esmaspäev, 23. aprill 2018

Saviõdagud 9. mail: oivalised koivalised


Õhtu. Naine peseb nõusid ja hakkab ühtäkki kihistama.
Mees: "Mis sa naerad?"
Naine: "Ma pesen tassil jalgu!"
See armas olustikupilt, mida värske tassiomanik minuga jagas, on lugu elust enesest, peategelasteks nimetatud mehe ja naise kõrval just sellised jalgsed isendid,  nagu juuresoleval pildil näha.
Tee, mis tahad, aga käppadele upitatud anumad, olgu tegu siis kruusi, kausi või taldrikuga, kipuvad mõjuma suursugusemalt, uhkemalt ja vahvamalt kui nende jalutud sugulased. Nõnda saavadki selle hooaja viimase saviõdagusarja teemaks
JALGSED ANUMAD.
Võimalusi on äraütlemata palju, sest selle nimetuse alla mahuvad kõige mitmekülgsemad vormid tordialustest ja jalgadega kaussidest pokaalideni välja. Sihvakad sääred või käpakesed kõhu all, tass, vaagen või kauss, üks jalg või sada- see jääb Sinu otsustada.


Muu saab olema, nagu ikka. Kohtume kolmel-neljal järjestikusel korral, miskäigus valmib Sinu soovi kohane jalakestega vorm. Oodatud on kõik, nii algajad kui ammused oskajad. Osalemiseks palume etteteadet, kogumaks on 35 eurot ning kohapeal on kõik tööks vajalik olemas. Olgu öeldud ka see, et tulla võib ka hoopis teemast mööda, oma soovi järgi tegutsema.
Esimene trehvamiskord leiab aset 9. mail ning järgmised kahenädalaste vahedega, ikka kolmapäeviti kell 18.00, ikka Jaagol.
Kes on käpad :)?


esmaspäev, 16. aprill 2018

Teeme 6. mail permapeenra ära!



Pikema staažiga blogijälgijad teavad juba, et kevadeti tõstab potipõllunduskirg minus alati uhkelt pead ning varem või hiljem jõuab mõni selleteemaline postitus ka lugejateni. Seejuures tunnistan ma alati ausalt, et olen tegelikult laisapoolne aednik, kes teeb otsuseid ja kasvatamist pigem sisetunde kui tohutu raamatutarkuse toel. Mõnikord läheb õnneks, teinekord lähen alt- niimoodi õpingi. Mingi grammikaupa väetiste kalkuleerija või skeemi järgi tagasilõikaja ma pole ega vist saagi selleks. Minu ideaal on peenar, mis annab saaki, pakub silmailu ning seda soovitavalt võimalikult väikese töö ja ajakuluga.
Juuresolevatelt piltidel on selgelt näha, et oleme meiegi potipõllundust teinud täiesti klassikaliselt. Kaeva aga maa üles ja kobesta ja vea vaod sisse ja... Suur ja töömahukas, kuigi viljad olid muidugimõista väga nauditavad.



Tahtsin aga vähem vaeva ja rohkem plaksutamisväärset tulemust. Nii katsetasime mõni aeg hiljem ruutaianduse põhimõtetel toimivat peenramajandust ning rajasime heinapallipeenra.




Sel aastal tahame lisada veel ühe eksperimendi- permapeenra. Permakultuur on sedasorti holistiline elu- ja aiapidamisstiil, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. Permakultuuri idee järgi toetab ja varustab loodud süsteemi iga element teisi ning lõppeesmärk on võimalikult iseseisev tervik, millesse inimene oma vajadusetega sobitub loomuliku osana. Aiapidamise puhul tähendab see olemasolevate ressursside kasutamist ning peenraid, mille märksõnad on sonkimata muld, multšimine, kõrg- ja kuhikpeenrad ning vähe kastmist.



Täpselt sedasorti peenar, mida meie käsitöömaja vajab! Mõtle ise, kas poleks tore, kui meie suurest õhtuaknast avaneks vaade enda eest ise hoolitsevale peenrale, mis kasvatab külalistele maasikaid ja pakub lilleilu?
Permakulturist ei asu iga hinna eest üht või teist sorti kasvatamist jõuga installeerima, vaid lähtub sellest, mis käes ja olemas ning ehitab oma aia üles just sellele. Seega vaatasime meiegi Jaagol ringi. Mis meil (üle) on? Pirakas kuhi poolmädanenud palke. Jep. Igal aastal tekkiv kuhi viljapuude tagasilõigatud oksi. Jah. Ports põllukive. Seal. Teeservse eurokraavi kaevamisest tekkinud mullahunnikud. Mhmhh. Suve jooksul kuhjakaupa muruniidet multšiks. Olemas. Ongi peenar koos!


Teeme ära! Juba 6. mail, ülemaalisel talgupäeva järgsel päeval. Justnimelt JÄRGSEL, sest laupäeval on Jaago käsitöötalu kamp täiskoosseisus Tartu Kevadlaadal ja see tähendab ju selgelt seda, et me samal ajal talguid pidada ei saa. Ja mis seal ikka, et suurem osa Eestist puhkab sellal talguväsimust välja, meie omad tulevad nii põnevad ja mõnusad, et neid võib pidada ka pühapäeval!
Kogunemine ja soojade saiakestega kostitamine toimub kell 10.00 Jaago käsitöötalus, hoogtöö algab kohe selle järel. Toimub kaevamist ja tassimist, lükkamist ja tõmbamist, ladumist ja lahtivõtmist, kuhjamist ja silumist. Kasutusel on labidad, kärud, kühvlid, rehad, ämbrid ja kümme isiklikku sõrme.


Talgukõhutäis ja kohvepausid meilt, hea selts ja kaasalöömine teilt. Iga osaleja boonuseks on teadmised teistmoodi aiapidamisest ning varasemate aastate ruutaiandus- ja heinapallipeenrakogemustest. Koju minnes tahad kindlasti mõnda neist kohe katsetama hakata!
Kaasa võta võimalusel töökindad ja labidas, rõivastu ilmastikule vastavalt ning pane jalga mugavad tööjalatsid. Kindlasti raba kaasa kogu oma peenrakogemus, nii õhuke või paks kui see ka poleks, sest omavahelistest vestlustest ja ühistest teadmistest ujub pinnale huvitav.
Registreeru talguveebis või kirjuta või helista!
Näeme varsti?



kolmapäev, 7. märts 2018

Vormikas leivapäev Jaago talus 24. märtsil



Leivaga on eestlasel eriline suhe. Misiganes otsast vaadates. Alates vanavanemate kombest leivalt andestust paluda, kui paluke põrandale kukub kuni välismaal tekkiva eepilise Musta Leiva Isuni välja. Palusin minagi peale mitmekuulist Inglismaal elamist leivakoti juba lennujaama vastu tuua ja mugisin selle õnnelikult tühjaks..


Leiba saab poest, pagarikojast või ise küpsetades. Poes on muidugi valik üüratu ja osta saab igasuguseid leibasid, aga päris värske leiva lõhna ja maitset ikkagi mitte. Sellepärast küpsetavad paljud leiba kodus või käivad õigel kellaajal Muhu Leiva pagarikojas passimas.
Kui ühed arvavad ise küpsetamist tülikaks pusimiseks või vaatavad sellele kui kaasajooksmist mitte väärivale moehaigusele, siis teised ei võta poeleiba suu sissegi. Meie pere poest toodut ära ei põlga, aga leiame, et ahjust tulnud koduleiba ei ületa miski. Kodune leivategu palju ei vaja- pisut teadmisi ja oskusi, head toorainet ning väga head küpsetusvormi.
Leivategu õpetas mulle kõigepealt ema onutütar Ala-Kõlli perenaine Marina. Marina teeb head leiba ja räägib head juttu. "Edimene leib läts aia taade," ütles Marina oma leivateo kohta. "Aga ima ütels, et taad saad luitsaga süvva küll," oli ema nätske leiva meistrit lohutanud. Hiljem kippusid leivad jälle liiga kõvaks küpsema. ""Esäle säändsed junnid ja järakad miildusegi," ei olnud Marina ka selle üle kurb. Seejärel tulid leivad juba hästi välja.
Marina leivaõpetus on mul siiamaani retseptiraamatu vahel, aga trikke, nippe ja maitseuuendusi on ajapikku kogunenud lisakski. Nüüd teen leiba juba üsna kinnisilmi ja kodus on koduleiba peaaegu alati.
Mõnikord juhtub muidugi apsakaid ka. Näiteks tol laupäeval, kui napilt enne sünnitusmajja minekut veel leiva tahtsin ära teha, sest leivapojake oli juba üles pandud. Segasin taigna kokku ja arvasin ise küll, et kõik sai hästi. Leib tuli ahjust, meie vurasime sünnitusmajja, pere jäi koju leiba sööma. Tagantjärele selgus, et sool jäi tuhude vahel taignasse panemata- leib oli purumage! Hiljem pidin kogu teo õhukesteks viiludeks lõikama, soolahelvestega üle puistama ning ahjus õhikuteks röstima. Õnneks oli ka nii hea.
Aga just nagu telekareklaamis- see pole veel kõik! Järgmisel korral leivategu alustades selgus, et juuretisekausi olin küll korralikult külmkappi susanud, aga leivapojuke uue teo jaoks oli võtmata jäänud. Kauss oli tühi mis tühi. Siit moraal, et leivategu ja sünnitamist ikkagi korraga teha ei saa.


Muudel juhtudel saab leivateoga igaüks hakkama. Ma pole nõus, et leivategu on keeruline. Tegelikult on see üks lihtsamaid küpsetisi üldse, sest aineid on vähe ja taigna kokkusegamine seetõttu kerge. Olgu, mõned asjad on, mille vastu ei tohi eksida. Ja planeerida tuleb ka, sest leivategu algab juba küpsetamisele eelneval päeval. Aga kui kõike seda tead, tuleb leib alati välja.
Nagu öeldud, on hea leiva jaoks vaja oskust, seejärel riistu ja taignamaterjali. Sestap sündiski mõte need kõik ühe päeva peale koondada. Niisiis toimubki
24. märtsil Jaago talus
VORMIKAS LEIVAPÄEV,
kuhu, nagu ikka, on kõik lahkesti oodatud.
Päev on mitmekesine. Leivapäeval osaleja teeb endale ise savist parima keraamilise leivavormi, mis ei põlga ära ka keekse, saiu ja pikkpoisse, oskab edaspidi ise leiba* küpsetada, viib koju leivapojakese, mille abil oma kodu leib hakkama panna ning läbib leiva küpsetamise teooria ja praktika. Ohtralt leiba sööb muidugi ka.
Päev kestab orienteeruvalt 11-17. Osalemistasu on 50 eurot ning sisaldab nii leivavormitegu (savi, juhendamine, põletused), lõunast kõhutäit kui ka leivaküpsetamisega seonduvat (sealhulgas leiva õpituba ja juuretisepojake kojuviimiseks).
Kui tahad kõiges sellest osa saada, anna märku, et oled huviline ja näeme varsti. Laua taha mahub viisteist inimest, niisiis kärmelt registreeruma!



*Me siin Jaagol ei pretendeeri mingile ühele ja ainsale Õige Leiva Õpetuse monopolile, sest leivamaitsed on küllap erinevad. Selgeks saab see, kuidas meie siin leiba teeme ning kuidas leib kerkima ja küpseks saada. See käpas, saad kodus edasi püüelda omaenda isiklike maitsetähtede poole!

teisipäev, 20. veebruar 2018

Saviõdagud algavad 28. veebruaril: korrusvaagnad


Pildiallikas: http://moziru.com/images/dessert-clipart-cake-stand-3.jpg

Ma olen suur korruste fänn. Mitte selles mõttes, et meeldiks treppe mööda joosta (kuigi peale kuklirohkeid vastlaid ja vabariigipidustusi ei teeks vist paha :)) vaid hoopis kihilisust silmas pidades.
Sest mõtle ise- mis võiks olla parem, kui vaagnatäis midagi head? Mis muud, kui topeltvaagnatäis head! Kui aga topelt hästi ei taha ära mahtuda, on loogiline lahendus asjad üksteise peale tõsta. See kehtib nii majade (kaks korrust on parem kui üks :)), rõivaste (kihiline on ilus ja lehviv ja soe), lastevoodite (nari on põnevam kui sohva) kui koogivaagnate kohta (rohkem kooki on igal juhul parem kui vähem). Ma ei usu, et see rohkem on uhkem mentaliteet on pelgalt suure pere mõtteviis, kuigi tuleb ausalt nentida, et meil üldiselt vähega pole enamasti midagi peale hakata. Küllap on palju head asja hea ka siis, kui sul pole suur pere. Piisab lihtsalt sellest, kui on piisavalt  sõpru, kellele tahaks midagi serveerida või kodu, mida mõne tähtpäeva puhuks millegi ilusaga ehtida. Mina näiteks seadsin seekord meie korrusvaagna hoopis kodukaunistamise teenistusse.



Ühesõnaga, nüüd on selge, kust tuli seekordne saviõdaguteema. Haudusin selle välja juba sügisel, tips enne Joolepi sündi. Vajaliku varustuse hankisin ka juba eelmisel aastal. Mhmh. Nüüd jääb üle vaid asi teoks teha.


Niisiis,
Jaago talu korrusvaagnateemaline saviõdagusari saab alguse juba 28. veebruaril. Ikka Jaagol, ikka algusega 18.00. Nagu alati, on sõltumata ettevalmistusest ja algteadmistest kõik oodatud, sest kõik saavad hakkama ja kõigil tuleb hästi välja! Kohtume kolmel kuni neljal korral üle kolmapäeva, alustame algusest (savi) ning lõpetame lõpuga (kokkukruttimine ning koogid peale:)). Korrused võivad olla ümmargused, kandilised, tähekujulised, täpilised, tipilised, sibrusäbrulised, pitsilised- võimalusi on lõputult. Ideesurfinguks sisesta Pinteresti märksõna tiered cake stand. Küllap leiad, et raske on rahulikult istudagi, kohe tahaks pihta hakata. No vaata kasvõi seda siin:

Allikas: https://www.wayfair.com/The-Holiday-Aisle--Christmas-Star-3-Tier-Cake-Stand-Set-THLY2098-L6318-K~THLY2098.html?refid=PINTO49-THLY2098

Osalemistaks 50 eurot sisaldab kõike vajalikku soojast toast ja münditeest materjalide, juhendamise ja keraamikapõletusteni välja. Tasuda võib jupikaupa või ühekorraga. Koju kõnnid kahekorruselise iluvaagnaga ning oskuste ja teadmistega edaspidi korruseid lisada, korrata ja uut moodi teha. Ruumi jagub laua taga kuueteistkümnele, seega tuleb osalemishuvist kiirelt märku anda. Teateid osalemise kohta võtame vastu telefonitsi, sõnumitsi, e-kirjatsi, tigupostitsi või misiganes mul moel, mis asja selgeks teeb.
Korrusteni!


neljapäev, 8. veebruar 2018

Potikedrale!



Kuigi blogisse ja Facebooki kiigates võib tunduda, et Jaagol ei toimu kohe mitte kui midagi, on vaikus vaid näiline. Meil toimub palju, lihtsalt mitte töisel lainel :). Ainult natuke siputav novembripamp on  muutunud mõnusalt naerukaks suhtlejaks, kes oskab asju pihku võtta, ümbritsevate inimeste tuju heaks teha ja oma tahtmistest häälega teada anda.


See kõik on nii paeluv ja põnev, et muud sinna kõrvale ei tahtnudki kohe meelega mahutada. Ausalt öeldes võtsime Joolepiga lihtsalt jaanuarikuu peale üsnagi tegusat jõuluaega vabaks.
Nüüd aga tundub, et paras aeg toimekamaks eluks on jälle küps ja see toimekus saab olema Jaago käsitöötalu kontekstis täiesti UUS!
Eelmisel aastal taotlesime Kohaliku omaalgatuse programmilt raha, et soetada Jaagole potikeder ja settepaak, mis kraanikausi all aktiivsema savikasutuse puhul kanalisatsioonil ummistuda ei lase. KOP ütles jah ning nüüd ongi meil nimetatud riistad olemas. See aga tähendab seda, et paljuküsitud
KEDRAL TREIMISE ÕPITOAD 
võivad alata!


Treimine on tõesti ütlemata mõnus ja teraapiline tegevus. See vaat et hüpnotiseeriv pöörlemine ja (khm, kohati küll petlik) kergus, millega nõu kuju võtab ja muudab...mmm...sellesse on lihtne end unustada. Treitud tassidel on eriline hõng ja aura ning näpu vahel tnduvad nad teistmoodi kui valatud või käsitsi vormitud nõud.
Kui ka Sina tunned, et tahaks potikedral töötamise selgeks saada, siis võta kärmelt ühendust! Õpitoad hakkavad toimuma kolmele õppijale korraga, sest just niipalju on mul kokku potiketrasid, millel harjutada- üks jalaga ringi aetav, üks väiksem hobikeder ning viimati mainitud KOPi toel soetatud profikeder. Ongi hästi, sest eri vahenditega harjutades õpid enda keha paremini juhtima ning saad lõppkokkuvõtes osavamaks.
Tunnid toimuvad neljapäeviti etteregistreerimisega. Esimestel kordadel hoian su kätt, jalga, õlga ja kõike muud peos, hiljem saad tulla iseseisvalt töötama. Kedral treimine on nimelt 1% ettenäitamist ja nõkse ning 99% harjutamist :).
Esimene kohtamiskord on neljapäeval, 15. veebruaril kell 18.00, seega juba järgmisel nädalal. Harjutajaid võtan registreerumise järjekorras ning kui huvi on suur, tulevad kõne alla ka muud päevad. Ühe korra osalemistaks on 10 eurot ning see sisaldab kõike vajalikku- savi, juhendamist, tööriistu, kedrakasutust ning hilisemaid glasuurimisi-põletusi.
Mis siis muud, kui registreeruma!
Kirjutamiseni!