neljapäev, 17. august 2017

Jaago talu veebikool: terrassist verandaks


George Bernard Shaw`le omistatakse ütelus (vaba tõlge, ärgem norigem, eks!), et mõistlik mees kohaneb maailmaga enda ümber, ebamõistlik aga punnitab pidevalt, et kohandada maailma enda järgi. Tema järeldus: kogu progress sõltub ebamõistlikust mehest.
Meie väga mõistlikud mehed pole. No kuulge- elavad maal, saavad neljanda lapse ja on seejuures veel õnnelikud ka- selge normist kõrvalekalle! Eelöeldu ja selle suurepärase (!) suveilma valgusel, mis meil sel aastal on olnud- näiteks jaanilauba oli meie kandis kuuldavasti kraadikese jahedam kui viimatisel jõululaupäeval- polegi niisiis midagi imestada, et võtsime nõuks viia väliolud suvestandardiga kooskõlla.  Lõime omale vanadest akendest lipilapilise õueruumi, kus oleks mõnus olla ka siis, kui vihma sajab või temperatuur üle teistmete kerkida ei kavatsegi.


Meie õuetuba on küll rajamisest saati (aastal 2009, napilt suure sünnipäevapeo alguseks) ausalt teeninud, aga juba mõnda aega tundsin, et tahaksin midagi helgemat, valgemat ja eelkõige ilmastikukindlamat. No et saaks vihmasabina ajal ikka õues mõnuleda, mitte laialilaotatud lebosid-patju kokku kahmima joosta ning tuuletõmbes lehvivaid laualinu kokku lapata. Katus on meie terrassil peal küll algusest saati, aga tugevamate sadude ajal oli perimeeter ikka märg ning istepatju õue jätta ei saanud. Terrassipiirded olid olemas, aga mitte kogu ala ulatuses, ka see lõik vajas täiendamist.


Iseäranis päevakohane on säärane värskendus just nüüd, mil (vabandused peorikkujaks olemise eest) suve lõpu karvased kõrvad juba muude toimetuste alt välja paistavad. Muhe õhtune sumedus kutsub veel õues olema, põllult ja aiast toodud saagist, tirtsusirinast ja küpsetest lõhnadest osa saama, aga pimedus saabub üha kiiremini, jahedus ühes sellega. No mõtle, mis oleks mõnusam, kui end heas seltskonnas JA mugavalt värskes õhus laiali laotada, koos süüa, juua, juttu ajada ning nõnda kasvõi ööni välja. Samahästi sobib ilmakindel õueala kõiksugu koduseikluste jaoks, väljas töötamisest (tehtud!) ja vihmase päeva onniehitusest (tehtud!) öise kodukinoni välja (jep, ka tehtud!). Senise pruukimise põhjal võime juba sedastada, et värskendus lisas mõnusust ja mugavust juurde kuhjaga ja vähemalt meie terrassiehituse järel läks Murphy seaduste kohaselt ka ilm kohe paremaks. Eesti keele seletava sõnaraamatu andmetel oleks muide edaspidi asjakohane meie senist terrassi (ehk lahtise loomuga platvormi) tituleerida uue nimega verandaks (ehk poolkinnine soojustuseta ehitis maja küljes). Just!

Kogu lipilapilise töö käiku jagame siin ja praegu kohe teiega ka. Külas käinud paaride meespooled esialgu väga vaimustunud polegi, sest koju minnes tuleb kohe hakata oma välialale ka seinu ümber keevitama, aga lõpptulemus on vaeva väärt. Meie pere tuules on üks uus terrass juba valmis ja üks veel valmimas ning loodetavasti annab allolev inspiratsiooni veel mitmeteks uuteks headeks tegudeks.


Juba mõnda aega sumises mul peas mõte verandatüüpi terrassist, mille seinad oleks ehitatud vanadest akendest. Tundus just täpselt vana maja iseloomuga sobivat, piisavalt põnev, funktsionaalne ja mõnusalt taskukohane ehitada. Tegelikult pole soliidses eas talumajale kohast läbipaistvat materjali üldse mitte lihtne välja mõelda- puhtad klaasipinnad saavad tsutt liiga moodsavõitu, plastikpinnad (polükarbonaadid) jällgi liiga ... plastikust.


Minu plaan oli täita senistest piiretest ülespoole, katuse ja rinnatise vahele jääv auk ning ehitada piirded ka sinna, kus need seni puudusid. Niisiis mõtlesin, et hästi sobivad vanad puitraamis eri suurusega aknad, millest moodustuks mõnus valgus läbi laskev lapitekk. Kaasa porises seepeale küll hakatuseks, et lugegu ma vähem internetti, aga kui tegemiseks ja hiljem veel esitlemiseks läks, oli ta küll õnnest igapidi õhetav.
Mitte et meil neid aknaid olnud oleks. Varem küll, jaah, lausa niipalju, et omajagu sai lõkkematerjaliks kantud, aga paraku ei jaksa kõike potentsiaalselt vajalikku kunagi säilitada, siis ei jääks elamiseks üldse ruumi. Selgub aga, et kui kuidagi ei saa, saab kuidagi ikka. Minu kurtmised vajaminevate akende teemal tõid kaasa pakkumisi ühe-, mitme- ja hulgakaupa (aitäh, Aksel!) ning enne, kui arugi saime, oli meil koos vaimustav galerii tõeliselt iseloomuga veteranaknaid. Muist naksakalt valged, muist kooruva värviga, muist lausa paljashalliks kulunud. Imeilusad!


Tassisime ripakil olnud aknad siit ja sealt meile, Muska kangutas küljest üleliigse furnituuri ning meie küürisime Miitirtsuga kõik puhtaks. Lõbu oli laialt, ikkagi ämbrid-lapid-vesi ja takkatraavi veel voolikuloputus. Viimasest sai akende kõrval loomulikult osa ka kogu abistajate kamp.

Kõige asjalikum tööriist oli seejuures vana hambahari, mis pääses kõige hõlpsamalt väikese vana mustuseni. Sama soojaga nühkisime puhtaks ka terrassipiirded, mis valge värviga said samuti värskenduskuuri.
Edasi kaardistasin ruudupaberil olemasolevad avad ning treisin samas mõõtkavas valmis kõik meie kasutuses olevad aknad.


Kõigi akende vahele sai kavandatud 45x45mm puitmaterjalist raamiv postidekarkass, vaid mõnedes kohtades tuli avatäidet pisut paisutada. Pusle läks paberil paika ootamatult hõlpsasti. Pärast selgus muidugi, et tegelikkus tõi kaasa ka mõned korrektuurid, aga ikkagi tundub tagantjärele, et ju oli vanajumal selles avantüüris meie poolt. No kui suur on muidu tõenäosus, et virn suvalistes mõõtudes juppe täpselt etteantud avadesse õnnestub paigutada?


Ja siis läkski teooria üle praktikaks. Töö käik oli vastavalt ava ja kasutada oleva aknamaterjali loogikale. Liikusime enamasti alt ja/või küljelt ülespoole- kõigepealt panime paika küljeaknad koos piirava 45x45 postiga, seejärel alumised ja siis neile toetuvad raamid. Postid ja aknad on omavahel kruvidega kinnitatud, suunaga küljelt (vahel ka ülalt) läbi raami posti või vastupidi.


Terrass akendega varustatud, oli teine tähtis tegutsemissuund leboala. Kaubaalustest mööbel pole uudiseks enam kellelgi, küll võib aga uudiseks olla see, kui raske neid on hankida. Isegi ebastandartsed alused on hinnas ja naljalt neid juba ripakile ei jää. Vana hea "silmad-lahti" kombineerituna "küsi-ja-sulle-antakse" printsiibiga andis meile siiski paraja portsu kaubaaluseid, millest valmis terve aknaseina äärde L-kujuline kahe aluse kõrgune platvorm.



Selle pehmendamiseks tegin jaanipäeva eel linna taaskasutuskeskustele tiiru peale. Jahijumalanna oli meie poolt, sest kahele olemasolevale tiba väsinud vedrumadratsile tõi käik lisa kahe kabeda poroloonika näol ja komplekt oligi olemas. Jaanipäevaeelses heldusmeeleolus müüjalt õnnestus madratsid välja lunida ülisoodsalt, kaks tükki maksid kokku 10 eurot. Lisaks tassisin nõudliku sisetunde ajel Sõbralt Sõbrale poest ära rohelise nn tiibadega tugitooli, mis ilmselt jääb meie värskenduskuuri kulukaimaks ostuks (30 eurot).


Surusin selle poe juures juba nokastanud jaanide kaasaelamise saatel Jaagupi abiga jeeli-jeeli auto tagaistmele. Koju jõudnud ja maha istunud, oli kohe selge, et SEE tugitool olnuks kuritegu poodi jätta. Tool kallistab tagapalgeid niivõrd mõnusalt, et isegi üks katteriide all uudishimutsev püstine vedru ei suuda istumiselamust rikkuda.


Istmeosa seljatugi on vanast diivanvoodist nimega Mari. Väljaviskamismõtet veeretasime ammu, sest ausalt öeldes on seda tüüpi sohva hea vaid seljavaevuste hankimiseks. Et aga voodi vedeles rahumeelselt aidas, ei olnud lihtsalt ettevõtlikkust seda sealt välja kangutama hakata. Oh seda õnne! Nüüd selgus, et kolm liigendina kokku käivat polsterdatud latakat annavad pikkuses täpselt kokku vajaliku seljatoe jagu. Olemas!


Leboala kangad ja tekstiilid said kokku otsitud kodust. Juba pisut varem olin samuti Sõbralt Sõbrale poest ostnud kolmemeetrise valge kaltsuvaiba (8 eurot), mis sobis hästi pika madratsirea istumisosa katteks. Voodikatteid ja pleede oli kogunenud teisigi, valisin valgemad ja helgemad välja. Vasakul paistev heegelnupiline kahemeetrine käsitsi heegeldatud kitsas kate pärineb muide Elva sekkarist, hind massiivsed 50 (!) eurosenti. Helde käega lisasime patju. Et neid ei saa kunagi liiga palju, palusin täiendust külalistelt ja patju tuli ka. Hubasuse huvides laotasime terrassile vaiba.


Võiksime teha näo, et oleme pildikodu, kus midagi üleliigset kunagi silma ei hakka ega tekigi ning iga detail ja lillekimp on läbimõeldult paika pandud ja püsib seal igavesest ajast igavesti, kuni on aeg see mõne muu dekoratsiooni vastu vahetada. Mõtlen alati, et ei tea, kus sellistes ajakirjamajades näiteks kraavis vett täis tõmmatud kummikud pannakse. Või iga viie minuti takka kasutusele võetav saunalina (vaja ju end lastebasseinis värskendada).


Et suvisel ajal on meie terrassiuks ikkagi peasissekäik ja ala ise kõige enam elutoa moodi, siis meie nii ei saa. Reaalsus viie-, peatselt kuueliikmelises+ kass+koer peres tähendab suisel aal paratamatult hulka jalatseid, pusasid, jooksutosse, ujumispükse, jooginõusid, kaelarihmasid ja koeraasemeid just seal, kus elu käib ning nõuab seega eelkõige funktsionaalset mõtlemist. Vastasel korral paljunevad needsamased igapäevaelu essentsiaalid, milleta keegi hakkama ei saa, kontrollimatult, ning enne, kui arugi saad, elad keset kolikambrit. Sestap paigutasime jalatsite mahutamiseks seina äärde pika pingi (kehtestatud papureegel näeb ette, et jalast võttes peavad papude ninad seina puudutama).


Pingipealne on hea kõiksugu vajamineva kraami toetamiseks, ajakirjadest-raamatutest lillepottide ja pepudeni välja. Villemile seadsime sisse mõnusa lebokoha ning panime värske kraami tõttu paratamatult kiiresti täituva biopange suuremasse kaanega tünni, kust kasvuhoone poole minejal on see hea kompostikasti tühjaks viia.


Et terrass on suvel ka alaline söögituba, vajas see kindlasti kogu peret mahutavat lauda. Kõige otstarbekam oli jääda senise pikkade pinkidega laua juurde, millel Muska siiski jupikese otsast maha võttis- et mahuks uksest ikka ka käima. Suvel sööme ja pakume külalistele lihtsaid ja mõnusaid maitseid, mis enamasti saabuvad otse põllult ja kasvuhoonest. Sel aastal on kõik küll hilja peale jäänud, aga seda rohkem tunneme vürtsikatest tomatitest, krõmpsudest kurkidest, suvikõrvitsatest, peasalatitest ja muust rõõmu nüüd, mil saak uputab. Mõnumõminaid esile kutsuvad suvetoidud on püreesupid, kodused burgerid (suvikõrvitsaga pooleks), kapparitega värskekartulisalat, röstitud beebipeedid ja igas asendis jäätis- vahel ise tehtud, vahel aiast hangitud lisanditega poekraam.


Tasaseks ühemeheõõtsumiseks on padjaga varustatud ripptool (Home4you, 15 eurot).


Teine individuaaliste (tegelikult vaat et samavõrd õõtsuv, aga siiski mitte sellisena mõeldud ;)) on samuti valge padja saanud tugitool, mis saabus siia tallu juba vanaema ajal, kui Hobby Hall tundus üliglamuurse ostlemisvõimalusena.  Ausalt teeninud, tuleb tunnistada!


Dekoratsioonideks on meie terrassil metsajooksudel leitud aarded- ilusad kivid, käbid ja suled- ning möödaminnes korjatud põllulilled- kellukad, kitseherned, raudrohud, kurerehad, madarad ja muud. Tillukesed majakesed on saetud tuules ja vihmas halliks tõmbunud prussijupist.



Püsivalaliselt (loe: potis) õitsevad meie terrassil basiilikud, hortensiad ja pelargoonid. Serval kükitavasse tünni külisin sel aastal lillherne, mis nüüdseks on lopsakas lõhna- ja õierikas põõsas.



Teiselt poolt terrassi upitavad oma punaseid õisi üle piirdeserva väänroosid- siinkohal müts maha selle Flammentanzi ees, kes  v a a t a m a t a  minu hoolitsusele on vapralt juba kaheksa aastat seal õitsenud.

Katuse alla riputatud lambiketid on säästuost Ebayst (15 eurot) ning külalistele esialgu alati edevusasjana tunduv soojuskiirgur meie peres päriselt toimiv ja õhtuid pikendav tarbemasin.


Valgus on üldse oluline- seda annavad juurde veel terrassi enda valgustid ning pitsilistes ümbristes küünlapurgid. Kõik kokku mõjub hämaral ajal ahvatleva hubase pesana.  




Lõpptulemus on meie meelest suviselt hele, valge, lebosklemis- ja võõrustamislahke, hästi mahutav, funktsionaalne, lillerikas ja hubane. Värskendus maksis meile küll omajagu isiklikku tööaega, aga rahalises mõttes oli tegu tõelise säästuprojektiga. Värvipott ja puitmaterjal paarikümne euro kanti, kaubaalused ning aknad väljalunimise, äratoomise ja puhastamise vaeva,  tekstiil ja madratsid paarkümmend eurot- kokku lahkus rahakotist maksimaalselt 50 eurot + see edevuseks mõeldud kallistav tugitool.









Niisiis, mõistlikud inimesed siirduvad terrassile ning naudivad edasi neid Eesti suvesid, ebamõistlikud aga ... ;)