reede, 30. september 2016

Jaago talu veebikool: kõrvitsapidu




Meie saagid on sel sügisel tugevalt kabatšoki poole kaldu. Poisid uurivad kahtlustavalt iga toidupala ja küsivad üle, kas seal ka suvikõrvitsat on. Tihtipeale pean pattu tunnistama, ükskõik, kas tegu on soolase või magusa roaga, sest rikkaliku saagi korral teeme tsukiinist nii suppe, praade kui kooke. Tegelikult söövad kutid suvikõrvitsat täitsa hästi, lihtsalt Jaagupi arvates on jama, kui üks toiduaine on laual  i g a   p ä e v  (Jaagupi sõrendus ja liialdus).
Et looduses peab valitsema tasakaal, on muud saagid jälle kesisemad. Näiteks õunu on meil erinevalt ülejäänud eestimaalasest suisa napilt. Ei teagi, kas see on õnn või õnnetus, kuuldavasti rabavad õunaomanikud sel aastal kõigi nende ubinate sissetegemise ja realiseerimisega nagu tumm leilis.
Kõrvitsaid ka pole. Võib-olla sellepärast, et neid ma ei külvanudki :) Ma nimelt mäletan eelmise aasta (muskaat)kõrvitsaid, mis gigantsete haarmetena üle aiamaa levisid, seejuures midagi erilist otsa kasvatamata. Olin täitsa kindel, et veel tsutt ja siis avastan end salakavalalt majja pressinud kõrvitsakombitsad meil magamistoast. Sel kevadel otsustasin kõrvitsa asendada lõvilõugade ja lillhernestega ning olin tegelikult väga rahul, mismoodi mu asjalik aiamaa lisaks õitses ja õilmitses.
Nüüd aga tunnen kõrvitsast puudust. On see ju vili, mis oma imeliselt kiirgava olekuga sümboliseerib sügist enam kui miski muu. Tahaksin kõrvitsaid aknalauale ja supi sisse ja koogiks ja...


Minu meelest on kõrvits lausa viljakus ise. Selle ergav ja soe toon ning vormikalt kaarduvad kurvid pakatavad häbitult elulustist ja küllusest. Kõrvits on kui pontsakas perenaine, soe ja kutsuv. Kahtlemata laienevad need omadused kõigele, mida kõrvits puudutab- silmailu, toidulaud, ....
Silmailuga on küll selline lugu, et päriskõrvitsate ekspositsioon võib lõppeda kaunikesti haisva üllatusega. Hea mitu aastat tagasi upitasin oma imeilusa ergava kõrvitsakollektsiooni esikusse kapi otsa- no et oleks ilus vaadata, hea jahedas säilitada ja vajadusel võtta ka. Ühel heal päeval (oimillinevaleväljend) andis ühe kukununnu seni mitte mingil moel väsimuse märke ilmutanud külg ühtäkki vaikse ohkega järele. Siiamaani mäletan- päriselt, see oli nagu filmis. Teate seda väljendit, "sündmused toimusid justkui aegluubis". Mhmhhh. Kõrvitsakülge tekkis lohk, külg vajus veidi sisse ja avanes vaikse kärinaga.  Sellel kohal taipas filmi kangelanna, mis ees ootab, aga muidugi jäid tema reaktsioonid sündmuste edasise käigu jaoks liiga aeglaseks.  Pragu laienes. Sees kükitav sültjas mass sai gravitatsiooni mõjul vajaliku tõuke, nihkus esialgu kapipealsele, mõtles seal hetke ning venis siis üha kiireneva tempoga kapi külge mööda alla. Poolel teel hakas kõrvitsamassil kiire ning  u s k u m a t u l t  jäledalt haisev sisu plartsatas esikupõrandale laiali, kõike teel kohatavat laia kaarega kaunistades. Vaatasin nagu peata kana esikus lainetavat õudust ning oma kollasekirjuid sukki. Selle imalmagusalt lehkava jubedusega koristamisel rinda pista- vaat see nõudis meelekindlust, mida minul lõpuks enam ei jagunud. Pistsin lapi Muskale pihku ja lasin jalga. Kõrvitsasuppi ma tol aastal ei tahtnudki.
Nüüd olen targem. Kõrvitsad söön kohe ära või pistan purki ja sügavkülma, kodu kaunistan aga valekõrvitsatega, millest pole plahvatusi oodata. Paar aastat tagasi tegin ajakirjale Käsitöö sellest loo ka. Et aga sügis oma kõrvitsalembusega on jälle kohal ning lausa nõuab dekoratsioone, panen siinkohal veekord kirja, kuidas endale lihtsa vaevaga igihaljad/igioranžid kõrvitsad kasvatada.
Allolev sobib imehästi mõnusaks sügisõhtuseks nokitsemiseks koos lastega, sest kleepimine ja värvimine on mõlemad toredad tööd, millega saavad hakkama ka väiksed käed ja erinevalt päriskõrvitsatest kasvavad need nunnud valmis vaid loetud tundidega.


Sul läheb tarvis:

Suuri õhupalle
Tugevat naturaalset nööri
PVA-liimi
Ajalehti või majapidamispaberit
Paberkäterätti või salvrätte
Akrüül-, guašš- või muid hästi katvaid dekoratiivvärve
Rohelist kangast või lilleteipi
Kääre, pintsleid, liimitopsi

Hakatuseks puhu õhupall lõhkemiseni punni ja lase siis umbes poole võrra tühjemaks. Nii treenid kera pingutuseks, mis ees ootab ja pall saab piisavalt vedel, et seda vormida. Liiga täis õhupallilt kipuvad nöörid maha libisema ja vorm ei tule kõrvitsapärane. Sule ava tihedalt sõlme või nööriga, et pall tühjaks ei vajuks. 


Leia õhupalli allküljel olev "naba"- paksem koht, tipuke, mis päris pingule kunagi ei venigi. Napsa naba näpu vahele ning palu kellelgi selle ümber nöör tugevalt kinni tõmmata ja sõlme siduda. Nüüd on sul olemas kaks "poolust", tugipunkti, mille abil hakata kõrvitsat vormima. Üks on nööriga varustatud "naba" lõunapoolusel, teine õhupalli puhumisava ülal põhjas. 

Kõrvitsa vormimine käib tordikarbi sidumise põhimõttel. Tee naba külge kinnitatud nööriga tiir ümber palli, seo teise poolusega ja liigu tagasi naba juurde. Enne kinnisidumist tõmba nöör korralikult pingule, nii et nöör soonib tugevasti palli sisse (esimese tiiru järel meenutab pall seega mõnevõrra inimese tagapalgeid). 

Siirdu uuele ringile. Pinguta ja kinnita ning tee veel kolmaski tiir. Nii saad üsna kõrvitsapärase kuuesektorilise vormi. Tiire võid ka muidugi enam teha. 


Lahjenda PVA-liim veega (2 osa liimi, 1 osa vett). Pintselda kogu pall liimiseguga üle.

Rebi paberkäterätist tükke ja ribasid ning kata nendega palli pind. Kindlasti kasuta rebimistehnikat, nii jäävad ühenduskohad loomulikumad.
Mina kasutasin tükke suurusega umbes 2x3 kuni 5x5, vahel ka pikki ribasid. Mida sirgemalt suudad tükid kõrvitsale liimida, seda siledam see tuleb. Jäta pall kuivama.



Järgmiseks kihiks liimi ajalehe- või majapidamispaberi tükke, need annavad kõritsale tugevuse. Valget majapidamispaberit on pärast lihtsam kõrvitsavärviliseks võõbata, ajaleht on jällegi kättesaadavam.
Kata eelmine, kuivanud kiht PVAga ja sea sellele järgmised tükid. Lase kuivada ning tee veel paar-kolm tugevama paberi kihti. Parasjagu on kihte siis, kui kuivandu kõrvits näpuga vajutades enam lössi ei vaju.

Viimaseks kihiks kata kõrvits jällegi salvrätitükkidega, nii jääb kõrvitsa pind loodulikule lähedaselt krobe. Lahtised servad ja ülestikku sattunud salvrätitükid „laki“ lahkelt liimiga laiutades üle. Et liim läheb õhukesest salvrätikihist läbi, jäävad tükid ilusti kinni. Lase kuivada




Kui kõrvits on kuivanud, värvi see sobivas toonis. Sega punaseid, oranže ja kollaseid, pruune, rohelisi, musta. Vaata päriskõrvitsaid või häid kõrvitsapilte internetist.


Mähi õhupalli puhumisava rohelise lilleteibi või paelaga üle. Seo lipsuke lehepojaks.
Sea oma ilusad kõrvitsanunnud aknalauale, kapipealsele või esikulauale ning tunne rõõmu külaliste ahhetustest. Loe kokku, mitut inimest suudad haneks tõmmata. Vean kihla, et neid on omajagu ;)




kolmapäev, 21. september 2016

Jaago talu roosa Instagrami-väljakutse



Instagram on saabunud, et jääda (no vähemalt mõneks ajaks, kuni tuleb miskit uut ja huvitavamat). Kui Sa veel ei tea, mis see on, siis siinkohal vaba tõlge Instagrami enda meeskonnalt: "Insta on lõbus ja kiiksuga viis jagada fotode vahendusel sõpradega enda eluhetki. Klõpsa oma nutikaga pilt, vali filter ja muuda pilt mälestuseks, mida alati alles hoida. See lubab Sul oma sõpradele pildi kaudu kaasa elada just sel hetkel, mil pilt tehakse."
Nu peen! Põhimõtteliselt siis pildil (ja videol) põhinev voog oma elus toimuvast, mida on muuhulgas lihtne edasi jagada näiteks Facebooki ja Pinteresti kaudu. Isiklik, vahetu, up-to-date ja on-the-spot, kasutatava meediumi (enamasti ju nutitelefon oma rohkem või vähem asjaliku kaamerasilmaga) eripära tõttu kohati ka pisut udune ja värisev :).
Selle vahetuse (vahetu-olemise) mõttes on Insta lahe tööriist ka neile, kes tahavad oma tegevusega laiemat avalikkust paeluda. Välja mõõdetud ja kaunilt kujundatud-töödeldud ilupildid on muidugist toredad, aga tegelikult toimub kõigil ka siin ja praegu nii palju põnevat. Instagram on selle jagamiseks täpselt loodudki.
Olen Jaago talu Insta-konto jaoks hoogu ja julgust kogunud juba mõnda aega. Venimine on tingitud esiteks sellest, et olen oma nutitelefoniga ikka veel mõneti koba. Mõnda aega oli mul naljaasi vastata telefoni helisedes kõnele, panna kõlistaja kõrvaga ootele, helistada enese teadmata mõnele teisele numbrile, lülitada telefon lennukirežiimile ning tagatipuks endast pilt ka teha ka. See kohukese-periood on praeguseks küll möödas, aga kaamerasätted on ikka veel harjumatud.
No ja teiseks kohe ei teadnud, kuis härjal sarvist haarata. Lihtsalt pilte lisada? Neis mingi korrapära tekitada? Ühe teema juurde jääda? Era ja avalik segada? Ääää... Aga mida ma siin ikka võdisen, otsustasin, et kõige targem on, pea ees, sisse karata. Seega algab täna

Jaago talu Instagrami 30-päeva foto-väljakutse 
"Iga päev on tiba roosa"
#päevaroosa/ #pinkoftheday
Mis see siis õite tähendab?
Järgneva kolmekümne päeva jooksul leiad Jaago talu Instagramist iga päev ühe pildi, kus püüan roosat. Ükskõik, mis kujul, ükskõik, mis suuruses. No mis sa teed, kui see värv mulle meeldib! Suvel kuulsin suhteliselt inetu "mida-vanem-eit-seda-roosam-kleit" vaimukuse asemel hoopis mõnusamat: "mida vanem daam, seda roosam kraam". Paistab, et minu puhul kipub see küll paika pidama. Varuvariandina võimaldab see mul alati Tirtsu pildistamisel tanki panna, sest temagi on roosa-fänn. Jääb roosa!
Et kõik projektid sujuvad paremini, kui endale miskised eesmärgid ka püstitada, siis nii saabki olema. Minu väljakutse eesmärk on tõsta nende päevadega Jaago talu Instagrami konto jälgijate arv praeguse kesise kahekümne pealt (umm...pigistan silmad omaenda vaprusest korraks kinni) kümme korda suuremaks. Kahesajani seega. Eesmärk täidetud, luban endale midagi ilusat. Roosat näiteks :)
Kas Sina oled ka üks kahesajast?
Näeme meie Instagramis!

Jaago talu käis Tillutamas!



Kui sa Jaagole tuled, on laagri- ja õpitoalaud enamasti kaetud Põlva Tillu kodukohviku roogadega. Meil perenaise Evega koostöö sujub (äh, mis ma räägin, Eve on päriselt sõbraks saanud!) ja nii pole midagi imestada, et kui ta palus mu appi kohvikule uut sisekujundust tegema, ei olnud must küll "ei " ütlejat... Tillu nimelt on juba mõnda aega puhkusel olnud, sest tänavajupp, mis kohvikuni viib, on asfaldita ja nii võivad kohvikulised ju viga saada. Nüüd soovis perenaine Tillule uut kuube ja värskemat väljanägemist.
Jala võttis tips värisema küll. Üks asi on kodus seinu roosaks võõbata, aga hoopis teine kogu oma soovituste ja teostuse eest ilmarahva ees vastutada ka. Mis siis, kui kõik üldse kokku ei klapi? Välja ei tule? Teostada ei oska? Kellelegi ei meeldi? Keegi ei tahagi kohvikusse enam tulla? Aaaaa-pp-ii! Aga ahvatlev oli ka, onju. Sedamoodi saigi siis nõusolek antud.
Hakatuseks panime Evega kokku ühe kopsaka inspiratsioonitahvli. Pinterestis täpsemalt. Esteks on seal (p)inspireerivaid ideid jalaga segada ning teiseks saab neid mugavalt kokku koguda, nii üksi kui mitmekesi.

Kõnetavamad ja köitvamad valisime välja ja nii said meie märksõnadeks
# hallid tekstiilid
# soe puit, poe poolel hallikasvalgeks vanutatud
# silmatorkavad struktuurid ja faktuurid
# soe valgus katmata pirnidest
# selge vorm, puhtad pinnad, üsna vähe tilulilu
# naturaalsed materjalid
aga ka
# mõned viguriga kurvid ja ümarused
Siis käisime Evega ostlemistuuril Tartu kanga- ja taaskasutuspoodides. Ürituse glamuuri kahandas küll mõnevõrra asjaolu, et tema oli paranemas ja mina just alustamas tatitõvehoogu, mis ümbruse mu jaoks mõnevõrra häguseks muutis, aga sellele vaatamata tundsin end kangaid tuuseldades nagu päris sisekujundaja! Osturetk päädis pagasnikutäie tekstiiliga, valdavalt viiekümnes hallis varjundis.
Ja siis polnudki miskit muud, kui kogu asi kokku lüüa. Algseis oli selline.



Kõige kaalukamaks ja olulisemaks pilgupüüdjaks kavandasime vorstikujulise kohviku tagaseina katva töötlemata taaskasutuspuidust paneeli. Vägagi meheliku algmossitamise (naised ja nende tahtmised, eksole!) järel lõi Eve kaasa Targo seina päevaga vupsti! üles. Kui järgmisel hommikul kohale jõudsin, leidsin eest mõnevõrra õhevil olekuga Eve, kes "kuidas siis on?" küsis ning minu kahe lakke tõstetud pöidla peale kergendusohke välja puhistas. Tulemus on, päriselt ka, vaatamist väärt! Paneel teeb ruumi soojemaks ja potsakamaks ja hubasemaks. Ehe ja mõnus ja rustikaalne ja ... täpselt see, mida ruum vajas, et proportsioonide osas mõnusam paista.
Seejärel katsime lõputuna tunduvate kangameetrite abil kõik, mis katta andis. Alustasin triibulisest sohvast, Miia lõi ka abilisena kaasa. O m a  sisekujundusideed elas Tirts välja kaasa võetud tite nägu Eve lastenurga rohelise vildikaga üle kujundades. 


Seejärel said uue halli katte toolid. Sellest tööst ostus kõige keerulisemaks toolipõhjade ja seljatugede lahtikangutamine, sest need olid külge krutitud seitset eri sorti kruviga. Küll soon-, küll erinevaid ristpeaga kruve. Eve ostis nendes orienteerumiseks lausa uue kruvikeeraja koos kahekümne vahetatava otsikuga, aga mõned tuli lahtisaamiseks ikkagi lihtsalt küljest murda. Uued katted panin külge kõik torxi-kruvidega, nii on lootust need järgmisel vahetuskorral ja/või midagi viltu lastes päriselt ka lahti saada.  
Siis tegin valmis tagaseina pika istumise seinapadjad- vineer, poroloon, kangas, nahast riputusaasad. Padjad kruttisime puitseina külge mõnusate valgete portselannuppudega.
Koledast ripplaest võtsime hunniku paneele alla ja katsime hallide kangastega. Nüüd saab laes mõttemalet mängida. 


Tagaseina laudade kohale riputasime mõnusa sooja valgusega varustatud vastupidavad ehituslambid, mille võre heidab hämaral ajale kohvikule lisamustreid. Ülejäänud lambid said halliks ja valgeks värvitud ning lambivarjud alasti kooritud.


Kohviku koogivõlur Liis pintseldas samal ajal karnauubavaha ja valge pigmendiga männipuidust poeriiuleid heledamaks. Vahepeal jõudis ta meile veel süüagi teha, tillulikult mõnusat, värsket, vürtsikat.




Päevad möödusid, asi edenes. Kohviku avamiseelne päev venis, nagu arvatagi võis, pikaks, aga hommikuks sai Tillu külalisteks valmis. Minge külla, onju!


P.S Tillu kohvik asub Põlvas vaksali vastas. Kui lähed, võta aega, sest toit on hea ja interjöör peibutav :)


kolmapäev, 14. september 2016

Põllepäev Jaago talus



Et kõik ausalt ära rääkida, pean kohe ütlema, et seekordse kirjutise ja teema peasüüdlane on selgelt Impsu, kes minu kunagi mokaotsast mainitud sünnipäevasoovi üles korjas, kõrva taha pani ning mulle sünnipäevaks imearmsa smock aproni tüüpi põlle tegi. See on sedasorti kõhukate, mille õlapaelad seljal ristudes tagaosaga ühe tüki moodustavad ning peaaegu et kleidi mõõdu välja annavad. Eestis teevad sarnaseid Ärklitoa piigad, kaugemal näiteks Magnolia Pearl ja Ateliers des Ours. Enamasti ongi tegu satsiliste ja naiselike ihukatetega, mis meeldival kombel kvalifitseeruvad samal ajal väga asjaliku ja praktilisena.


Et seejärel tahtis terve hulk inimesi mult põlle paktiliselt seljast rebida ja enda omaks kuulutada, otsustasime, et sääraseid peaks meil saadaval olema lausa rohkem ja Impsu sellega nüüd parasjagu tegelebki. Küllap sellest saate kuulma edaspidi.



Põllearmastuse põhjus ja päritolu on tegelikult selge nagu seebivesi. Olen mitmetel kordadel kirjutanud ja kõnelnud: ajuti tunnen, et olen Jaago talu perenaisena ühtlasi Vanama (mu kadunud vanaema) kohusetäitja ja tema tegemiste maapealne asemik ja jätkaja. Nii on näiteks jõulukaartide saatmise, aidaukse õhtuse lukkukeeramise ja mitmete muude asjadega, mida olen Vanamat näinud aastate jooksul tegevat ja mida ta nüüd enam ise teha ei saa. Üheks seesuguseks on ka põllekandmine.


Sain Vanamalt "päranduseks" terve kuhja mitmesuguseid põllesid. Vanama nimelt ei läinud põlleta üldse välja. Tal oli neid argi- ja pidupäevasteks puhkudeks ning laupäevaõhtul võttis ta tingimata uue põlle. Põlleta Vanama ei olnudki nagu päris ja tegelikult nägimegi teda nõnda haruharva. Mugav oli see ka meile, ses suhtes, et kui Vanamale oli kingitust vaja teha, võis alati uue põlle kinkida.

Nüüdseks on põll ka minu igapäevane riietusese. Äraütlemata mugav ja praktiline, võimaldab suurema maaeluga seotud pläga kõhult ja riietelt eemal hoida ning vajadusel kiirelt "riideid vahetada". Põll võib olla asjalik, minimalistlik ja pükstega sobivalt rangeilmeline, aga minu stiilist ja loomusest lähtuvalt kipuvad mu omad ikka eelkirjeldatud tüüpi romantilised, satsilised ja rikkalikud olema. Parimad põlled, muidugimõista, on taskulised. Selles suhtes olen ma Vanamaga ühel lainel, tema põlled katsid samuti asjalikult kõhtu ja rinnaesist, aga olid seejuures servast alati satsilised, rikkalike ruhvlitega ja taskulised. Vanama põllesid kannan tänagi rõõmuga.

NIISIIS, olles sügavalt veendunud põlle ülimas asjalikkuses ja ajakohastuses ning arvates, et põll kui riietusese võiks kuuluda iga daami garderoobi, korraldame Jaagol 8. oktoobril
PÕLLEPÄEVA
Enda kirjapanijail ja kohaletulijail on võimalus selline põll, nagu piltidel näha, algusest otsani ise valmis teha. Kel õmblusmasin olemas ja enam-vähem sirge õmblus käpas, saab kindlasti hakkama.

Päeva juurde kuulub mõnus olemine, hää selts, kena kõhutäis, õpetus ja tegutsemine ning õhtuks ka isiklik põll, millega kodumajapidamises ja väljaspool seda edaspidi imeilusana ringi lehvida. Alustame kell 11.00 ja lõpetame orienteeruvalt 17 paiku. Osalemistaks sõltub sellest, kas tuled oma materjaliga (sel juhul 25 eurot) või soovid meie varusid tuulutada (35 eurot). Enda riide puhul pole muret, et pead leppima mitte päris oma maitse järele kangaga, meie pakutu eeliseks on mugavus ja "õiges konsistentsis" kangas- ei liiga lirts, ei liiga kange. Kaasavõetavast kõneleme täpsemalt registreerimise järel.  Kõhutäis, piimavahuga kohv ja münditee on muidugimõista meilt.
Nii et siis peatse põlletamiseni!

esmaspäev, 12. september 2016

Maarjalaadast, juustupatsist ja headest üllatustest



Kui vaadata allolevale kirjatükile otsa käsitööturundaja seisukohalt, on kõik järgnev kaunikeste tagurpidine tegevus. Korralik käsitööinimene annab laadaleminekust teada siiski ENNE laada toimumist, noh, et kõik potentsiaalsed ostuhuvilised saaksid seks puhuks mõttes valmistuda, kohale tulla ja laadalt rahulolevana värske kaubaga lahkuda. Minu postitus purjetab aga Maarjalaada kiiluvees, ei kõnele tegelikult Jaago talustki ega tunne seejuures ka erilist kahjumeelt.


Kõik laadalised (nii kauplejad kui ostlejad) teavad seda tunnet, et "kõike on juba  nähtud" ja "midagi uut silma ei hakanud". Longid laisalt letiesised läbi, võtad oma juustupatsi, värskehapukurgi ja jäätise ning tuled tulema. Nii ka mina. Kauplejana laadalt laadale käies tekib tüdimus vaat et kiireminigi. Ärge saage valesti aru, hindan kõrgelt kõiki rasket laadaleiba teenijaid ning nende töödel ei ole midagi viga, lihtsalt tänapäevane ülestimuleeritud inime ihkaks kogu aeg "miskit uut ja huvitavat".
Võite isegi arvata, kuhu jutt tüürib. Seekord oli teisiti! Nägin uut ja huvitavat, minu jaoks liialdamata seninägematut. Ses mõttes, et seni polnud näinud.



Alustan pildilolevast. Oma karukoormat ja triibukangaredelit üles sättides märkasime, et meie kõrvale poetasid end tagasihoidlikul moel kaks piigat. Katsid oma ümmarguse laua tumerohelise kangaga ning ladusid siis laua täis imeliselt õrnalt ja hapralt pisikeste läbipaistvate kuplikeste ja kettakeste sisse püütud taimekübemeid. Tibatilluke kanarbik, õrn angervaks, moorputk ja muud. Lihtsad pakendid, millele käsitsi kirjutatud taime nimi, tunnuslause "Noppeid Eesti loodusest" ning mõnel pikem lugu sellest, kustkohast ja millal taim korjatud. Sain teada, et tegu on akrüülvaigu sisse valatud tüdrukute endi korjatud ja kogutud taimedega, mis valmivad kõik üsnagi aeganõudva käsitööna.
Olin võlutud. Lausa mitmel moel.
Esiteks sellest, millist graatsiat ja õrnust need ehted väljendasid, hoolikusest, millega leitud õis või taimekribal oli vaigu sisse püütud. Väikesed täiuslikud maailmad, kus midagi pole puudu ega üle.



Teiseks sellest, kui puhas ja lihtne oli ehteid ümbritsev ja kandev pakend. Algul tundus mulle, et just täpselt parasjagu käsitsi kirjutatud moega kirjad pakendil on siiski arvutis kujundatud, nii ühtse ja mõõdetud terviku moodustasid need erinevatel ehetel. Selgus aga, et need ongi tõepoolest igaüks eraldi kirjutatud. Nimede tiražeerimiseks puuduvat vajadus, sest vähe on kattuvaid pisikompositsioone. Tööd on rohkem, tõsi, aga kui eriliseks see need minimaailmad teeb!


Ja kolmandaks (pane nüüd tähele ;)) kaubamärgist, nimest. VAIKELU. Vaik- võtmematerjal. Vaikelu- pisike natüürmort, igavesti kinni püütud hetk. Vaikne, tardunud, kinni püütud. Ahh... Kõik tundub juba praegu detailideni läbi mõeldud. Kui nii alguses (Maarjalaat olevat neil alles kolmas väljaast üldse) on kõik juba nii terviklik, siis ennustab see mu meelest head ja kõrget lendu. Ühesõnaga, mina hoian piigadele pöialt! Kui nüüd uudishimu tekkis, vaata FBst järele, lingi leiad siit.

Teine tore trehvamine oli ratastele upitatud liikuv kohvepunkt "Mahekohv ratastel".


Lubati head kohvi. Mina aga olen igavesti keeruline klient, kui asi puudutab mu igapäevast üht ja ainsat lattet. Pirts lausa, sest soovin kohvi tulisemana, kui keskmine barista teeb. Olen kohtunud ka näiteks sellisega, kes selga keerates teatab, et tema igatahes kirjadest kuumemat kohvet ei tee, pidavat piimale ülekeenud meki andma ja kohvi rikkuma. Nojah, mis parata, olen järelikult kaabakas, aga minu arvates on mul õigus vähemalt  k ü s i d a oma meeldimise järele kohvi ja kui juba ollakse asunud sellele keerulisele elualale, kus eesmärk on lihtsalt mitte kohv keeta, vaid see ka maha müüa ja kindlustada kliendi tagasitulek, siis ehk ikkagist see ka  s a a d a.
See selleks, tegelikult ei tahtnud ma üldse viriseda ja aadress on ka vale. Mahekohvipunkti teenindus oli kiire ja vahetu ja sõbralik ja lahe ja mahe, kohv maitsekas ja kuum ja ergutav ja... täpselt nii nagu mulle meeldib. Kui järgmine kord seda tartlaste vahvat ratast näen, astun kohe manu!
Kaks head üllatust ühelt laadalt on vahva!
Ah jaa, et kuis meil läks? Mõnusalt. Tartu on teatavasti linn, kus pole võimalik üle Raeplatsi minna, ilma et mõnd tuttavat näeks. Arvestades asjaolu, et meie ettevõtmine seisis keset vastavat punkti lausa tunde, oli meil tegemist kogu aeg. Rõõmustavalt palju roosasid kruuse leidis uue kodu, hulganisti oli vahvaid kohtumisi, jutuajamisi ja kallistusi. Vähem rõõmu ei teinud asjaolu, et Muska oli ka minuga, laadalkäik niisiis peaaegu nagu väike romantikapakett :) Mis nii viga kauplemas käia!