esmaspäev, 12. september 2016

Maarjalaadast, juustupatsist ja headest üllatustest



Kui vaadata allolevale kirjatükile otsa käsitööturundaja seisukohalt, on kõik järgnev kaunikeste tagurpidine tegevus. Korralik käsitööinimene annab laadaleminekust teada siiski ENNE laada toimumist, noh, et kõik potentsiaalsed ostuhuvilised saaksid seks puhuks mõttes valmistuda, kohale tulla ja laadalt rahulolevana värske kaubaga lahkuda. Minu postitus purjetab aga Maarjalaada kiiluvees, ei kõnele tegelikult Jaago talustki ega tunne seejuures ka erilist kahjumeelt.


Kõik laadalised (nii kauplejad kui ostlejad) teavad seda tunnet, et "kõike on juba  nähtud" ja "midagi uut silma ei hakanud". Longid laisalt letiesised läbi, võtad oma juustupatsi, värskehapukurgi ja jäätise ning tuled tulema. Nii ka mina. Kauplejana laadalt laadale käies tekib tüdimus vaat et kiireminigi. Ärge saage valesti aru, hindan kõrgelt kõiki rasket laadaleiba teenijaid ning nende töödel ei ole midagi viga, lihtsalt tänapäevane ülestimuleeritud inime ihkaks kogu aeg "miskit uut ja huvitavat".
Võite isegi arvata, kuhu jutt tüürib. Seekord oli teisiti! Nägin uut ja huvitavat, minu jaoks liialdamata seninägematut. Ses mõttes, et seni polnud näinud.



Alustan pildilolevast. Oma karukoormat ja triibukangaredelit üles sättides märkasime, et meie kõrvale poetasid end tagasihoidlikul moel kaks piigat. Katsid oma ümmarguse laua tumerohelise kangaga ning ladusid siis laua täis imeliselt õrnalt ja hapralt pisikeste läbipaistvate kuplikeste ja kettakeste sisse püütud taimekübemeid. Tibatilluke kanarbik, õrn angervaks, moorputk ja muud. Lihtsad pakendid, millele käsitsi kirjutatud taime nimi, tunnuslause "Noppeid Eesti loodusest" ning mõnel pikem lugu sellest, kustkohast ja millal taim korjatud. Sain teada, et tegu on akrüülvaigu sisse valatud tüdrukute endi korjatud ja kogutud taimedega, mis valmivad kõik üsnagi aeganõudva käsitööna.
Olin võlutud. Lausa mitmel moel.
Esiteks sellest, millist graatsiat ja õrnust need ehted väljendasid, hoolikusest, millega leitud õis või taimekribal oli vaigu sisse püütud. Väikesed täiuslikud maailmad, kus midagi pole puudu ega üle.



Teiseks sellest, kui puhas ja lihtne oli ehteid ümbritsev ja kandev pakend. Algul tundus mulle, et just täpselt parasjagu käsitsi kirjutatud moega kirjad pakendil on siiski arvutis kujundatud, nii ühtse ja mõõdetud terviku moodustasid need erinevatel ehetel. Selgus aga, et need ongi tõepoolest igaüks eraldi kirjutatud. Nimede tiražeerimiseks puuduvat vajadus, sest vähe on kattuvaid pisikompositsioone. Tööd on rohkem, tõsi, aga kui eriliseks see need minimaailmad teeb!


Ja kolmandaks (pane nüüd tähele ;)) kaubamärgist, nimest. VAIKELU. Vaik- võtmematerjal. Vaikelu- pisike natüürmort, igavesti kinni püütud hetk. Vaikne, tardunud, kinni püütud. Ahh... Kõik tundub juba praegu detailideni läbi mõeldud. Kui nii alguses (Maarjalaat olevat neil alles kolmas väljaast üldse) on kõik juba nii terviklik, siis ennustab see mu meelest head ja kõrget lendu. Ühesõnaga, mina hoian piigadele pöialt! Kui nüüd uudishimu tekkis, vaata FBst järele, lingi leiad siit.

Teine tore trehvamine oli ratastele upitatud liikuv kohvepunkt "Mahekohv ratastel".


Lubati head kohvi. Mina aga olen igavesti keeruline klient, kui asi puudutab mu igapäevast üht ja ainsat lattet. Pirts lausa, sest soovin kohvi tulisemana, kui keskmine barista teeb. Olen kohtunud ka näiteks sellisega, kes selga keerates teatab, et tema igatahes kirjadest kuumemat kohvet ei tee, pidavat piimale ülekeenud meki andma ja kohvi rikkuma. Nojah, mis parata, olen järelikult kaabakas, aga minu arvates on mul õigus vähemalt  k ü s i d a oma meeldimise järele kohvi ja kui juba ollakse asunud sellele keerulisele elualale, kus eesmärk on lihtsalt mitte kohv keeta, vaid see ka maha müüa ja kindlustada kliendi tagasitulek, siis ehk ikkagist see ka  s a a d a.
See selleks, tegelikult ei tahtnud ma üldse viriseda ja aadress on ka vale. Mahekohvipunkti teenindus oli kiire ja vahetu ja sõbralik ja lahe ja mahe, kohv maitsekas ja kuum ja ergutav ja... täpselt nii nagu mulle meeldib. Kui järgmine kord seda tartlaste vahvat ratast näen, astun kohe manu!
Kaks head üllatust ühelt laadalt on vahva!
Ah jaa, et kuis meil läks? Mõnusalt. Tartu on teatavasti linn, kus pole võimalik üle Raeplatsi minna, ilma et mõnd tuttavat näeks. Arvestades asjaolu, et meie ettevõtmine seisis keset vastavat punkti lausa tunde, oli meil tegemist kogu aeg. Rõõmustavalt palju roosasid kruuse leidis uue kodu, hulganisti oli vahvaid kohtumisi, jutuajamisi ja kallistusi. Vähem rõõmu ei teinud asjaolu, et Muska oli ka minuga, laadalkäik niisiis peaaegu nagu väike romantikapakett :) Mis nii viga kauplemas käia!

2 kommentaari:

  1. Issand, kui ilusasti kirjutatud! Meil on liigutusest kohe pisar silmas :') Aitäh! Rõõm uue tutvuse üle on suur ka siinpool :)
    Vaikelutsejad Mirjam ja Ragne

    VastaKustuta