anna palun tulekust märku ka, olgu siis telefoni, FB või nööbist kinnivõtu ja teatamise vahendusel.
Näeme varsti?