esmaspäev, 22. veebruar 2016

Jaago talu ja Milla vanakraam korraldavad koos daamide õhtu

Eestis, teadagi, on asjad nõnda, et ühtmoodi mõtlevad inimesed saavad varem või hiljem ikka kokku. Iseäranis Tartus, kus asjad lihtsalt on nii, et üle Raeplatsi käies trehvad ilmtingimata kokku kellegagi, kellega sõna või paar juttu ajada. Seda kõike arvesse võttes on isegi imelik, et Tartus Karlovas pesitseva imetoreda Milla vanakraamipoe omaniku Maigiga tutvusime pärispäriselt alles hiljuti. See, et meil omavahel hea klapp tekkis, ei ole enam muidugi üldse imelik. Nimetatud klapi tulemusel leidsid Jaago talu Väikese Rohelise Karuvabriku mõmmid koha Milla poes ja kohvitassi taga asju arutades jõudsime Maigiga arusaamisele, et pole vähimatki põhjust ainult sellega piirduda.
Niisiis, tähelepanu tartlased ja daamid: 9. märtsil kell 18.00 alustame üheskoos ettevõtmist, millel nimeks
MILLA DAAMIDE ÕHTU.
Milla Daamide Õhtu on mõnus õhtupoolik käsitöise õpitoa, hea seltskonna, koogi ning kohvi või teega. Kokkusaamiskoht on Milla vanakraamipood Tartus Karlovas ning avapauguõhtu tulemuseks on lisaks heale enesetundele ja olemisele tõeliselt daamilik peaehe, millesarnast näed juuresoleval pildil. Tagasihoidlikumale ja lihtsamale variandile on võimalik sekundeerida ka pärlite, helmeste ja sulgedega. Pihta hakkame kõik päris algusest ehk teksiilist ja kääridest. Osalemiseks registreeru poes või allolevatel meiliaadressidel. Osavõtutasu 10 eurot sisaldab nii materjale, juhendamist  kui ka lõhnavat kuuma jooki ja hõrgutavat kooki.
Peatse registreerumiseni ja kohtumiseni Daamide Õhtul!
Inga
Jaago talu perenaine
jaagotalu@gmail.com
ja
Maigi
Milla vanakraam
maigi.lubi@mail.ee

teisipäev, 2. veebruar 2016

Jaago sõprade ring 11. veebruaril: tüllseeliku saladused


Pikema jututa ei saa seekord kuidagi, antagu mulle andeks. Seelikuteema on minu jaoks lihtsalt nõnda oluline ja erutav. Rääkimata sellest, et kui ma juba kord võtsin ette (peaaegu võimatu) fotosessiooni, kus samaaegselt kaamera ees ja taga olen, siis ei ole sellel pingutusel mingit mõtet, kui pilte teiega jagada ei saa. Kui aga soovid kohe järgmise õpitoa infot haugata ja kogu ilujutu, mis selleni viib, vahele jätta, siis kruti kohe postituse lõppu, kus kõik osalemise kohta täpsemalt kirjas.




Kes mind tereütlemisest tirtsu võrragi enam tunnevad, teavad hästi, et alusseelik on mu teine nimi. Tegelikult isegi mitu alusseelikut, näiteks talveajal pole üldse harv, kui seelikuid on seljas viis. Muska on küll tihtipeale irooniline, kui mind riietumas näeb ja nokib mind mu "kihilise rõivastuse" teemal rõõmuga, aga rikkalik seelikukandmine polegi nii arutu, kui arvata võiks, sest lisaks silmailule on siis ka soe.
Samas ei ole paljud selle alusseelikuasja peale ise tulnud. Alles see oli, kui sõber Riinu ütles, et enne minuga tutvumist polnud ta varem mõelnudki, et võiks kohe mitu seelikut üksteise otsa laduda. Aga kui ikka on nii palju ilusaid kleite-seelikuid kapis, et ühekaupa ei jõuaks ära kandagi? Ah? Rääkimata sellest, et kange külmaga on mitu seelikut kordi tervislikum kui liibuvad kintspüksid.
Meie peres on see seelikuasi küll ilmselt ikkagi pärilik. Kui vanaema siitilmast lahkus, oli tema ainuke soov, et ärdagu teda jumala eest ilma uue kombineeta maetagu ja teate, ma ütlen, selle kombinee leidmine kümne aasta tagusest kaubandusest ei olnudki nii lihtne. Palju ei puudunud, et vanaema oleks kirstus kleidi all kandnud vallatut negližeed. No ja sealt lugedes kolmas põlv (ehk siis Miiatirts) kuhjab enda soovi järele riietudes ikka kleidile seelikuid ka lisaks, teisest põlvest (minust) siis rääkimata. Sellegi postituse jaoks veetsime Miiaga kahepeale hea hulga lustlikku ema-tütre kvaliteetaega juukseid sättides, seelikuid valides ja kingi jalga proovides.
Alusseelikuid võib kohata mitut sorti, aga kõige kenamad ja volüümikamad saavad need ikkagi klassikalisest tüllist. Üha enam näeb tüllseelikuid tegelikult ka täitsa iseseisva rõivatükina ja minu arvates on need ülinaiselikud. Täiesti vastupandamatu on tüllseelik aga tillukeste tirtsude seljas. Pildil olevad seelikuga sarnase loogika järgi õmmeldud kleidid on muuseas iseäranis praktilised, sest võimalduvad olla kantavad nii kleidi (traksid õlale, eks!) kui, rebadele sikutatuna, ka (alus)seelikuna.
Poes ma väga tihti tüllseelikuid kohanud ei ole ja ega ma tegelikult vist ostakski, kui hind just hirrrrmus soodne poleks. Mu õde võttis kord ühest kiirmoepoest hädaabilahendusena alusseeliku, mis juba esimeste pesukordade järel üsna õhukeseks vajus ning ausalt öeldes küll seda raha väärt ei olnud, mis ta eest välja käidi. Tõeliselt mõnus tüllseelik tahab ikka hea hulga tüllimeetreid, mida kokkuhoidlikud rõivatöösturid kulutada ei raatsi, sest "toores" tüll on läbipesemata peast petlikult kange ja kohev ning võimalik volüümiseelikuna maha müüa küll. Teisalt on tüllist alusseelik jällegi üks lihtsamaid seelikutüüpe üldse ja hakkama saavad sellega kõik, kes suudavad õmblusmasinal enam-vähem sirget õmblust teha ja kel käärid peos püsivad.

Niisiis, tähelepanu seelikukandjad!
Sel korral pühendan teid Jaago sõprade ringis oma kohevate alusseelikute saladustesse (mitte kellegi pole vaja midagi siivutut mõelda, kõik jääb sündsuse piiridesse :)) Selgeks saab:
           Tülli ettevalmistamine, lõikamine ja traageldamine
           Tülliservade viimistlemine
           Seelikuks kokkupanek kahel eri moel
           Ülikasulik ja ülilihtne korrapärase krooke töövõte (ah, miks mulle seda varem küll ei kõneldud, avastasin selle alles eelmisel suvel)
Töömeetodiks on teooria ja praktika. Kõnelen, näitan ja panen läbi tegema. päris valmis seelikuga seekord küll kõik ei lahku, aga soovi korral võta oma tulevase seeliku tüllimeetrid (1,5 meetrise kangalaiuse puhul minimaalselt 6 meetrit) kohe kaasa, lõikame välja ja anname tööle hoo sisse. Sel juhul läheb veel vaja umbes 0,5 m tüllivärviga sobivat voodrikangast (ise kasutan alati puuvillast) ja sobivatoonilist polüesterniiti..
Õpitoataks on 5 eurot ning kohtamisaeg ja-paik nagu ikka kell 18.00 Jaagol. Anna palun oma osalemisest enne teada ka ning suska vahetusjalatsid kotti, eks!
Peatseni!


Meie hummus

Jaago käsitöötalu koduleht ei ole sugugi toidublogiks muutunud, nagu pildi järgi võiks otsustada. Seekordse postituse ajendas asjaolu, et käimasolevate saviõdagute avapauguks lubasin lisaks keraamikale ka hummust koos retseptiga. Lootsin väikestviisi, et õdagulised kribivad ise usinalt retsepti üles, aga võta näpust, kirjutamine tehti hummusematsutamise saatel hoopis minu ülesandeks (põrmustava argumendiga, et miks kümmekond inimest peaks igaüks eraldi kirjutama, kui võiks üks ja siis kõigiga jagada :). Olgu-olgu!
Hummusega on mul eriline suhe. Võiksin seda maitsvat määret vabalt lausa lusikaga sisse ajada ja leivalaadse alla panemata unustadagi. Et maitset keelele rohkem mahuks, söön hummust tihti riisileiva või vahvlilehega, mis on ise nii pretentsioonitud, et ei sega peaartisti soolot.
Mitte väga ammu aega tagasi oli hummus aga Eestis praktiliselt tundmatu. Iseenesest on see iidne toit. Oma sünnikandis Lähis-Idas (muuhulgas näiteks Egiptuse, Süüria ja Türgi aladel) tuntakse hummust juba aastasadu, kuigi alati mitte päris tänapäevasel kujul. Sõna hummus tähendab kikerherneid ja seda topivad sealtkandi inimesed keedetult, küpsetatult ja praetult igasuguse toidu sisse (küllap ka toorelt, aga ma pole ise elusuuruses kikerhernest au naturell kunagi kohanud). Hummus bi tahina, mille juba 13. sajandil leiame ühest Kairo kokaraamatust, ei ole oluliselt keerulisem: kikerherned seesamipasta ehk tahiniga. Kui nüüd lisada veel hapet (sidrun, varem ka äädikas) ja küslat, siis ongi põhikamp koos. Tänapäeval levinud hummused on lihtsalt põhiretsepti arvukad vürtsikad või vähem vürtsikad sõsarad.
Njahh, sattusin jutustama. tegelikult pidin ju retsepti kirja panema. Niisiis...

1 purk kikerherneid (400 ja mistandongi grammi)
1/2 sidruni mahl
1 tl vürtsköömenit (lusikas triiki täis, mitte kuhjaga)
1 kuhjaga tl tahiinipastat, parem on röstitud seesamiseemnetest pasta. Suska lusikas purki ja ürita lusika külge rabada nii palju, kui vähegi mahub
0,5 tl soola
1 suur küüslauguküüs
oliiviõli nii palju, et tuleks pehme pasta
soovi korral serveerimiseks midagi rohelist, pildil olevale hummusele sekundeerib näiteks rukola.

Vala kikerhernestelt lohakalt vesi. Osa vett võib herneste vahele jääda, siis ei vaja retsept nii palju õli ja on kõhusõbralikum ja kergem. Iseäranis oluline on see siis, kui satud samuti hummuselõksu, mis paneb sind kraami lusikaga manustama :).
Vala blenderisse ning saada kõik ülejäänu järele. Vurista pastaks. Kui ei taha edeneda, siis lisa õli või sega lusikaga tükilisemad komponendid allapoole, blenderi lõiketerale ligemale. Mätsi koduleivale, ahjus soojendatud puri-tüüpi saiale või ciabattale ja lase hea maitsta.
Mõnusat hummusesõltuvuse väljaarendamist!