kolmapäev, 30. märts 2016

Teise ringi koer



                   Lässiga aastal 1989...                                ja Villemiga 2016

Kuidas ühel heal (või halval, kuidas võtta :)) päeval teisel pool on ja saavad olema, on siinpoolsetele alati mõistatus. Enne ju päriselt ei tea, kui oled ise läbi teinud. Minul on selles osas seisukoht olemas ja ausalt öeldes ma selle pärast, mis PÄRAST tuleb, väga muret ei tunne. Küllap on neid, kes arvavad teisiti ja kolmandati ja nii peabki olema. Elu peale siinset on asi, mille kohta arvamine ongi täiesti igaühe isiklik asi.
Kui aga läheneda sellele suremisasjale kirvemeetodiga (rangelt ülekantud tähenduses, eks :)) ja sedastada, et sünnime-elame-sureme-ja-ongi-kõik, võib nii mõnigi elus ette tulev asi osutuda seletamiseks omajagu keeruliseks ja juhtumiseks ebatõenäoliseks. Ma ei pea silmas mingeid suuri ja hämmastavaid imeasju, millest alati keegi mõne uskumatu loo oskab jutustada ja mille kohta täpsemalt pärides selgub, et see, kes oma silmaga nägi, oli ikkagi mitte jutustaja ise või talle otsene allikas, vaid keegi kolmas või kümnes, kellega siis "olevat" juhtunud. Ma mõtlen hoopis selliseid justkui täitsa tavalisi seiku, milles midagi veidrat ega üleloomulikku ei ole, aga mis lähemal pealevaatamisel tunduvad ikkagi pisut liiga hästi omavahel kokku langenud.
No näiteks nagu see, mis juuresoleval pildil paistab.

Lapsepõlvekoer Lässi tuli meie ellu minu seitsmeaastaseks saamise suvel. Oli Kisandi Olevi hundikoera ja poolpuudli vallatuse tulemus, seega puhtatõuline Lõuna-Eesti la kranz :). Elas vanaema juures Kuristal ja kuivõrd õe ja minu nädalavahetused ning koolivaheajad möödusid sellal tervenisti maal, siis oli lahutamatu osa kõigest, mida me toona ette võtsime: mängudest, lakas magamisest, loomade talitamisest, heinaveost, põllutöödest ja kõigest muust. Jagasime temaga kõike: mõnusaid tegusaid päevi, koti viimast kommi ja võileiba. Sarnaselt meile oli Lässi äraütlemata aktiivne, lausa kogu aeg jooksus. Ta võis, keel ripakil, kihutada lõpmatuseni üle katuse visatava kummipalli järel. Ronida redelit mööda koos meiega aida lakka ja pööningule. Hüpata heinaveol maast koorma otsa. Kaevata. Heinamaal näiteks oli alati oht jalg mõnes koera kaevatud augus murda. Mutijahti iseloomustas põllult paistev upakil koeratagumik uljalt lehviva sabaga, palavikuline kraapimine ja muljetavaldav mullavihm tagapoole suunas. Kraapimine vaheldus väikeste pausidega, mida ilmestas maa alt kostev uskumatult vali nuuskimislörin saaklooma suuna tuvastamiseks. Koera käppade alt käis läbi kuupmeetreid heinamaad, sest hoogu sattunult kaevas ta lahti vähemalt meetrise raadiusega ala. Kord tüdinenud, lonkis Lässi hoovile, vuntsides ja karvaste esikäppade küljes paar kilo tatiga paakunud pori, roosa keel kogu selle segaduse keskel lõbusalt ripendamas.
Mitte kunagi ei näidanud Lässi meile hambaid. Isegi siis mitte, kui ta mõne mängu käigus ettekavatsemata kopsu sai või kuskile vahele jäi. Õigluse huvides peab ütlema, et ettekavatsemata kolakad langesid osaks ka meile, tegusate mängude puhul lihtsalt on nii.
Meie suur sõber ja mängukaaslane lahkus oma viieteistkümnenda eluaasta oktoobrikuus kodunt teadmata suunas, arvatavasti nõnda, nagu vanad koerad lahkuda tahavad, kui end lõplikult väsinuna tunnevad. Kuidas me ka ei otsinud, üles me teda ei leidnudki.

Villemi on pärit täitsa teisest kandist ja on niinimetatud teise ringi koer - Tallinna varjupaigast. Varjupaiga pildilehti lapates ei saanud ma Villemit enam kuidagi peast välja- lihtsalt niivõrd tugev oli tunne, et vaatan otsa ammu kadunud pereliikmele. Sõitsin Tallinna ja kohe esimesest pilgust oli selge, et see ongi meie pere koer. Eelmisel aastal leiti ta Maardu vahel ringi looberdamas (minule on küll täiesti arusaamata, mis asjaoludel sellised tegelased ühtäkki mittevajalikuks osutuvad), niisiis põhjaeestlane. Ju siis kah vanemate poolest mõnevõrra karvane ja mõnevõrra sile. Ja nii väljanägemiselt kui loomu poolest justkui oma eelkäija kaksikvend. Valge laik lõual ja lapsest saati hallid käpad on täpselt nagu Lässilt laenatud ning pügamata peast näevad mõlemad välja üleelusuuruses põrandamopina. Mõlemad on ülirõõmsa loomuga ning soovivad ilmtingimata veeta oma eluolu seal, kus on ülejäänud- sarnaselt Lässile paigutab Villem end majas ja õues ümber vastavalt pereliikmete asukohale. Sõna kuulab Villem, tõi küll, algusest saati paremini, kui Lässi seda üldse kunagi tegi. Ehk on kasvanud :)? Nimelt kuulub lapsepõlvekoera kontosse kindlalt vähemalt paar kilo silmapilguks järelevalveta jäänud vorsti, aga Villem maha kukkunud toitu ei võta, pole lubatud. Muus osas on ta täpselt see meie pere liige, keda ma nüüdseks juba aastaid olen tagasi igatsenud.

Reinkarnatsioon ehk uuestisünd on keskseks mõisteks eelkõige budismis, ka hinduismis. Väga lihtsalt öeldes tähendab see seda, et keha surma järel võib hing sündida uude kehasse. Kui ma viimati vaatasin, siis ma küll budist ei olnud. Aga juuresolevalt pildilt paistab küll, et lisaks hinge reinkarnatsioonile pole võimatu ka keha uuestisünd.
Või mis teie arvate?


kolmapäev, 23. märts 2016

Uued saviõdagud 30. märtsil: tüpograafia, alfabeet ja ilusate sõnumitega nõud


Kuigi emakeelepäevast pole saviõdagu toimumise ajaks kuigi palju aega möödas, sai pealkiri seekord puhta võõrsõnaline. Kõlab nagu luuletus, kas pole? Keerukate taga seisavad aga täiesti omakeelsed mõisted - trükikunst ja tähestik -, mis said inspiratsiooniks mitte ainult seekordsetele savitrehvamistele, vaid ka portsule Jaago sõprade ringiõhtuile (millest kuulete edaspidi).
Tüpograafia on trükimärkide paigutamise ja kujundamise kunst ning tehnika. Tegeleb nii šrifti (õõh, jälle võõrsõna), kirja suuruse kui reavahede ja -pikkustega. Tavapärane on sellest kõnelda paberi ja prindi kontekstis, aga mina otsustasin teema seekord lopsti! savisse vajutada. Sõna otseses mõttes :) Ja tegin kohe õhinal ühe üleelusuuruse šrifti, suuruse ja pikkusega A valmis- sest A on asjade algus. Et lillelisena on asjad ikka paremad, kasvatasin siirdepiltide abil sinised roosid ka peale.
NIISIIS, seekordses savisarjas tegeleme savist tähtede ja sõnumitega. Ükskõik, mil moel. Inspiratsiooniks on kaasasolevad pildid, allikad leiad altpoolt. Sinu hooleks jääb ennast isutav välja valida, oma tulekust märku anda ning 30. märtsil kell 18.00 Jaagole tulla.
Suured interjööri sobivad savitähed, nõudele trükitud jutud, luuletused, sõnumid ja lihtsalt laiali loobitud tähed, lugudega nõud ja vaasid, kõik mida hing ihkab. Sina ise teed, päriselt!
Kokkusaamiskordi tuleb kolm või neli, ikka üle kolmapäeva. Osalemistaks on kolmkümmend kaks, katab kõik kulud: materjalid, töövahendid, põletused ja juhendamise. Kuum pärnaõietee on pealekauba ;)


Peatse kirjutamiseni!
Pildiallikad:
http://www.buddug.com/
http://www.sagakeramik.se/
http://diy-ome.blogspot.com.ee/
ja
Inga ise







esmaspäev, 21. märts 2016

Milla Daamide Õhtu, vol 2 juba 6. aprillil!

Et esimene Milla Daamide õhtu registreerus end lõhki vaid loetud tundidega, jõudsime Maigiga järeldusele, et kuritegu oleks nii palju soovijaid ukse taha jätta. Seda enam et vol 1 kukkus välja lihtsalt üle ootuste hubane, südamlik, maitsev, loominguline ja roosa :) Niisiis on meil hea uudis: juukseehete teemaline Milla Daamide kordusõhtu tuleb juba varsti, nimelt 6. aprillil. Ikka Milla poes, ikka kell 18.00
Osalemiseks tuleb jällegi kiirelt klaviatuur ette võtta ning märkida end Facebooki kaudu (siin) OSALEJAKS (huvitatuks märkijaid- kniks!- me kohe hurraaga kohaletulijaiks ei arvesta, eks) või saata kribinal-krabinal e-kiri allolevatel meiliaadressidel. 
Milla Daamide Õhtu on mõnus õhtupoolik käsitöise õpitoa, hea seltskonna, koogi ning kohvi või teega. Kokkusaamiskoht on Milla vanakraamipood Tartus Karlovas ning õhtu tulemuseks on lisaks heale enesetundele ja olemisele tõeliselt daamilik peaehe, millesarnast näed juuresoleval pildil. Osavõtutasu 10 eurot sisaldab nii materjale, juhendamist  kui ka lõhnavat kuuma jooki ja hõrgutavat kooki.
Peatse registreerumiseni ja kohtumiseni Daamide Õhtul!
Inga
Jaago talu perenaine
jaagotalu@gmail.com
ja
Maigi
Milla vanakraam
maigi.lubi@mail.ee

esmaspäev, 14. märts 2016

Jaago sõprade ring 24. märtsil: lõpuks ometi satsiline


Jaago sõprade ringi 11. veebruari tüllseelikuteema  juurdekuuluvate piltidega läks täissaalile :) ja põhjustas lisaks veel ühe sõsarõpitoa, milles valminud seelikud tänaseks juba Tartu tänavatel patseerivad. Kuivõrd õhtule haledate silmadega järele lehvitajaid oli omajagu - ikka on nii, et vot just sel päeval ei saa kuidagi- lubasin, et kordusetendus tuleb peagi. Et kõigil huvitavam oleks, nihutame pisut fookust ka- satsilisemas suunas. Võtame ette ja teeme selgeks sellised ruhvlirohked* naiselikud unelmaseelikud nagu pildil näha.
Teema "maaletoojateks" peetakse FrouFroud ja Mammu Couture`i, kel tuli seelikutest autorluse teemal tüli ka- et kes siis ikkagi esimene oli. Mina päris täpselt ei tea, kes kellele liiga tegi ja nii ei arva ma sel teemal midagi, ütlen lihtsalt, et mõlema seelikud on imeilusad ning tundub, et nüüdseks on mõlemad oma eristuva käekirja ka leidnud.
Üldisemalt arvan (tegelikult nõuan!), et originaalloomingut tuleb alati austada ja kopeerimine on respektaabel vaid etnograafiliste muuseumiesemete puhul. Paraku ei saa aga üht rõivatükki monopoliseerida ka- noh, et kui ma õmblesin ühe tikitud mantli, lapilise kleidi või satsiseeliku, siis keegi teine enam sama teha ei võigi. Leia oma lood ja lõiked, tikandid ja tegumood ning tee ära! Lihtsalt omamoodi, tiba teisiti!

Minu hing ihkas niikuinii midagi pisut teistsugust, kui need juba jutuks olnud ühekõrguste satsiridadega seelikud. Ärge saage valesti aru, need meeldisid mulle ka väga. Lihtsalt natuke liiga paid :), kellegi teise tehtud ja peale selle nägi eelmisel suvel nii originaale kui koopiad Eestimaa peal ringi lehvimas juba omajagu.
Minu seelik sai lisaks nähtud kodumaiste ruhvlite korrapärale inspiratsiooni mustlasseelikutest ning Magnolia Pearli ja Raggedy Rag`i imelistest maailmadest, kus kanga õigele pidisusele (lõime suund, phäh!) ei pööra keegi mingit erilist tähelepanu. Küll aga seda enam kihilisusele, paljususele ja romantilisele lohakusele. Minugi satsiread on kohati eri pikkusega, eri krooketihedusega ning riidetükk evib lisaks lopsakusele üht väga olulist komponenti - nimelt taskuid. Tundsin, et eesmärk sai saavutatud, kui üks tundmatu härra mulle tänaval muigelsui teatas, et näen välja nagu Väike Nõid. Võtsin seda komplimendina. Oma seelikut kannan muuhulgas heal meelel küljelt kõrgele kinnitatuna ning nöörsaabaste ja kärtsude sukapükstega.


Satsiliselt naiselikule omamoodi!seelikule on minu arust ikkagi õigus igaühel ja sellepärast selgitan rõõmuga, kuis mina oma õmblesin. Ausõna, mitu trikki on, mis teevad selle küllaltki ajamahuka töö oluliselt lihtsamaks. Nendesamuste teooria ja praktika ongi  neljapäeval, 24. märtsil plaanis. Ikka 18.00, ikka Jaagol. Osalemistaks kuus eurot, ette registreerumine oodatud. Õhtu käigus omandad oskused ja teadmised  satsiliseks ruhveldatud seeliku kokkupanemiseks kahel eri moel.

Hakkamasaamise eelduseks on vähemalt teatav sõprus õmblusmasinaga. Kui soovid, võta oma mõttes mõlkunud seelikumaterjalid kaasa, teeme esimesed tähtsad käimatõmbamise liigutused ja käärivälgatused üheskoos ära. Sobivad õhukesed (taaskasutatavad) puuvillased kangad, tüll, batist, pitsid. Voodriks juba valmis sobivatooniline A-lõikeline seelik või paksem puuvillane kangas. Kui vähegi saad, ära venivaid lükraid ja muid padusünteetilisi mängu võta, vajadusel konsulteeri enne telefonitsi.
Peatse kirjutamise ja kohtumiseni!






*Ruhvel on minu isiklik oskussõna, mis tähistab rikkalikult ja romantiliselt kokku krousitud kangariba, mugandus inglisekeelsest sõnast ruffle.


pühapäev, 13. märts 2016

Jaago käsitöötalu veebikool: puidust tähed ja sõnumid


Just selle jotiga postituse algul algab Jaago talu blogis uus ajajärk. Kui seni oli veebipäevik pea ainuliselt selle teenistuses, et info meil toimuvate õpikate, laagrite ja muude käsitöise loomuga ettevõtmiste kohta lihtsasti leitav oleks, siis alates tänasest ja juba mainitud j-tähest saab lehelt näpuga järge ajades õpituba ootamata kohe ise käed külge panna. Võtan pildil paistva juppideks lahti ja seletan algusest saadik ära. Et õpetused ja juhised muu blogiminevikuga lootusetult puntrasse ei läheks, leiad need edaspidi lehe ülaservas nähtava pealkirja "Jaago talu veebikool" alt.
Avapaugu üle otsustamine võttis mul tegelikult omajagu aega. Mitte sellepärast, et mõtetest puudu oleks olnud, tegelikult lausa risti vastupidi. Sõltuvalt ilmast, meeleolust, planeetide seisust ja jumal teab millest veel tundus pähe karanud mõte järjepanu geniaalne, igav, enneolematu, äraleierdatud, täiesti tehtav ja võimatult keeruline ning seda kõike vaid loetud tundide jooksul. Proovi siis otsustada! Lõpuks lähenesin asjale teaduslikult :), nagu Johan ja Jaagup tavaliselt: kivi-paber-käärid meetodi abil.


Tähed, tüpograafia, kaunilt kujundatud tekstid ja plakatid on mind alati võlunud. Ehk on see seotud kirjasõna austamisega üldisemalt. Pealegi, on ju ilus mõelda, et kui inspireeriv lause on iga päev silma ees, siis nii lähebki. Mida usud, seda saad, eks! Interjööritrende vaadates paistab, et mõttekaaslasi on mul palju. Küllap oled Sinagi sisustusajakirjades märganud seintel ilutsevaid tekste või üksikuid tähti ja Eestiski on mitmeid ettevõtteid, kes Sulle soovikohaseid eestikeelseid ilukirju seinale prindivad või puidust tähti välja saevad. Siiski pole neid üleliia palju ja ausalt öeldes on pikema romaani üles riputamine omajagu kulukas lõbu ka.

Väikese hubase teksti seinale seadmine (ning selle järele elamine :)) on seevastu jõukohane igaühele, kel majapidamises mõni puidust klots ja leht kartongi leidub. Et mina pean lugu romantiliselt lohaka loomuga shabby chic-stiilist, vanutasin oma põhjamaiselt puiduvalge sõnumi servadest eakaks. Samahästi võid aga teksti teha hoopis lastetoameelselt värvilise, ehk jälle katta mõne efektvärvi- näiteks hõbe- või vasekarva säraga. Klotsid, muide, võib saagida laua- või prussijupist ja ülalnimetatud romantilise lohakuse puhul pole vähimatki tähtsust, kui sirgelt täpselt Sul lõige õnnestub teostada. Oluline on vaid see, et klots vähemalt ühel serval püsti püsiks. Kui omas kodus puitu netu, inspekteeri mõne puukütteelamisega sõbra halukasti- ehk leidub seal midagi sobivat.





Sul läheb tarvis:
Puidust klotse 
Kartongi (vähemalt 1,5 mm) tähtedeks
Valget värvi klotsi toonimiseks
Mööblivaha (saab ka ilma)
Tumedat värvi või vaha servade vanutamiseks
Švammitükikest
Pintslit
Kääre või käsitöönuga
Liimi



Esteks mõtle välja sõnum või sõna ning vormista sae abil oma küttematerjal niimitmeks klotsiks, kui on selles tähti.  Nagu juuresoleval pildil näha, ei pea klotsid üldse ühesuurused olema, tegelikult   pingutasin isegi päris tõsiselt, et need tuleks võimalikult erinevad.
Teiseks lahjenda valge värv veega, umbes pooleks. Mina kasutasin akrüülvärvi, mis kuivab kiirelt, ei lõhna ning ei vaja ettevalmistust, aga sobib ka veepõhine mööbli- või muu ehitusvärv. Kata klotsid pintsli abil lahjendatud värviga (tõmba piki puidusüüd) ja jäta kuivama.



Kolmandaks kata värvitud pind švammi abil mööblivahaga. Nii jääb pind käe all mõnus ega määrdu nii kergesti. Töötle švammi ja tumeda vaha või värvi abil servad: tõmba värvise švammiga diagonaalis üle serva. Nii saad serval tumeda ja kaugemal õrnalt hajuva varjutuse ning tekib mulje, et klots on väärikalt vananenud (kuigi selle käigus omajagu klohmida saanud). Lase kuivada.

Neljandaks reasta klotsid niisugusesse ritta, nagu soovid neid sõnas näha. Joonista papile kõigepealt klotside piirjooned, siis sinna sisse tähed, klotsi servadest näiteks sentimeetri või poole jagu väiksemad. Kui soovid, võid meelepärase fondi leida arvutist ning ülisuurelt välja printida. Pean siiski ütlema, et sel moel tähega klotsile pihta saada on pikema sõnumi ja hulga erinevate klotside korral üsna tüsilik. Igaüks on ju eri suuruses!


Viiendaks lõika tähed kääride või käsitöönoa abil välja.






Kuuendaks vanuta ka tähtede servad. Soovi korral võid tähed üleni värvida- punaseks, siniseks, roheliseks, täpuliseks, ...  vajadusel mitu korda kattes. Lase kuivada






Seitsmendaks kinnita tähed klotsidele. Mina kasutasin kuuma liimi, aga sobib mistahes muu liim,
mis paberit ja puitu liimib. Lase kuivada.






Ongi valmis! Sea sõnum paika ja kõik nii hakkabki olema ;)!


reede, 4. märts 2016

Uued saviõdakud 16. märtsil: munapeekrid!

Mul oli saviõdakuteema juba ilusti olemas ja poolest saadik juba fotolavastatudki, kui ühtäkki
lihavõtted pähe lõid :). Luban, et välja hautud ja esialgu ootele jäetud teemast saate ka peatselt kuulda, sest olen ka tollega väga õhinas. Esialgu aga siis ülestõusmispühad, eks!
Munapeekreid teate? Neid minimaalsete milliliitritega topsikesi, kust justkui oleks mugav muna süüa. Ei ole, tegelikult... aga siiski on need pisipotskad lihtsalt vastupandamatud.
Meil on terve posu munapeekreid ja munasõbrad oleme ka. Kui Miia oli pooleteisene, oli vastuseks iga "mis sa süüa soovid?" peale rõhuline "MUNA!". Ega see nüüdki teisiti ole. Alles eile keetsin lõunasöögi kõrvale viis muna ja valasin need külma vette jahtuma. Kui korraks selja keerasin, olid kolm (küll õnneks üsna rustikaalselt koorituna) juba Tirtsu kõhtu kadunud. Oehh, loodame ainult, et välja tulevad sama ludinal, kui sisse läksid.
Et argipäeval unub niisiis munakeetmise järel peeker suures söömisõhinas tihti kus seda ja teist, pääsevad nad kapist välja ilulema vaid munapühade ajal. No või siis, kui laste korjatud sinilillerääbakatele on vaasi vaja. Aga lihavõtted poleks küll justkui nagu päris, kui  munalaadungeid, mida me sel ajal värvime, koksime ja sööme, ei saaks ilusatest peekritest serveerida.
NIISIIS, kokkuvõteks kuulutan välja kiire kahenädalase munapeekrisutsaka. Nii leiavad kõik su pühademunad endale väärilise pesa ja peatselt saabuvad kevadlilled saavad samuti sama naksuga majutatud. Kohtume kahel järjestikusel nädalal, s.t. lihavõtteks on peekrid valmis!
Õhina tekitamiseks otsisin veebist inspireerivaid eeskujusid ja siin nad on!. Esimene kujutab Nordic House nimelise (UK :)) ettevõtte kuplikaanega munatopse. Ehh, funktsionaalsus ja mugavus saavad siin küll lõpliku matsu- nii palju tralli ühe lihtsa muna ümber-, aga see-eest milline übernumps välimus! No ja kui tahad oma munad soojas hoida, pole ju ka paha :). Teine pilt on virutatud hellodesignk-nimeliselt Etsy-poe lehelt, kus imeilusat lihtsat ja humoorikat vormi kroonib tõeliselt läbimõeldud kuningilik pakend.
Nüüd tuleb ainult välja mõelda, millised on Sinu munaunistused (loodan, et oled ikka Munasööja :)) ning tulla neid meiega koos savis välja elama. Kahekümneviie- eurone osalemistaks tagab Sulle perejagu munapeekreid ning kõik nende valmistamiseks vajaliku. Anna märku, et oled käpp ja näeme juba kolmaba, 16. märtsil. Ikka Jaagol, ikka kell 18.00.
Ootame!