neljapäev, 30. märts 2017

Uus saviõdaguteema 12. aprillil: suvised pokaalid


Pügasin Villemi ära. Meie pontsakas kuts muutus paugupealt saledaks kõrgejalgseks... hmm, hurt on siiski liialdus, aga peenemat sorti linnukoeraks igatahes. Metsas käies oli tal kõigega umbes poole rohkem asja ja energiat.


Ah et kuidas see juuresoleva pildiga seostub? Aga vaat nõnda, et Villemi pügamine on selge märk - suvi pole enam kuigi kaugel. Ja suvi, teadagi, tähendab paljusid pirakaid jäätiseportse, kihisevaid vahuveine, jääkuubikutega jahutavaid jooke ja muud säärast.


Ülalolevast tulenevalt on seega loogiline, et saviõdagusarja selle kevade viimaseks teemaks on
vahvlimustrilised pokaalid
mis sobivad kõigi nimetatute tarvitamiseks nagu valatult. Värvivalik on suviselt pastelne, glasuurimiseks kasutame roosat ja helesinist ja õunarohelist ja päikesekollast ja...


Valmistame terve suure pere jagu pokaale, viis tükki vähemalt. Kui soovid rohkem, pead ehk mõne järeleaitamistunni võtma, aga seegi on võimalik. Trehvame kolmel kolmapäeval üle nädala, kahel korral tegeleme savi, ühel korral glasuurimisega.
Osalemistaks on kokku 37 raha, etteregistreerimine vajalik ja palutud.  Pokaalid-peekrid, olgu veel öeldud, pole üldse kohustuslikud, võid õdagule ka oma mõtetega tulla. Oodatud on nii need, kel savikogemus juba kopsakas kui ka need, kel käsil esimene kord.


Hooaja lõpupunkti ja ühtlasi suve avalause paneme üheskoos kirja veel nädal hiljem mõnusa jäätisepiknikuga! Siis on igaühel omad pokaalid juba varnast võtta.


Et asi pildiliselt ka igati selgeks teha, võtsime Jaagupiga ühel mõnusal (kuigi mõnevõrra tatisel) kodupäeval ette meie uute jäätisepokaalide pildistamise. Asjakohase sisuga muidugimõista. Tundsime üksteisest, jäätisest ja uuest 50-millimeetrisest objektiivist suurt rõõmu, küllap paistab see ka piltidelt välja.
Peatse kirjutamise-kohtumiseni!


reede, 24. märts 2017

Jaago sõprade ring 30. märtsil: seemnelindid ja seemnepallid


Käsi püsti, kellele meeldib harvendamine? Mulle üldse ei meeldi. Kui ma ikkagi olen juba kevadel oma peenramaale vaod siblinud ja sinna seemned poetanud ning taimetitad ongi - ime imekest, - oma nina mullast välja pistnud, siis on tõeliselt ebameeldiv hakata pooli neist välja kiskuma. Hale ju, teised punnitasid kõvasti, et omadega siiamaale jõuda ja siis tulen mina ning mõrvan nad halastamatult.
Ega ma, ausõna, ei olegi mingi sündinud rohenäpp. Väiksena ei meeldinud aiatööd mulle üldse, tüütud ja lõputud. Ja isegi praegu, mil need üha toredamaks muutuvad, tundub mulle vahel, et kuulun hoopis rohekäpardite liigasse. Küll unub mul kastmine, küll avastan ootamatult, et kirbud on kaalikalehed auklikuks järanud, küll jääb rohimine õigel ajal tegemata. Eelmisel aastal tekkis meil aga päris tõsiselt arutelu, kas kartuli tuleks panna mulda, idud allpool või hoopis ülal. Ehk siis kas tegu on juure- või varrealgetega. Ei näita just erilist professionaalsust :).


Küllap peab taimedes olema kõvasti kangekaelsust ja visadust, sest  v a a t a m a t a  minu teadmistele ja oskustele- needki ainult puhtalt praktika peal vanaemalt omandanud- õnnestub igal aastal aiamaa siiski rikkalikult täis kasvatada. Tunnustan tõsiselt seemnete ettevõtlikkust ning ei taha seepärast ühtegi tärganud taime naljalt üle parda visata.
Teisest küljest pole miskit parata ka. Kevadisel aiamaal on praktiliselt võimatu teha õige tihedusega külv. Musta mulla peal ei seleta silm peenemate seemnete puhul üldse, kas midagi mulda ka läks, niisiis paned ikka kohe heldemalt. Mullaga katmisel võib ju osa pinnale kuivama jääda, linnud võivad midagi välja siblida, kes teab. Ikka paneme rohkem! No ja siis tuleb neid taimi ka nii et ohohohooo! Mis muud, kui tuleb harvendada, isegi mina saan aru, et kõik ei mahu. Aga ei raatsi ju!
Tavaliselt lõpeb asi sellega, et mul pole ikkagi südant taimebeebisid õige tiheduse peale tõmmat. Porgandirida tuleb nagu müür! Kasu ei saa keegi, sest liiga tihedalt pandud porgand ei kasva suureks, salati alumised lehed lähevad ruumipuudusel ligaseks ja peedid ei tule ümmargused, vaid hoopis kandilised. Ega ma ei õpi ka, järgmisel aastal kordub kõik samamoodi.
Mõtlesin, et prooviks kuidagi teisiti. Ühel aastal olen oma porgandid külvanud seemnelindi abiga ja see mulle küll meeldis! Jube mugav oli "külvata", porgand tuli algusest saati õige tihedusega, kasvas pikaks ja mahlaseks. Sügisel oli päris tegu, et mullast kätte saada, nii pikalt olid maa sees.




Ainuke, mis mulle seemnelindi juures ei meeldinud, oli hind. Seemneid oli ju tegelikult palju vähem kui pakis tavaliselt ja lindijupike ainult poolteist meetrit pikk. Me pere saa tost no tuhkagi! Ja kõiki asju lindina osta ei saagi, aga mina mõtlesin juba, kui tore oleks samamoodi külvata korrapäraseid lilleridu ja salatipeenraid.
Sobrasin natuke veebis ja selgus, et seemnelinti pole üldse raske teha. Veetsin õnneliku pärastlõuna seemnepakkide seltsis ja nüüd on mul aiamaad tegema hakates hulga tööd juba tehtud. Erinevalt õues ja mustal mullal umbkaudu seemneid pudistades näen toas soojas ja valges linti valmistades täpselt, kui palju seemneid sinna saab. Valmis lindid keeran rulli ning aiamaale minnes pole muud muret kui vagu tõmmata, lint laiali veeretada ning mullaga katta.
Teine päris tore leiutis on seemnepall või seemnepomm. Neid nägin esmakordselt "Teeme Ära" talgupakis ega saanud algul arugi, mis junnike mulle saadetud on. Kes ka nõutu, siis võib teadmiseks võtta, et seemnepomm on savist, mullast ja näputäiest seemnetest pallike, mis mullale poetades niiskuse mõjul aeglaselt laguneb ja idaneb. Linnud ei noki seemneid ära, tuul ei puhu minema ja seeme ei kuiva ära. Selliseid pallikesi kasutatakse gerijlaaianduses- see on liikumine, mille eesmärk on täisistutamise ja õitsvaks muutmise varal juhtida tähelepanu linnaruumi unaraladele. Peenramaal töötab seemnepomm aga samahästi, võimaldades juba enne aiamaale astumist kokku segada ja ette valmistada näiteks mõnusa pisikese segalillepuhma. Sellised nupsukesed on imetore kevadine kingitus emadepäevaks või muuks südamlikku pakikest nõudval ürituseks.
Niisiis olen mina kevadeks valmis. Kuis sinuga on?
Kui soovid ka seemnelintide ja seemnepallide tegemise selgeks saada ning aiamaale minnes lihtsamalt hakkama saada, siis näeme 30. märtsil! Ikka 18.00, ikka Jaagol.  Külvame salatit, porgandit, astreid ja muud. Osalemistaks ja seemnekulu on 8 eurot, osalemisest anna enne teada ka.
Peatseni!


esmaspäev, 13. märts 2017

Jaago talu veebikool: vimplirida


Sõna "vimpel" teeb mulle alati nalja. Vimpelvimpel- selles on midagi vembukat ja rõõmsameelset juba loomu poolest, kas pole? Vimplite ajalugu on tegelikult muljetavaldav- kolmnurkne lipuke perekondlike ja varustusalaste tunnusmärkidega kuulus keskaegse rüütli juurde sama lahutamatult kui tema au. Siis juba keegi kedagi incognito ei rünnanud, eiei, ikka avalikult ja ausalt. Pasunad puhugu, vaadake kõik, siis ma tulen, vimpel piigi küljes lipendamas!



Nõukaajal olid vimplid mingisugusest jäiga katteloori taolisest materjalist, millele oli pilt peale trükitud ja riputamiseks nöör külges. Siis muidugimõista keegi enam rüütliturniire ei pidanud, vimpleid sai spordivõistlustelt või töökangelaste pensionile saatmiselt või kultuuritöötajate kongressilt või hoopis näiteks Viitna kõrtsist (mitte et mind sinna keegi lubanud oleks). Vimplid võisid olla kolmnurksed, aga ka muu kujuga. Põhiline otstarve tundus neil olevat rippumine, tavaliselt voodi taha riputatud seinavaiba küljes. Sellisel juhul kaunistas kompositsiooni ilmtingimata ka mõni plekist rinnamärk. Mudilasena tundus mulle sedasorti kunst äraütlemata glamuurne ning olin üsna löödud, et meie kodu kujundati seinavaiba asemel lilleseadete ja keraamikaga.




Lisaks sellele on vimplid minu peas lahutamatult seotud kondenspiimaga. Küllap tekkis side seetõttu, et minu lapsepõlve napp vimplikogu oli tekkinud eranditult ema toonase töökoha Kaubabaasi talvistelt spordimängudelt. Kolmnurksel lipukesel oli kujutatud küllaltki jommis näoga tiira-taara suusatav jänes ja aastast aastasse vahetus vaid aastanumber.
Mulle jätsid talvemängud alati väga sügava mulje, sest seal sai lisaks kelgutamisele kohtuda Reeda ülemusega, kes oli See Kõige Tähtsam Nina. Tema otses võimutäiuses laiutas suva eraldada töötajatele aeg-ajalt kast kondenspiima. Mu väike õde treis regulaarselt talle vastavasisulisi varesejalgseid avaldusi, mis küll enamasti rahuldamata jäeti. Siiski mäletan mõningaid mõõdutundetuid sinisest purgist maiustamisi ja kuidagimoodi on need nüüdseks kindlalt kokku kleepunud nendesamade kõneldud vimplitega.


Ehk just kõige selle pärast tunduvad vimplid mulle ühed väga rõõmsad asjad, mis muudavad meeleolukaks mistahes olud, mille külge nad riputada (mõne võllanalja saaks siinkohal küll teha, aga jätame tegemata, saite aru küll, mida ma mõtlesin). Kui vimpleid on lausa terve rea jagu, siis seda parem!



Meie kodus on sinisetriibuline vimplirida poiste toa laes. See sai sinna värskenduskuuri käigus (lähemalt loe siit) ning teadsin juba remonti alustades, et lipukesed peavad olema!


Et salakesi valmistame ette ka Miia toa uuendamist, pole midagi imestada, et ükspäev otsisin oma kangajäägid välja ning vuristasin kokku ühe neljakümnest lipukesest koosneva suurema ning pisikolmnurkadest tillema lipurea.  Lubasin juba suvel, et minu moodi õmmeldud vimplite õpetus saab ühel heal päeval kirja pandud ja siit see nüüd tulebki.


Kindlasti saab vimpleid teha ka hõlpsamalt, aga minu sooviks olid just klassikalised, topeltkangast ja õmmeldud, mitte kleebitud-paberist-plastikust lipukesed. Meie vimplid on mõlemalt poolt ühesugused, lipuservad korrektsed ega hargne. Et olen nüüdseks õmmelnud neid kümneid meetreid , on mõned asja lihtsamaks tegevad nipid kogunenud küll ja neid jagan hea meelega.

Sul läheb tarvis:
¤ Sobivates toonides kangast
Mina kasutan eranditult taaskasutuskangaid, mis jäävad üle mu karude rõivastest. Eelistada tasub jäigemat riiet, seda on lihtsam käsitseda. Vajadusel võib õhukest kangast enne õmblemist liimiriidega tugevdada.
¤ Meelepärast nööri või paela- mulle meeldib hästi karune takunöör
¤ Kääre või lapitöö-kangalõikurit ja lõikematti, metalljoonlauda, paberit lõike jaoks, niiti, õmblusmasinat

1. Konstrueeri lõige. Kõlab peenelt, aga kui mõtled kolmnurga kuju hästi läbi, saad kangast kõvasti säästa. Mina panen paika, millise ülaserva pikkusega ja kui pikka kolmnurka soovin. Lisan mõlemale mõõdule sentimeetri õmblusvaru (0,5 kummalegi küljele ning üles-alla) ja võtan paberi, mille laius on  sama lai, kui ülaserva mõõt+ õmblusvarud, pikkus aga sama pikk, kui kolmnurga pikkus ülalt alla+ varud. Kui nüüd paber küljele pooleks murda (murdejoon ülalt alla) ning pliiatsi ja joonlaua abil pooleks murtud lehe ülanurgast diagonaalselt alla vastasnurka poolitada ja katki lõigata, saab ühe terve kolmnurga ja kaks poolikut tükki. Terve kolmnurk ongi su vimpel. Sellise lõike puhul saad kanga maksimaalselt ära kasutada. Midagi ei lähe raisku, sest kolmnurgad istuvad üks üht, teine teist pidi, täpselt üksteise kõrvale. Tasub läbi teha!

2. Leia kangad, mis omavahel sobivad. Toredaid ansambleid moodustavad samades toonides, aga eri mustritega kangad, sugulastoonid või, vastupidi, kontrastid. Passita kokku triipe ja täppe, ühevärvilisi ja lillmustreid.





3. Lõika kangast kolmnurgad. Mina kasutan selleks lapitöönuga, mis on nagu pitsalõikur. Sellega´ võid isegi mitu kangakihti ühekorraga lõigata. Panen lõike kangale ning asetan lõikeservale metalljoonlaua. Lõikuril lasen joosta joonlaua serva mööda. Nii tulevad kolmnurgad hästi täpsed.  Võid ka muidugi kääridega lõigata. Igast kangast püüan lõigata vähemalt kaks tükki, nii saab teha mõlemalt poolt ühesugused vimplid. Kui lipukesed on erisuguste pooltega, võib juhtuda, et ühel poolt oled küll mustrite järjestusega rahul, aga teiselt poolt mitte.

4. Õmble masinal kokku vimplikolmnurga ÜKS külg. Olen leidnud, et nii on kõige lihtsam, sest õmblusvarud saab ilusti lahku triikida ning teise poole õmblemine ja triikimine pärast lihtsam. Kui õmbled kohe mõlemad küljed, on varude lahkuajamine keerukam ning tulemus ei pruugi tulla korrektne. Õmblus alaku ülaservast 1,5 cm kauguselt, s.t 1,5 cm külge jääb lahti, see on hilisem "nööritasku".
Niisiis, õmble kokku ühe vimplipaari üks külg ning niiti katkestamata pane masina alla teine paar. Õmble rodus kõigi vimplite küljed, ikka ülalt poolteist sentimeetrit lahti jättes. Triigi varud lahku. Murra vimpel õigetpidi ja triigi jälle kokku.


5. Täkesta vimpli tipp: lõika tipp maha nii, et õmblusvarudest ei tekiks ringikeeramisel tipu sisse nutsak. Pane vimplipooled jälle, parem pool seespool, kokku ja õmble teine külg, jällegi ülaservast 1,5 cm lahti jättes. Seda õmblust alustan mina tegelikult hoopis kolmnurga lõigatud tipu poolt, nii saan hästi täpselt eelmise õmbluse otsast alustada.



6. Lõika ülaserv lahti jäetud 1,5 sentimeetri ulatuses diagonaalselt maha, nagu pildil näidatud. Nii ei hakka varud hiljem ülaserva õmblust tehes õmbluse vahelt välja tolknema. Triigi viimati õmmeldud varud võimalikult hästi lahku.








7. Keera kolmnurgad õigetpidi. Mina kasutan tipu keeramiseks kõigepealt bambusest söögipulka (lükkan tipp töö pahemalt poolelt väljapoole) ning lõppviimistluseks sukanõela (urgitsen ettevaatlikult tippu töö paremal poolel nõela abil väljapoole).


8. Triigi lipukesed. Ja sea sisse meelepärane järjekord, milles üht sorti lipukesed oleks ikka eri kohtades.







9. Võta nöörikera. Jäta lipurea algusesse rohkem nööri, ikka võib juhtuda, et on vaja pisut pikemalt siduda. Keera ülaserva üks pool nööri ümber, nagu pildil näidatud. Teise lipupoole ülaserv keera samas ulatuses tagasi ning pane esimesega kokku. Nöör jääb lipu sisse peitu.

10. Sea õmblusmasin kõige suurema siksaki peale. Aseta ülaserv masina talla alla, kinnita ots ja õmble siksakiga üle, justkui õmbleksid ü l e  sees oleva nööri. Siksaki üks piste käib seega servast tiba väljaspool, teine kanga peal. Ideaalsel juhul saad niimoodi lipu, mida saab vajadusel nööril lausa liigutada, justkui siini mööda.



11. Jäta lippude vahele soovikohane kaugus ja pane nöörile järgmine lipp. Mina olen vaheks jätnud kahe lipu jagu. Tihedam lipp on küll ilusam, aga näiteks terve toalae või terrassi kaunistamiseks kulub sel juhul tohutult lippe ja kangast. Eelistan rohkem ja hõredamaid meetreid, mida vajadusel kasvõi "tihedamaks" siduda, nagu minu piltidel.  Pisikeste lippude puhul võivad vahed olla ka väga väiksesed.

12. Õmble kogu lipurida valmis ning jätta lõppu jällegi rohkem nööri. Valmis! Ja ongi argipäev hoopis pühapäev!



teisipäev, 7. märts 2017

Põllepäev on 25. märtsil!



Uus põllepäev on tulekul!
Kuna hulk Jaago sõpru lippab siiamaani ringi puhta põlletuna, tuleb põllepäev jälle! On seejuurest täpselt sama satsiline, suuretaskuline ja muretult shabby-boho-šikk, nagu peab. Juuresolev pilt kõneleb enda eest ise.


Kel eelmisel korral lisaks päevale ka kuulutus vahele jäi, siis teadmiseks alljärgnev: põllepäev on sedasorti päev Jaago talus, mille käigus valmib osalejale isiklik ja oma Põll. Just nimelt suure algustähega ja eepiline- vaata jällegi pilti, eksole! 
Et põllest, iseendast ja tegemisest täit rõõmu tunda, võtame selleks terve päeva, kella üheteistkümnest õhtul viie-kuueni välja. Passitame lõikeid, valime kangaid, lõikame juurde (mis naljakas väljend, juurde ei tule ju midagi), kohandame põlle vastavalt kandjale, õpime satse tegema ja paneme kokku. Nobedatel näppudel on õhtuks põll valmis, nautlejatel ka ... pisut hiljem :).


Maitseelamused ja mõnus seltskond kuulub asja juurde ja hinna sisse. Osalemistaks on oma kangaga 30 (täpsed juhised registreerumisel), meie hangituga 40 eurot. Kaasa õmblusmasin, kui on ja hea tuju (välistatud, et pole).
Kohtade arv on piiratud, niisiis peatse kiire registreerumiseni!