teisipäev, 2. veebruar 2016

Meie hummus

Jaago käsitöötalu koduleht ei ole sugugi toidublogiks muutunud, nagu pildi järgi võiks otsustada. Seekordse postituse ajendas asjaolu, et käimasolevate saviõdagute avapauguks lubasin lisaks keraamikale ka hummust koos retseptiga. Lootsin väikestviisi, et õdagulised kribivad ise usinalt retsepti üles, aga võta näpust, kirjutamine tehti hummusematsutamise saatel hoopis minu ülesandeks (põrmustava argumendiga, et miks kümmekond inimest peaks igaüks eraldi kirjutama, kui võiks üks ja siis kõigiga jagada :). Olgu-olgu!
Hummusega on mul eriline suhe. Võiksin seda maitsvat määret vabalt lausa lusikaga sisse ajada ja leivalaadse alla panemata unustadagi. Et maitset keelele rohkem mahuks, söön hummust tihti riisileiva või vahvlilehega, mis on ise nii pretentsioonitud, et ei sega peaartisti soolot.
Mitte väga ammu aega tagasi oli hummus aga Eestis praktiliselt tundmatu. Iseenesest on see iidne toit. Oma sünnikandis Lähis-Idas (muuhulgas näiteks Egiptuse, Süüria ja Türgi aladel) tuntakse hummust juba aastasadu, kuigi alati mitte päris tänapäevasel kujul. Sõna hummus tähendab kikerherneid ja seda topivad sealtkandi inimesed keedetult, küpsetatult ja praetult igasuguse toidu sisse (küllap ka toorelt, aga ma pole ise elusuuruses kikerhernest au naturell kunagi kohanud). Hummus bi tahina, mille juba 13. sajandil leiame ühest Kairo kokaraamatust, ei ole oluliselt keerulisem: kikerherned seesamipasta ehk tahiniga. Kui nüüd lisada veel hapet (sidrun, varem ka äädikas) ja küslat, siis ongi põhikamp koos. Tänapäeval levinud hummused on lihtsalt põhiretsepti arvukad vürtsikad või vähem vürtsikad sõsarad.
Njahh, sattusin jutustama. tegelikult pidin ju retsepti kirja panema. Niisiis...

1 purk kikerherneid (400 ja mistandongi grammi)
1/2 sidruni mahl
1 tl vürtsköömenit (lusikas triiki täis, mitte kuhjaga)
1 kuhjaga tl tahiinipastat, parem on röstitud seesamiseemnetest pasta. Suska lusikas purki ja ürita lusika külge rabada nii palju, kui vähegi mahub
0,5 tl soola
1 suur küüslauguküüs
oliiviõli nii palju, et tuleks pehme pasta
soovi korral serveerimiseks midagi rohelist, pildil olevale hummusele sekundeerib näiteks rukola.

Vala kikerhernestelt lohakalt vesi. Osa vett võib herneste vahele jääda, siis ei vaja retsept nii palju õli ja on kõhusõbralikum ja kergem. Iseäranis oluline on see siis, kui satud samuti hummuselõksu, mis paneb sind kraami lusikaga manustama :).
Vala blenderisse ning saada kõik ülejäänu järele. Vurista pastaks. Kui ei taha edeneda, siis lisa õli või sega lusikaga tükilisemad komponendid allapoole, blenderi lõiketerale ligemale. Mätsi koduleivale, ahjus soojendatud puri-tüüpi saiale või ciabattale ja lase hea maitsta.
Mõnusat hummusesõltuvuse väljaarendamist!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar