Põllepäev Jaago talus

Et kõik ausalt ära rääkida, pean kohe ütlema, et seekordse kirjutise ja teema peasüüdlane on selgelt Impsu, kes minu kunagi mokaotsast mainitud sünnipäevasoovi üles korjas, kõrva taha pani ning mulle sünnipäevaks imearmsa smock aproni tüüpi põlle tegi. See on sedasorti kõhukate, mille õlapaelad seljal ristudes tagaosaga ühe tüki moodustavad ning peaaegu et kleidi mõõdu välja annavad. Eestis teevad sarnaseid Ärklitoa piigad, kaugemal näiteks Magnolia Pearl ja Ateliers des Ours. Enamasti ongi tegu satsiliste ja naiselike ihukatetega, mis meeldival kombel kvalifitseeruvad samal ajal väga asjaliku ja praktilisena.

Et seejärel tahtis terve hulk inimesi mult põlle paktiliselt seljast rebida ja enda omaks kuulutada, otsustasime, et sääraseid peaks meil saadaval olema lausa rohkem ja Impsu sellega nüüd parasjagu tegelebki. Küllap sellest saate kuulma edaspidi.

Põllearmastuse põhjus ja päritolu on tegelikult selge nagu seebivesi. Olen mitmetel kordadel kirjutanud ja kõnelnud: ajuti tunnen, et olen Jaago talu perenaisena ühtlasi Vanama (mu kadunud vanaema) kohusetäitja ja tema tegemiste maapealne asemik ja jätkaja. Nii on näiteks jõulukaartide saatmise, aidaukse õhtuse lukkukeeramise ja mitmete muude asjadega, mida olen Vanamat näinud aastate jooksul tegevat ja mida ta nüüd enam ise teha ei saa. Üheks seesuguseks on ka põllekandmine.

Sain Vanamalt "päranduseks" terve kuhja mitmesuguseid põllesid. Vanama nimelt ei läinud põlleta üldse välja. Tal oli neid argi- ja pidupäevasteks puhkudeks ning laupäevaõhtul võttis ta tingimata uue põlle. Põlleta Vanama ei olnudki nagu päris ja tegelikult nägimegi teda nõnda haruharva. Mugav oli see ka meile, ses suhtes, et kui Vanamale oli kingitust vaja teha, võis alati uue põlle kinkida.

Nüüdseks on põll ka minu igapäevane riietusese. Äraütlemata mugav ja praktiline, võimaldab suurema maaeluga seotud pläga kõhult ja riietelt eemal hoida ning vajadusel kiirelt "riideid vahetada". Põll võib olla asjalik, minimalistlik ja pükstega sobivalt rangeilmeline, aga minu stiilist ja loomusest lähtuvalt kipuvad mu omad ikka eelkirjeldatud tüüpi romantilised, satsilised ja rikkalikud olema. Parimad põlled, muidugimõista, on taskulised. Selles suhtes olen ma Vanamaga ühel lainel, tema põlled katsid samuti asjalikult kõhtu ja rinnaesist, aga olid seejuures servast alati satsilised, rikkalike ruhvlitega ja taskulised. Vanama põllesid kannan tänagi rõõmuga.

NIISIIS, olles sügavalt veendunud põlle ülimas asjalikkuses ja ajakohastuses ning arvates, et põll kui riietusese võiks kuuluda iga daami garderoobi, korraldame Jaagol 8. oktoobril

PÕLLEPÄEVA. 

Enda kirjapanijail ja kohaletulijail on võimalus selline põll, nagu piltidel näha, algusest otsani ise valmis teha. Kel õmblusmasin olemas ja enam-vähem sirge õmblus käpas, saab kindlasti hakkama.

Päeva juurde kuulub mõnus olemine, hää selts, kena kõhutäis, õpetus ja tegutsemine ning õhtuks ka isiklik põll, millega kodumajapidamises ja väljaspool seda edaspidi imeilusana ringi lehvida. Alustame kell 11.00 ja lõpetame orienteeruvalt 17 paiku. Osalemistaks sõltub sellest, kas tuled oma materjaliga (sel juhul 25 eurot) või soovid meie varusid tuulutada (35 eurot). Enda riide puhul pole muret, et pead leppima mitte päris oma maitse järele kangaga, meie pakutu eeliseks on mugavus ja "õiges konsistentsis" kangas- ei liiga lirts, ei liiga kange. Kaasavõetavast kõneleme täpsemalt registreerimise järel.  Kõhutäis, piimavahuga kohv ja münditee on muidugimõista meilt.
Nii et siis peatse põlletamiseni!