neljapäev, 17. august 2017

Jaago talu veebikool: terrassist verandaks


George Bernard Shaw`le omistatakse ütelus (vaba tõlge, ärgem norigem, eks!), et mõistlik mees kohaneb maailmaga enda ümber, ebamõistlik aga punnitab pidevalt, et kohandada maailma enda järgi. Tema järeldus: kogu progress sõltub ebamõistlikust mehest.
Meie väga mõistlikud mehed pole. No kuulge- elavad maal, saavad neljanda lapse ja on seejuures veel õnnelikud ka- selge normist kõrvalekalle! Eelöeldu ja selle suurepärase (!) suveilma valgusel, mis meil sel aastal on olnud- näiteks jaanilauba oli meie kandis kuuldavasti kraadikese jahedam kui viimatisel jõululaupäeval- polegi niisiis midagi imestada, et võtsime nõuks viia väliolud suvestandardiga kooskõlla.  Lõime omale vanadest akendest lipilapilise õueruumi, kus oleks mõnus olla ka siis, kui vihma sajab või temperatuur üle teistmete kerkida ei kavatsegi.


Meie õuetuba on küll rajamisest saati (aastal 2009, napilt suure sünnipäevapeo alguseks) ausalt teeninud, aga juba mõnda aega tundsin, et tahaksin midagi helgemat, valgemat ja eelkõige ilmastikukindlamat. No et saaks vihmasabina ajal ikka õues mõnuleda, mitte laialilaotatud lebosid-patju kokku kahmima joosta ning tuuletõmbes lehvivaid laualinu kokku lapata. Katus on meie terrassil peal küll algusest saati, aga tugevamate sadude ajal oli perimeeter ikka märg ning istepatju õue jätta ei saanud. Terrassipiirded olid olemas, aga mitte kogu ala ulatuses, ka see lõik vajas täiendamist.


Iseäranis päevakohane on säärane värskendus just nüüd, mil (vabandused peorikkujaks olemise eest) suve lõpu karvased kõrvad juba muude toimetuste alt välja paistavad. Muhe õhtune sumedus kutsub veel õues olema, põllult ja aiast toodud saagist, tirtsusirinast ja küpsetest lõhnadest osa saama, aga pimedus saabub üha kiiremini, jahedus ühes sellega. No mõtle, mis oleks mõnusam, kui end heas seltskonnas JA mugavalt värskes õhus laiali laotada, koos süüa, juua, juttu ajada ning nõnda kasvõi ööni välja. Samahästi sobib ilmakindel õueala kõiksugu koduseikluste jaoks, väljas töötamisest (tehtud!) ja vihmase päeva onniehitusest (tehtud!) öise kodukinoni välja (jep, ka tehtud!). Senise pruukimise põhjal võime juba sedastada, et värskendus lisas mõnusust ja mugavust juurde kuhjaga ja vähemalt meie terrassiehituse järel läks Murphy seaduste kohaselt ka ilm kohe paremaks. Eesti keele seletava sõnaraamatu andmetel oleks muide edaspidi asjakohane meie senist terrassi (ehk lahtise loomuga platvormi) tituleerida uue nimega verandaks (ehk poolkinnine soojustuseta ehitis maja küljes). Just!

Kogu lipilapilise töö käiku jagame siin ja praegu kohe teiega ka. Külas käinud paaride meespooled esialgu väga vaimustunud polegi, sest koju minnes tuleb kohe hakata oma välialale ka seinu ümber keevitama, aga lõpptulemus on vaeva väärt. Meie pere tuules on üks uus terrass juba valmis ja üks veel valmimas ning loodetavasti annab allolev inspiratsiooni veel mitmeteks uuteks headeks tegudeks.


Juba mõnda aega sumises mul peas mõte verandatüüpi terrassist, mille seinad oleks ehitatud vanadest akendest. Tundus just täpselt vana maja iseloomuga sobivat, piisavalt põnev, funktsionaalne ja mõnusalt taskukohane ehitada. Tegelikult pole soliidses eas talumajale kohast läbipaistvat materjali üldse mitte lihtne välja mõelda- puhtad klaasipinnad saavad tsutt liiga moodsavõitu, plastikpinnad (polükarbonaadid) jällgi liiga ... plastikust.


Minu plaan oli täita senistest piiretest ülespoole, katuse ja rinnatise vahele jääv auk ning ehitada piirded ka sinna, kus need seni puudusid. Niisiis mõtlesin, et hästi sobivad vanad puitraamis eri suurusega aknad, millest moodustuks mõnus valgus läbi laskev lapitekk. Kaasa porises seepeale küll hakatuseks, et lugegu ma vähem internetti, aga kui tegemiseks ja hiljem veel esitlemiseks läks, oli ta küll õnnest igapidi õhetav.
Mitte et meil neid aknaid olnud oleks. Varem küll, jaah, lausa niipalju, et omajagu sai lõkkematerjaliks kantud, aga paraku ei jaksa kõike potentsiaalselt vajalikku kunagi säilitada, siis ei jääks elamiseks üldse ruumi. Selgub aga, et kui kuidagi ei saa, saab kuidagi ikka. Minu kurtmised vajaminevate akende teemal tõid kaasa pakkumisi ühe-, mitme- ja hulgakaupa (aitäh, Aksel!) ning enne, kui arugi saime, oli meil koos vaimustav galerii tõeliselt iseloomuga veteranaknaid. Muist naksakalt valged, muist kooruva värviga, muist lausa paljashalliks kulunud. Imeilusad!


Tassisime ripakil olnud aknad siit ja sealt meile, Muska kangutas küljest üleliigse furnituuri ning meie küürisime Miitirtsuga kõik puhtaks. Lõbu oli laialt, ikkagi ämbrid-lapid-vesi ja takkatraavi veel voolikuloputus. Viimasest sai akende kõrval loomulikult osa ka kogu abistajate kamp.

Kõige asjalikum tööriist oli seejuures vana hambahari, mis pääses kõige hõlpsamalt väikese vana mustuseni. Sama soojaga nühkisime puhtaks ka terrassipiirded, mis valge värviga said samuti värskenduskuuri.
Edasi kaardistasin ruudupaberil olemasolevad avad ning treisin samas mõõtkavas valmis kõik meie kasutuses olevad aknad.


Kõigi akende vahele sai kavandatud 45x45mm puitmaterjalist raamiv postidekarkass, vaid mõnedes kohtades tuli avatäidet pisut paisutada. Pusle läks paberil paika ootamatult hõlpsasti. Pärast selgus muidugi, et tegelikkus tõi kaasa ka mõned korrektuurid, aga ikkagi tundub tagantjärele, et ju oli vanajumal selles avantüüris meie poolt. No kui suur on muidu tõenäosus, et virn suvalistes mõõtudes juppe täpselt etteantud avadesse õnnestub paigutada?


Ja siis läkski teooria üle praktikaks. Töö käik oli vastavalt ava ja kasutada oleva aknamaterjali loogikale. Liikusime enamasti alt ja/või küljelt ülespoole- kõigepealt panime paika küljeaknad koos piirava 45x45 postiga, seejärel alumised ja siis neile toetuvad raamid. Postid ja aknad on omavahel kruvidega kinnitatud, suunaga küljelt (vahel ka ülalt) läbi raami posti või vastupidi.


Terrass akendega varustatud, oli teine tähtis tegutsemissuund leboala. Kaubaalustest mööbel pole uudiseks enam kellelgi, küll võib aga uudiseks olla see, kui raske neid on hankida. Isegi ebastandartsed alused on hinnas ja naljalt neid juba ripakile ei jää. Vana hea "silmad-lahti" kombineerituna "küsi-ja-sulle-antakse" printsiibiga andis meile siiski paraja portsu kaubaaluseid, millest valmis terve aknaseina äärde L-kujuline kahe aluse kõrgune platvorm.



Selle pehmendamiseks tegin jaanipäeva eel linna taaskasutuskeskustele tiiru peale. Jahijumalanna oli meie poolt, sest kahele olemasolevale tiba väsinud vedrumadratsile tõi käik lisa kahe kabeda poroloonika näol ja komplekt oligi olemas. Jaanipäevaeelses heldusmeeleolus müüjalt õnnestus madratsid välja lunida ülisoodsalt, kaks tükki maksid kokku 10 eurot. Lisaks tassisin nõudliku sisetunde ajel Sõbralt Sõbrale poest ära rohelise nn tiibadega tugitooli, mis ilmselt jääb meie värskenduskuuri kulukaimaks ostuks (30 eurot).


Surusin selle poe juures juba nokastanud jaanide kaasaelamise saatel Jaagupi abiga jeeli-jeeli auto tagaistmele. Koju jõudnud ja maha istunud, oli kohe selge, et SEE tugitool olnuks kuritegu poodi jätta. Tool kallistab tagapalgeid niivõrd mõnusalt, et isegi üks katteriide all uudishimutsev püstine vedru ei suuda istumiselamust rikkuda.


Istmeosa seljatugi on vanast diivanvoodist nimega Mari. Väljaviskamismõtet veeretasime ammu, sest ausalt öeldes on seda tüüpi sohva hea vaid seljavaevuste hankimiseks. Et aga voodi vedeles rahumeelselt aidas, ei olnud lihtsalt ettevõtlikkust seda sealt välja kangutama hakata. Oh seda õnne! Nüüd selgus, et kolm liigendina kokku käivat polsterdatud latakat annavad pikkuses täpselt kokku vajaliku seljatoe jagu. Olemas!


Leboala kangad ja tekstiilid said kokku otsitud kodust. Juba pisut varem olin samuti Sõbralt Sõbrale poest ostnud kolmemeetrise valge kaltsuvaiba (8 eurot), mis sobis hästi pika madratsirea istumisosa katteks. Voodikatteid ja pleede oli kogunenud teisigi, valisin valgemad ja helgemad välja. Vasakul paistev heegelnupiline kahemeetrine käsitsi heegeldatud kitsas kate pärineb muide Elva sekkarist, hind massiivsed 50 (!) eurosenti. Helde käega lisasime patju. Et neid ei saa kunagi liiga palju, palusin täiendust külalistelt ja patju tuli ka. Hubasuse huvides laotasime terrassile vaiba.


Võiksime teha näo, et oleme pildikodu, kus midagi üleliigset kunagi silma ei hakka ega tekigi ning iga detail ja lillekimp on läbimõeldult paika pandud ja püsib seal igavesest ajast igavesti, kuni on aeg see mõne muu dekoratsiooni vastu vahetada. Mõtlen alati, et ei tea, kus sellistes ajakirjamajades näiteks kraavis vett täis tõmmatud kummikud pannakse. Või iga viie minuti takka kasutusele võetav saunalina (vaja ju end lastebasseinis värskendada).


Et suvisel ajal on meie terrassiuks ikkagi peasissekäik ja ala ise kõige enam elutoa moodi, siis meie nii ei saa. Reaalsus viie-, peatselt kuueliikmelises+ kass+koer peres tähendab suisel aal paratamatult hulka jalatseid, pusasid, jooksutosse, ujumispükse, jooginõusid, kaelarihmasid ja koeraasemeid just seal, kus elu käib ning nõuab seega eelkõige funktsionaalset mõtlemist. Vastasel korral paljunevad needsamased igapäevaelu essentsiaalid, milleta keegi hakkama ei saa, kontrollimatult, ning enne, kui arugi saad, elad keset kolikambrit. Sestap paigutasime jalatsite mahutamiseks seina äärde pika pingi (kehtestatud papureegel näeb ette, et jalast võttes peavad papude ninad seina puudutama).


Pingipealne on hea kõiksugu vajamineva kraami toetamiseks, ajakirjadest-raamatutest lillepottide ja pepudeni välja. Villemile seadsime sisse mõnusa lebokoha ning panime värske kraami tõttu paratamatult kiiresti täituva biopange suuremasse kaanega tünni, kust kasvuhoone poole minejal on see hea kompostikasti tühjaks viia.


Et terrass on suvel ka alaline söögituba, vajas see kindlasti kogu peret mahutavat lauda. Kõige otstarbekam oli jääda senise pikkade pinkidega laua juurde, millel Muska siiski jupikese otsast maha võttis- et mahuks uksest ikka ka käima. Suvel sööme ja pakume külalistele lihtsaid ja mõnusaid maitseid, mis enamasti saabuvad otse põllult ja kasvuhoonest. Sel aastal on kõik küll hilja peale jäänud, aga seda rohkem tunneme vürtsikatest tomatitest, krõmpsudest kurkidest, suvikõrvitsatest, peasalatitest ja muust rõõmu nüüd, mil saak uputab. Mõnumõminaid esile kutsuvad suvetoidud on püreesupid, kodused burgerid (suvikõrvitsaga pooleks), kapparitega värskekartulisalat, röstitud beebipeedid ja igas asendis jäätis- vahel ise tehtud, vahel aiast hangitud lisanditega poekraam.


Tasaseks ühemeheõõtsumiseks on padjaga varustatud ripptool (Home4you, 15 eurot).


Teine individuaaliste (tegelikult vaat et samavõrd õõtsuv, aga siiski mitte sellisena mõeldud ;)) on samuti valge padja saanud tugitool, mis saabus siia tallu juba vanaema ajal, kui Hobby Hall tundus üliglamuurse ostlemisvõimalusena.  Ausalt teeninud, tuleb tunnistada!


Dekoratsioonideks on meie terrassil metsajooksudel leitud aarded- ilusad kivid, käbid ja suled- ning möödaminnes korjatud põllulilled- kellukad, kitseherned, raudrohud, kurerehad, madarad ja muud. Tillukesed majakesed on saetud tuules ja vihmas halliks tõmbunud prussijupist.



Püsivalaliselt (loe: potis) õitsevad meie terrassil basiilikud, hortensiad ja pelargoonid. Serval kükitavasse tünni külisin sel aastal lillherne, mis nüüdseks on lopsakas lõhna- ja õierikas põõsas.



Teiselt poolt terrassi upitavad oma punaseid õisi üle piirdeserva väänroosid- siinkohal müts maha selle Flammentanzi ees, kes  v a a t a m a t a  minu hoolitsusele on vapralt juba kaheksa aastat seal õitsenud.

Katuse alla riputatud lambiketid on säästuost Ebayst (15 eurot) ning külalistele esialgu alati edevusasjana tunduv soojuskiirgur meie peres päriselt toimiv ja õhtuid pikendav tarbemasin.


Valgus on üldse oluline- seda annavad juurde veel terrassi enda valgustid ning pitsilistes ümbristes küünlapurgid. Kõik kokku mõjub hämaral ajal ahvatleva hubase pesana.  




Lõpptulemus on meie meelest suviselt hele, valge, lebosklemis- ja võõrustamislahke, hästi mahutav, funktsionaalne, lillerikas ja hubane. Värskendus maksis meile küll omajagu isiklikku tööaega, aga rahalises mõttes oli tegu tõelise säästuprojektiga. Värvipott ja puitmaterjal paarikümne euro kanti, kaubaalused ning aknad väljalunimise, äratoomise ja puhastamise vaeva,  tekstiil ja madratsid paarkümmend eurot- kokku lahkus rahakotist maksimaalselt 50 eurot + see edevuseks mõeldud kallistav tugitool.









Niisiis, mõistlikud inimesed siirduvad terrassile ning naudivad edasi neid Eesti suvesid, ebamõistlikud aga ... ;)



kolmapäev, 12. juuli 2017

Avatud talude päev Jaago käsitöötalus




23. juulil avab üle Eesti oma väravad ligi 300 talu. Jaago käsitöötalu on ka selle rõõmsa pere liige! Pakume võimalust näha, kuulda ja oma käega katsuda, kuidas käib tänapäeval ühe ebatraditsioonilise talu pidamine ning noore pere elu maal.

Nagu käsitöötalule kohane, saavad külalised osaleda õpitubades ning nautida häid jutuajamisi ja mõnusat seltsi. Et kõht ei nuriseks, sisaldab päev hõrgutavat ühepäevakohvikut hulga kookide, meie moodi piimavahukohve ja taimeteede ning kopsakamate kõhutäitega. Jaago talu perepojad pakuvad oma lemmikmaitseid jäätisekohvikus. Õhtu lõpetuseks on aga üliväga kaasakiskuv ja lustiline tasuta simman Tartu Folklooriklubi Matasa noorte pillimeeste ja piigadega. Päeva täpse ajakava leiad altpoolt.
Vahva, kui annad oma osalemisest FB vahendusel või meilitsi märku, siis teame rohkem koogiportse ja käsitöötarvikuid varuda. 
Peatse kohtumiseni!
Jaago talu pererahvas

10.00-19.00 Jaago talu ühepäevakohvik piimavahukohve, kookide ja toekamate kõhutäidetega. Jutuajamised perenaise ja peremehega, avatud käsitööküün õpitubadega.

TASUTA õpitoad- kõik saavad hakkama!
12.00 Salvrätitehnikas nipitsa :) õpituba- kui tuled, saad teada!
14.00 Shabby- stiilis käevõru õpituba
16.00 Piltmagneti õpituba

17.00 Tartu Folklooriklubi Maatasa meeleolukas simman, samuti tasuta. Tule, kuula ja tantsi!



teisipäev, 13. juuni 2017

Jaago suvelaager on 5. ja 6. augustil


Suvel on teadagi puhkamise aeg ning meil siin Jaagol on teada, et käsitöist sorti puhkus ongi see kõige mõnusam ja inspireerivam. Sestap ootame kõiki ise tegemise huvilisi 5. ja 6. augustil Jaago käsitöötalu suvelaagrisse.
Kahepäevase laagri teemad on seekord inspireeritud sumedatest õhtutest, suvistest pidudest, hästi veedetud hetkedest, laiskadest jalutuskäikudest ja jõudeajast. Valmistame külluslikke organzalilledega ehteid ja käevõrusid, õmbleme valmis kerge pitskardigani jahedateks õhtuteks, nikerdame jakile kinnituseks puidust ehisnõela ning teeme üllatustegusid.
Jaago laagrite juurde kuulub lahutamatult hea toit talukohvik Tillult, peremehe köetud õhtune saun ning mõnus seltskond. Osalustasu on 65 eurot ning sisaldab enamikku materjalidest (sest jakipits tuleb juhiste alusel endal võtta, siis on kindel, et saab õiget vurhvi ja värvi), töövahendeid, juhatust ja kaht lõuna-, kaht õhtu- ning üht hommikukõhutäit. Maaelu mõnud, murused varbad, päikeseloojanguterrass ja õdus käsitööküün on jumalamuidu pealekauba. Rohkem infot ja registreerimine e-kirja-aadressil jaagotalu@gmail.com ning telefonil +372 5297919.
Peatse kirjutamise ja helistamiseni!



Laagrikava*

5. august
10.00 Saabumine ja sisseelamus
11.00 Tegude aeg
13.00 Lõunakõhutäis
14.00 Tegude aeg
19.00 Õhtukõhutäis
20.00 Saunaõhtu algus

6. august
9. 00 Hommikukõhutäis
10.00 Tegude aeg
13.00 Lõunakõhutäis
14.00 Tegude aeg
18.00 Õhtukõhutäis, pai ja kojusõit


'



Pitskardigan
Uskumata lihtne ja efektne ühetükijakk on jõukohane igaühele, kes vähegi õmblusmasinaga sõber. Igaühe enda järgi tehtav lõige on korratav mitmetes mõnusates materjalides: pehmetes hästi langevates trikookangastes, villastes sallides ja ülevisetes, kerges siidis ja sifoonis. Ilmet annavad detailid- lipsud, ehisnõelad, vööd...

Organzast kapsad ja roosid
Külluslikest organzaroosidest (või hoopis -kapsastest :)), mida kõigepealt valmistame oma soovi järgi värvides ja vormis, paneme kokku erinevaid ehteid- küll juuksekaunistusi, küll käevõrusid- kõik võluvas shabby-chic-stiilis.

Vitssõlest inspireeritud kinnitusnõel
Peremehe õpituba, kus välguvad noad ja lendavad laastud. Tulemuseks on salli või jaki puidust nikerdatud nutikas kinnitusnõel, mis ühtaegu prossi ja ehte eest.

Muud head teod
Üllatusõpitoad tekitavad alati elevust, osalt kindlasti seetõttu, et on üllatused. Jäägugi augustini nii!

*Võimalikud on siinsealsed muutused, ikka parima huvides

kolmapäev, 24. mai 2017

Suvi käima! Hooaja lõpu ja suve alguse piknik jäätisepeo ja täikaga



Nonõndaks. Meil on suvekartul maas, peenrad tehtud ja kurgid-tomatid kasvuhoonesse sisse kolitud. Pisikeselt ja parasjaguselt, ses mõttes et oma pere ja suvekülaliste jagu. Peenramaa sai peale lausa nõnda ilus, et käin seda lihtsalt lusti pärast päevas paar-kolm korda vaatamas. Aga mitte sellest ei tule mu jutt.
Tuleb hoopis sellest, et meie seni osavõttuderohkeim Jaago sõprade ringi ja saviõdagute hooaeg sai otsa ning et lõpupunkt oleks rõõmsameelselt tuntav, korraldame seks puhuks ühe vägeva kõigile avatud
JÄÄTISEPIKNIKU!

Nimelt reede, 2. juuni õhtupoolikul kell 18.00. Koos kõige asjakohase ja juurdekuuluvaga- eelkõige jäätise (pokaalid on viimasel saviõdagul käijail ju omast käest võtta ;)), aga ka pisikese õpitoa ning mõnusa kogukondliku täika ja rohe- ning muiduvahetusega.
Et kõik õnnestuks, varun mina massiivselt eri sorti jäätist ning valmistan ette õpitoa (jääb üllatuseks, aga on kerge shabby-kallakuga suvine ;)). Sinu hooleks jääb kokku pakkida jäätisehuviline kaaskond (lapsed-mehed-lemmikloomad) ning potentsiaalne täikakraam.
Jah, täikakraam, sest seekord ei tule kaup üldse mitte üksnes Jaago talust, vaid kõigilt osavõtjalilt endilt. Niisiis, kui su majapidamises leidub üleliigseid asju või põllupeenrale mahutumata jäänud taimmaterjali, siis võta see kaasa! Sinu otsustada, kas kaupled raha või soodsate vahetuste nimel. Väga on oodatud ka noored alustavad ettevõtjad, s.t lasteletid. Meie omad igatahes lubasid enda putka küll püsti panna. Seega on meie lõpu- ja alguspikniku seekordne korraldus on samavõrd kõigi teha ja annab kindlasti suvealgusele mõnusa hoo sisse. Osalustasu seekord pole, aga ole valmis panustama jäätisekuludesse- luban, et kohvik pakub mitmekesist valikut.
Piknik kestab viimaste püstiseisjateni ning osalemisest etteteatamine väga oodatud, siis tean jäätist varuda!
Peatse kohtumiseni!

esmaspäev, 8. mai 2017

Jaago sõprade ring 12. mail: emadepäeva-eri!


Selle hooaja viimane (päriselt ka, viiiiiiiimane korraline, rohkem enne sügist ei saa!) Jaago sõprade ring on ilus, õrn. nostalgiline, naiselik ja shabby ühtaegu. Et nädala nurga tagant piiluvad ka emadepäeva karvased kõrvad, võib mokaotsast veel lisada, et väga emadepäevakingi-pärane ka. Kuigi juuresolevalt pildilt on see vist isegi selge.
Tegemisele tuleb nimelt vanade fotodega ehtemedaljon, mil kaunistuseks pisikesed roosid, pärlid ja helmed. Just täpselt parajal määral funktsionaalne (kantav, noh), samas selline, mis toob täisverelistel emadel ja vanaemadel kindlasti pisikese niiskuse silmanurka. Kuis teisiti saakski, kui käiku lähevad lapsepõlvepildid ning laste(laste) fotod. Niisiis on sul õpitoaga koos ka kink kohe olemas- iseendale, emale või (vana)vanaemale.
Tuleb põnev õhtu, sest selgeks saab (tadaa!) lausa kaks tehnikat. Esteks õpime ära, kuidas ühendada turvaliselt ja vastupidavalt omavahel klaaskamee, pilt ja kameealus. Seda esimest etappi oleme korra juba teinud ka, lähemalt loe siit. Aga- nagu klassikalises üheksakümnendate reklaamis- "see pole veel kõik". Teen Su tuttavaks mitmekülgse uue materjaliga, mis lööb laineid eelkõige tehislillemaailmas ja scrapbookijate hulgas- nimelt Foamiraniga, millest valmistame kaunistuslilled. Pildil nähtavate õite eeskujuks on üks mu kevadlemmik- aasia tulikas ehk ranunculus- ja Foamiran oma kasutusviisidega võimaldab lille tõepoolest ülielutruuks kujundada.
Õhtuga valmib niisiis pildimedaljon ja lillkaunistus ning edaspidi saad sarnas(t)es tehnika(te)s teha väga eripalgelisi ehteid prossidest ja kõrvarõngastest peaehete ja juuksekanistusteni välja. Et õpitoast täit lusti tunda, anna hakatuseks teada oma osalusest. Seejärel leia pilt (iseendast, lapsepõlvest, oma lapsest, ...), mida soovid medaljonis näha ja saada see hiljemalt neljapäeva, 11. mai hommikuks mulle. Arvesta, et medaljoni läbimõõt on umbes 3 cm, seega ei tohiks pilt väga kribu olla ja resolutsioon olgu ka piisav. Prindin pildi laserprinteril vajalikus mõõdus kettakesena välja ja see ootab õpituppa tulles sind juba ees. Muust veel niipalju, et kui Su majapidamises leidub kuuma liimi püstol, pista see palun koos liimipulkadega kotti. Käepärased väikesed käärid kuluvad ka ära. Kõik muu vajalik on meil olemas- Foamiranist, medaljonikraamist ja ehtekettidest töövahendite ja juhendamiseni välja. Osalemistaks on 10 eurot, piparmünditee ja hea seltskond käib kauba peale ;). Algus 18.00, ikka Jaagol.
Peatse kohtumiseni!


laupäev, 22. aprill 2017

Jaago sõprade ring 28. aprillil: suvine peaehe


Publiku tungival soovil on ka seekordses Jaago sõprade ringis kordusteema- meie moodi peaehe. Pildile vaadates on muidugi selge ka, et just sedasorti haldjalikud ehted kuuluvadki peatse suve, mõnusate sumedate õhtute, päikeseloojangute ja pidude juurde. Kohe pihta hakates jõuad nendega varustada kogu pere daamid, suurtest väikesteni välja ning ühtlasi suve enda jaoks juba praegu mõttes käima tõmmata. Puudriroosa tooni asemele võid vabalt kujutleda ka kreemikasvalge, halli või helesinise, aga miks mitte ka dramaatilise musta ja punase.


Saan juba ette kinnitada, et tegu on teemaga, mis toob kaasa kordades rohkem toredaid emotsioone kui ainult ühe kohtumise jagu- kõigepealt mõnusa õhtu peale ette mõeldes, siis kohapeal seltskonda ja tegutsemisrõõmu nautides ning lõpuks peaehet kandes ja komplimente ning häid sõnu vastu võttes. Lisaks ehte-õpikale käime nii teoorias kui praktikas läbi ka mõned mõnusamad kandmisvõtted nii lühikestele, pikkadele kui ka pisikeste piigade juustele.


Kõik ehte valmistamiseks vajalik on meil olemas, peavõrust-kangastest-pärlitest-sulgedest hea seltskonna ja kuuma teeni välja. Kui sul on kodus olemas mõnusad käepärased teravad käärid, millega oled harjunud toimetama, võid need küll kotti pista, lõikumist tuleb omajagu. Osalemistaks on 10 eurot, ette registreerimine ikka oodatud. Algus nagu ikka, 18.00!
Peatse kirjutamise-kohtumiseni!