kolmapäev, 30. märts 2016

Teise ringi koer



                   Lässiga aastal 1989...                                ja Villemiga 2016

Kuidas ühel heal (või halval, kuidas võtta :)) päeval teisel pool on ja saavad olema, on siinpoolsetele alati mõistatus. Enne ju päriselt ei tea, kui oled ise läbi teinud. Minul on selles osas seisukoht olemas ja ausalt öeldes ma selle pärast, mis PÄRAST tuleb, väga muret ei tunne. Küllap on neid, kes arvavad teisiti ja kolmandati ja nii peabki olema. Elu peale siinset on asi, mille kohta arvamine ongi täiesti igaühe isiklik asi.
Kui aga läheneda sellele suremisasjale kirvemeetodiga (rangelt ülekantud tähenduses, eks :)) ja sedastada, et sünnime-elame-sureme-ja-ongi-kõik, võib nii mõnigi elus ette tulev asi osutuda seletamiseks omajagu keeruliseks ja juhtumiseks ebatõenäoliseks. Ma ei pea silmas mingeid suuri ja hämmastavaid imeasju, millest alati keegi mõne uskumatu loo oskab jutustada ja mille kohta täpsemalt pärides selgub, et see, kes oma silmaga nägi, oli ikkagi mitte jutustaja ise või talle otsene allikas, vaid keegi kolmas või kümnes, kellega siis "olevat" juhtunud. Ma mõtlen hoopis selliseid justkui täitsa tavalisi seiku, milles midagi veidrat ega üleloomulikku ei ole, aga mis lähemal pealevaatamisel tunduvad ikkagi pisut liiga hästi omavahel kokku langenud.
No näiteks nagu see, mis juuresoleval pildil paistab.

Lapsepõlvekoer Lässi tuli meie ellu minu seitsmeaastaseks saamise suvel. Oli Kisandi Olevi hundikoera ja poolpuudli vallatuse tulemus, seega puhtatõuline Lõuna-Eesti la kranz :). Elas vanaema juures Kuristal ja kuivõrd õe ja minu nädalavahetused ning koolivaheajad möödusid sellal tervenisti maal, siis oli lahutamatu osa kõigest, mida me toona ette võtsime: mängudest, lakas magamisest, loomade talitamisest, heinaveost, põllutöödest ja kõigest muust. Jagasime temaga kõike: mõnusaid tegusaid päevi, koti viimast kommi ja võileiba. Sarnaselt meile oli Lässi äraütlemata aktiivne, lausa kogu aeg jooksus. Ta võis, keel ripakil, kihutada lõpmatuseni üle katuse visatava kummipalli järel. Ronida redelit mööda koos meiega aida lakka ja pööningule. Hüpata heinaveol maast koorma otsa. Kaevata. Heinamaal näiteks oli alati oht jalg mõnes koera kaevatud augus murda. Mutijahti iseloomustas põllult paistev upakil koeratagumik uljalt lehviva sabaga, palavikuline kraapimine ja muljetavaldav mullavihm tagapoole suunas. Kraapimine vaheldus väikeste pausidega, mida ilmestas maa alt kostev uskumatult vali nuuskimislörin saaklooma suuna tuvastamiseks. Koera käppade alt käis läbi kuupmeetreid heinamaad, sest hoogu sattunult kaevas ta lahti vähemalt meetrise raadiusega ala. Kord tüdinenud, lonkis Lässi hoovile, vuntsides ja karvaste esikäppade küljes paar kilo tatiga paakunud pori, roosa keel kogu selle segaduse keskel lõbusalt ripendamas.
Mitte kunagi ei näidanud Lässi meile hambaid. Isegi siis mitte, kui ta mõne mängu käigus ettekavatsemata kopsu sai või kuskile vahele jäi. Õigluse huvides peab ütlema, et ettekavatsemata kolakad langesid osaks ka meile, tegusate mängude puhul lihtsalt on nii.
Meie suur sõber ja mängukaaslane lahkus oma viieteistkümnenda eluaasta oktoobrikuus kodunt teadmata suunas, arvatavasti nõnda, nagu vanad koerad lahkuda tahavad, kui end lõplikult väsinuna tunnevad. Kuidas me ka ei otsinud, üles me teda ei leidnudki.

Villemi on pärit täitsa teisest kandist ja on niinimetatud teise ringi koer - Tallinna varjupaigast. Varjupaiga pildilehti lapates ei saanud ma Villemit enam kuidagi peast välja- lihtsalt niivõrd tugev oli tunne, et vaatan otsa ammu kadunud pereliikmele. Sõitsin Tallinna ja kohe esimesest pilgust oli selge, et see ongi meie pere koer. Eelmisel aastal leiti ta Maardu vahel ringi looberdamas (minule on küll täiesti arusaamata, mis asjaoludel sellised tegelased ühtäkki mittevajalikuks osutuvad), niisiis põhjaeestlane. Ju siis kah vanemate poolest mõnevõrra karvane ja mõnevõrra sile. Ja nii väljanägemiselt kui loomu poolest justkui oma eelkäija kaksikvend. Valge laik lõual ja lapsest saati hallid käpad on täpselt nagu Lässilt laenatud ning pügamata peast näevad mõlemad välja üleelusuuruses põrandamopina. Mõlemad on ülirõõmsa loomuga ning soovivad ilmtingimata veeta oma eluolu seal, kus on ülejäänud- sarnaselt Lässile paigutab Villem end majas ja õues ümber vastavalt pereliikmete asukohale. Sõna kuulab Villem, tõi küll, algusest saati paremini, kui Lässi seda üldse kunagi tegi. Ehk on kasvanud :)? Nimelt kuulub lapsepõlvekoera kontosse kindlalt vähemalt paar kilo silmapilguks järelevalveta jäänud vorsti, aga Villem maha kukkunud toitu ei võta, pole lubatud. Muus osas on ta täpselt see meie pere liige, keda ma nüüdseks juba aastaid olen tagasi igatsenud.

Reinkarnatsioon ehk uuestisünd on keskseks mõisteks eelkõige budismis, ka hinduismis. Väga lihtsalt öeldes tähendab see seda, et keha surma järel võib hing sündida uude kehasse. Kui ma viimati vaatasin, siis ma küll budist ei olnud. Aga juuresolevalt pildilt paistab küll, et lisaks hinge reinkarnatsioonile pole võimatu ka keha uuestisünd.
Või mis teie arvate?


2 kommentaari: