Leiba saab poest, pagarikojast või ise küpsetades. Poes on muidugi valik üüratu ja osta saab igasuguseid leibasid, aga päris värske leiva lõhna ja maitset ikkagi mitte. Sellepärast küpsetavad paljud leiba kodus või käivad õigel kellaajal Muhu Leiva pagarikojas passimas.
Kui ühed arvavad ise küpsetamist tülikaks pusimiseks või vaatavad sellele kui kaasajooksmist mitte väärivale moehaigusele, siis teised ei võta poeleiba suu sissegi. Meie pere poest toodut ära ei põlga, aga leiame, et ahjust tulnud koduleiba ei ületa miski. Kodune leivategu palju ei vaja- pisut teadmisi ja oskusi, head toorainet ning väga head küpsetusvormi.
Leivategu õpetas mulle kõigepealt ema onutütar Ala-Kõlli perenaine Marina. Marina teeb head leiba ja räägib head juttu. "Edimene leib läts aia taade," ütles Marina oma leivateo kohta. "Aga ima ütels, et taad saad luitsaga süvva küll," oli ema nätske leiva meistrit lohutanud. Hiljem kippusid leivad jälle liiga kõvaks küpsema. ""Esäle säändsed junnid ja järakad miildusegi," ei olnud Marina ka selle üle kurb. Seejärel tulid leivad juba hästi välja.
Marina leivaõpetus on mul siiamaani retseptiraamatu vahel, aga trikke, nippe ja maitseuuendusi on ajapikku kogunenud lisakski. Nüüd teen leiba juba üsna kinnisilmi ja kodus on koduleiba peaaegu alati.
Mõnikord juhtub muidugi apsakaid ka. Näiteks tol laupäeval, kui napilt enne sünnitusmajja minekut veel leiva tahtsin ära teha, sest leivapojake oli juba üles pandud. Segasin taigna kokku ja arvasin ise küll, et kõik sai hästi. Leib tuli ahjust, meie vurasime sünnitusmajja, pere jäi koju leiba sööma. Tagantjärele selgus, et sool jäi tuhude vahel taignasse panemata- leib oli purumage! Hiljem pidin kogu teo õhukesteks viiludeks lõikama, soolahelvestega üle puistama ning ahjus õhikuteks röstima. Õnneks oli ka nii hea.
Aga just nagu telekareklaamis- see pole veel kõik! Järgmisel korral leivategu alustades selgus, et juuretisekausi olin küll korralikult külmkappi susanud, aga leivapojuke uue teo jaoks oli võtmata jäänud. Kauss oli tühi mis tühi. Siit moraal, et leivategu ja sünnitamist ikkagi korraga teha ei saa.
Muudel juhtudel saab leivateoga igaüks hakkama. Ma pole nõus, et leivategu on keeruline. Tegelikult on see üks lihtsamaid küpsetisi üldse, sest aineid on vähe ja taigna kokkusegamine seetõttu kerge. Olgu, mõned asjad on, mille vastu ei tohi eksida. Ja planeerida tuleb ka, sest leivategu algab juba küpsetamisele eelneval päeval. Aga kui kõike seda tead, tuleb leib alati välja.
Nagu öeldud, on hea leiva jaoks vaja oskust, seejärel riistu ja taignamaterjali. Sestap sündiski mõte need kõik ühe päeva peale koondada. Niisiis toimubki
24. märtsil Jaago talus
VORMIKAS LEIVAPÄEV,
kuhu, nagu ikka, on kõik lahkesti oodatud.Päev on mitmekesine. Leivapäeval osaleja teeb endale ise savist parima keraamilise leivavormi, mis ei põlga ära ka keekse, saiu ja pikkpoisse, oskab edaspidi ise leiba* küpsetada, viib koju leivapojakese, mille abil oma kodu leib hakkama panna ning läbib leiva küpsetamise teooria ja praktika. Ohtralt leiba sööb muidugi ka.
Päev kestab orienteeruvalt 11-17. Osalemistasu on 50 eurot ning sisaldab nii leivavormitegu (savi, juhendamine, põletused), lõunast kõhutäit kui ka leivaküpsetamisega seonduvat (sealhulgas leiva õpituba ja juuretisepojake kojuviimiseks).
Kui tahad kõiges sellest osa saada, anna märku, et oled huviline ja näeme varsti. Laua taha mahub viisteist inimest, niisiis kärmelt registreeruma!
*Me siin Jaagol ei pretendeeri mingile ühele ja ainsale Õige Leiva Õpetuse monopolile, sest leivamaitsed on küllap erinevad. Selgeks saab see, kuidas meie siin leiba teeme ning kuidas leib kerkima ja küpseks saada. See käpas, saad kodus edasi püüelda omaenda isiklike maitsetähtede poole!
