reede, 30. detsember 2016

Jaago talu veebikool: tee ise kalendermärkmik 2017!


Hea kalendermärkmik on nagu tagavarapea. See aitab meeles pidada tegusid, kohtamisi ja ideid, mis muidu kaotsi võivad minna. Minul isiklikult vähemalt küll. Mõtlen ikka kõhedusega, millal tuleb see päev, mil saan kodust eemal olles rõõmsa telefonikõne, mis teatab, et "oleme nüüd siin käsitööküüni ukse taga ja õpitoaks valmis" ning mina olen (vähe sellest, et õndas unustuses) kodust eemal ja täiesti võimetu sealt midagi korraldama või õpetama. Et siiamaani kõik on hästi sujunud, ainult suurendab (tõenäosusteooria järgi, eks ole!) võimalust, et üks kord see ikka juhtub. Aga võib-olla ei juhtu ka. Sest lõppeks on mul ju märkmik olemas.


Minu märkmik pole lihtsalt kokku köidetud peotäis kuupäevalahtritega lehti. Parimad kalendermärkmikud muutuvad kasutamise käigus inspiratsiooniallikaks, millest sünnivad head mõtted ja teod veel peale aasta lõppugi. Selleks vajab märkmik sisse nii kirjutamis- kui joonistamislehti, ruumi sirgeldamiseks ja kribimiseks ning seejuures kõnetama ka piltide ja kaanekujunduse poolest. Et poest ma kunagi päris sellist ei leidnud, nagu vaja, otsustasin juba mitu aastat tagasi ühe ise valmis teha. Aastalõpukingina kõigile Jaago sõpradele jagan seda kalendrit ja tegemisõpetust nüüd Sinuga ka.
Märkmiku kokkupanekuks triblasin läbi hulga veebis leitavaid vabalt kasutatavaid printaableid. Üks ilusam kui teine, aga paraku enamasti inglispäraselt pühapäevase nädala algusega ja enamasti PDF-formaadis, s.t mitte muudetavad. Kompunnisin siis oma- üleni muudetava :). Trükidisaini mõttes mitte just kõige elegantsemalt- minu märkmik on kujundatud Wordis. Tiba titekas ehk tõesti, aga nüüd annab see Sulle võimaluse (no ja mulle ka, kui vaja) muuta oma märkmiku faili ülilihtsalt, sest Word on ju vaat et igaühel olemas. Tuuni esilehte, muuda lahtrite pealkirju, lisa pilte- kõik on võimalik. Sõltuvalt Sinu Wordi seadetest võib algne fail isetahtsi ka muutuda. Näiteks juhul, kui Su Wordi-versioonil puudub sobiv font, on teised serva- või lõigusätted või muud säärast. Et muutuste lubamise ja tegemisega mitte väga hoogu sattuda, vaata üle ka kalendri PDF. Kogu kujundus peab algse versiooniga klappima sedavõrd, et nädal mahutub ikka kahele lehele ja kokku on märkmikul 160 lehekülge. Vastasel korral jääd printimise ja köitmisega hätta. Wordis muutused tehtud, salvesta Oma Fail samuti PDF-ina. Nii on endal ka kindlam, et miski printimise käigus enam ootamatult kohta ei vaheta.


Minu märkmikel on eraldi kohad töiste tegemiste ja lustilisemate ettevõtmiste jaoks. Tihti vajan nädalasse meeldetuletust sellest, mis peatselt ees ootamas ja milleks juba sel nädalal vaja ettevalmistusi teha, nii lisasin ka sellise lahtri.  Iga nädala päises olevad numbrid ütlevad, mis kuupäevaga nädal algab ja millega lõpeb. Samahästi võib seal olla, mitmenda nädalaga on tegu või hoopis mõni inspireeriv slogan või lausejupp. Iga kuu lõpus võtan oma kolmekümmepäevaku meeleolud ja tähtsamad tegemised mõne lausega kokku. Meie perel on komme jõuluõhtul igaühel oma aastast kõnelda. Kui märkmikku kõrval pole, lähevad aasta algusepoole asjad küll lootusetult kaotsi. Et märkmik oleks isiklik, on selles tühjad lehed, kuhu ise inspireerivaid pilte ja fotosid kleepida. Mina täidan need tavaliselt piltidega kallitest.


Kaaned on teine tähtis teema- sisu üle otsustad ikka ju kaante järgi :). Olgu siis kaanepaber ilus, täpselt selline, nagu Sulle meeldib. Mina soetan ilusat vanaaegse hõnguga hea kvaliteediga paberit Tartust Snitty kunstipoest, tean, et seda saab Talllinnas ka Zelluloosi paberipoest. Nurgad viimistlen metallist raamatunurkadega, ka neid pakuvad kunstitarvete poed.
Köiteviisiks on üks mulle armas naljakas pika-piste-köite eriliik, mil eesti keeles head nime ei ole. Nööpauguköide on üks, mida olen kasutanud. Sellisel puhul on märkmiku seljal keskel auk, köitenöörid moodustavad all ja ülal aga mõnusa triibumustri.
Ega ma ütlegi, et minu märkmik on maailma parim. Lihtsalt ta on parim minu jaoks. Kui Sulle tundub, et ülalkirjeldatud abimees sobib ka Sulle, siis palun, siin ta on. Nagu öeldud, üleni muudetav- just Sinu jaoks. Tegemisjuhised tunduvad esialgu kopsakad, aga hakka julgelt algusest pihta, küllap kõik sujub.



Kalendri Wordi-faili saad oma muutuste tegemiseks alla laadida siit
Kalendri PDF-i saad alla laadida siit

Kui allalaadimine ei õnnestu, võid alati mulle otse kirjutada, pistan faili lihtsalt kirjaklambriga vastusena kaasa.


Vaja läheb

Tugevat kartongi kaanteks
Õhukest kartongi kaante siseküljeks (nt Räpina taaskasutuskartong)
Iseliimuvat kalinguri (leiad Snittyst) või tugevat puuvillast kangast 8x5 (2 tk) ja 5x5 cm (2tk)
Soovikohast paberit kaante katteks
Metallist raamatunurki (4 tk)
Välja prinditud sisuplokki


Töövahendid:
Terav nuga
Lõikematt
Metalljoonlaud
Harilik pliiats
Linane nöör
Sukanõel
PVA-liim





Aga kuidas?
1. Trüki välja kalendri sisuplokk. Kogu faili 160 lehekülge peab printima kümne A5 formaadis vihikuna, s.t igal kahepoolsel A4 printeripaberil on tegelikult neli lehte. Neli A4 lehte annavad kokkumurtuna ühe vihiku. Esmapilgul keerulisena tunduv ülesanne tähendab tegelikult seda, et oma printeri sätetest peab üles leidma käskluse "prindi vihikuna" ehk bookletina. Esimene booklet moodustub lehekülgedest 1-16, seega annagi printerile käsklus printida 1-16 kahepoolselt, vihikuna ja A5 formaadis. Järgmine vihik moodustub lehekülgedest 17-32 jne. Kõik klapib siis, kui printerist väljub (A4)leht, mille ühel küljel on A5 formaadis kõrvuti leht nr 1 ja 16, teisel poolel 2 ja 15, teine leht leheküljenumbritega 3, 14 ning 4 ja 13 ja nõnda edasi. 
Kui kõik see liiga keeruline tundub, mine mõne printimisteenuse pakkuja juurde. Mina prindin oma kalendrisisud Tartus Hoobeksis. Väga vahva ettevõtte, kel lisaks armsatele teenindajatele ka võime ülalkirjeldatust naksuga läbi hammustada ja tellimus kähku täita. Printimisteenuse eelis on veel seegi, et saad valida, millisele paberile kalender trükitakse, 120-grammise paberi puhul on tulemus soliidsem kui koduprinterites enamasti kasutatavate lirumate paberite puhul. 
Murra prinditud paberid neljakaupa pooleks ja sea järjekorda. Lõpptulemusena peaks sul olema kümme A5-formaadis vihikut, igas neli lehte (seega 16 lehekülge). 

2. Lõika kartongist üheskoos välja kaks ühesuurust kaanetükki. Sisuploki mõõtudele (A5 ehk pooleks murtud A4) lisa igasse külge 0,5 cm, nii mahub sisuplokk ilusti kaante vahele nagu raamatutel kombeks. Lõikamiseks kasuta alati metalljoonlauda, teravat nn. vaibanuga ja lõikematti, nii tulevad lõiked sirged ja korrektsed. Kääridega lõigatud paberid jäävad kõverad.

3. Lõika kartongist kaks seljatükki kõrgusega 5 ja laiusega 1,5-2 cm. Laius sõltub sellest, kui paks on ette valmistatud sisuplokk, paksema paberi puhul (120g/m2) olgu mõõduks 2 cm, õhemate puhul vähem. Märkmiku selg peab olema alati laiem kui sisupaberite ploki paksus, sest köitenöör võtab ka omajagu ruumi. 

4. Aseta kaaned ja seljatükid kõrvuti, nii et kõigi vahele jääks 2 mm ruumi (vt pilti). Ruum on vajalik selleks, et märkmikukaasi saaks hästi avada-sulgeda. Ühenda tükid iseliimuva kalinguri abil. Kui kalinguri pole, kasuta PVA-liimi ja tugevat puuvillast kangast. Tee kangas üleni liimiseks, suru kartongile ning keera ääred teisele poole.Seljaava poolele tee üle serva ulatuvasse kangasse kääridega sisselõiked ning keera kangas või kalingur seejärel üle serva. Vajuta kõvasti kinni.


















5. Ümbrispaberiks sobivad poes müüdavad pakkepaberid, vana tapeet, kõikvõimalikud käsitööpaberid ja isegi tekstiil. Vali Sulle meeldiv ja lõika sellest kaks tükki, mis on igast küljest 2 cm suuremad kui kokku pandud kaas.

6. Lahjenda PVA-liimi pisut veega ning pintselda k a r t o n g liimiga. Miks nõnda? Sest paljud paberid ei kannata üldse liimise pintsliga puutumist, muutudes kohe märjaks ja hakates lainetama. Suru kaas ümbrispaberi pahupoole keskele ja vajuta hoolega kinni.  Selleks on hea kasutada näiteks pangakaarti Võimalikest ümbrispaberi kortsudest ära lase enda segada, nendega on nõnda, et need kas kuivavad välja või jäävad niikuinii alles.


7. Lõika ümbrispaberi nurgad diagonaalselt nurgast 1 mm kaugusel maha, see võimaldab servad puhtalt tagasi keerata. Keera ülejäänud ümbrispaberi servad ümber kaane ja liimi kinni. Liim kanna jälle kindlasti kartongipoolele.






8. Seljaava lõika lahti nii, nagu pildil näidatud. Keera ka need servad tagasi ja liimi kinni.














9. Lõika veel kaks pisemat kalinguri- või kartongitükki ja kleebi viimistletud kaaneselja siseküljele. Nii jääb lõpptulemus ilus puhas (vaata pilti).




10. Lõika kaane sisekülje kartongist kaks A5 formaadis tükki. Nii tuleb sisekülg ilus, lubades õige pisut ümbrispaberit imetleda ka kaane siseküljel. Liimi sisekülg kaante sisse.

11. Nüüd pane kaaned raske raamatuvirna alla kuivama, kohe rahulikult. See võtab aega ehk ööpäeva.



12. Kui kaaned on kuivanud, pista siledakskoputatud sisuplokk kaante vahele ning märgi sisuplokile hariliku pliiatsiga ära joon, mida mööda jookseb seljas olev auk. Jälgi, et asetad sisupaberid täpselt kaante keskele, mitte ei lase kaante vahel näiteks allservaga tasa "kukkuda". Võta paberid kaante vahelt välja ja torka märgitud kohta nõelaga auk.



13. Aja pikk nöör (umbes 1,5 m) sukanõela taha ja tee otsa lõtv sõlm. Pane esimene vihik kaante vahele. Nüüd on nõelaga torgatud auk ja kaanes olev auk on kohakuti, onju! Vii nõel (no ja taga olev nöör ikka ka) läbi esimese "vihiku" alumise augu ja läbi kaaneseljas oleva augu suunaga pooleksmurtud paberite sisemiselt poolelt välissuunas (lühidalt, torka nõel läbi vihiku ja kaaneaugu).




Too nõel ringiga paberite ja kaane tagaküljelt üle allserva uuesti ette ja mine nõelaga läbi algussõlme.






Tõmba kõigepealt sõlm, seejärel ülejäänud nöör pingule. Nüüd on esimene vihik ja kaaned köitenööriga kinnitatud.








Sõlmi algusots ja pinguletõmmatud nöör umbsõlmega.







Liigu läbi paberites oleva augu vihiku (aga mitte kaante!) välisküljele. Pane pooleksmurtud vihik köite esikaanele, see jääb Sinu vasakule käele.







14. Võta järgmine vihik.Nüüd ja edaspidi liigub nöör alati sisupaberi välisküljelt sissepoole, teeb ringi ümber paberi ja kaante allserva ja jõuab tagasi üles „aknaservani“, sidudes seal kogu tehte nööpaugupistega. See tähendab, et lisaks ringi tegemisele tuleb nõelal läbi pugeda ka piste algusosast, nagu sämppiste puhul. Iga piste järel tõmba nöör korralikult pingule, iga vihik peab olema tihedalt vastu kaant pingutatud. 









15. Jätka vihikute lisamist. Jälgi, et kõik vihikud üksteise kõrvale paraja vahega ära mahuks.

16. Viimase vihiku köitmisel jäänud ots on mõistlik tõmmata samuti  vihiku siseküljele ja kinnitada seal umbsõlmega. 




17. Ülaserva köitmiseks keera märkmik "pea alaspidi" ja võta raamat lahti tagakaanelt. Nii saad liigutusi korrata täpselt ülalkirjeldatud viisil. Eest avades pead köitma tegema peegelpildis. 

Mõnusaid märkmikke, häid ülestähendusi ja imelist inspiratsioonirikast kahetuhandeseitsmeteistkümnendat!

neljapäev, 8. detsember 2016

Jaago sõprade ring 15. detsembril: kaisuloom on parim sõber!



Maailmas on mitmeid nähtusi, millesse ma suhtun suure kire, kaasaelamise ja soojusega, aga kaisukad on üks, mis on iseäranis südamesse pugenud. Eks see ole juuresoleval pildil ka hästi näha- Väike Roheline Karuvabrik oma iseloomukate tegelastega on just sellest armastusest sündinud. Olles tuttav üsna mitme lapikuks või kiilaks armastatud isendiga, usun tõesti, et häid kaisukaid pole maailmas kunagi liiga palju. Kaisuloom võib vabalt olla esimene päris sõber, kelle toel võetakse ette parimad seiklused, elatakse üle kurvastused ning tehakse teoks mõnedki hullud mõtted.


Lahe, kui sellise sõbra sünd on ema, vanaema või mõne teise kalli  e n d a  kätetöö. Ise tehtud tegelased on need kõige vahvamad, sest tee mis tahad, osa tegija karismast, mõtetest ja soojusest jääb sündinud kaisuka sisse alatiseks.

Tühja see tegemine aga nii lihtne on! Tean omast käest, et lõige üksi ei anna veel ettekujutust sellest, millisena hakkab kokkuõmmeldud tegelane välja nägema. Mina teen oma karuvabriku mõmmide lõikeparandusi siiamaani nõnda, et muudan, õmblen valmis ja alles siis saan järeldada, kas muutus õigustas end või mitte. Tihti tuleb otsast alata.
Et jõulupakkidest kooruks hulganisti ise tehtud mõnusaid tegelasi, aga lõike ja tegemise osas kõik lihtsamini sujuks, kutsun Sind neljapäeval, 15. detsembril kell 18.00 aasta viimasesse Jaago sõprade ringi, kus hakkab sündima hulganisti häid kaisukasse ja -jäneseid - just selliseid nagu pildil. Karuvabriku pea kümneaastase staažiga on mul kogunenud hulga häid nippe ja trikke, mis kaisukate õmblemise juures kasulikud on. Jagan neid suurima rõõmuga Sinuga ka ja mine tea, ehk saab nõnda alguse mitte ainult üks kaisukas, vaid lausa terve pere või suguvõsa.
Lõike üle Sa pead murdma ei pea. Kasside ja jäneste "nahk" on juba kokku õmmeldud ning alles jäänud vaid tõeliselt toredad tööd- täistoppimine, näo õmblemine, riided ja aksessuaarid. Raskeid otsuseid on muidugi ka: kas poiss või tüdruk?
Kaisukad saavad olema küll tuttuued, aga lähtepunkt on puha taaskasutusmaterjal- vanutatud villased kampsikud, vatiinijäägid, rõivaribad. Kui kodus leidub tähendusega kangajuppe, mõnusalt pehmeks kulunud puuvilla või lina, siis võta julgesti kaasa, sellest saab Su kaisukale mõnus kleit või püks.
Osalemistasu on seekord 12 eurot ja see sisaldab kõike vajalikku- valmisõmmeldud "nahka", täitematerjali, töövahendeid ja õpetussõnu. Piparmünditee ja hea seltskond on kauba peale ;). Kui oled käpp (hmh :)), anna palun teada, kas oled jänese- või kassihuviline, nii tean vajaliku valmis seada.
Peatse kohtumiseni!



teisipäev, 6. detsember 2016

Jaago talu jõulukohvik 17. detsembril



Neljandal advendilaupäeval ootame Sind Jaagol kohe terve päeva, sest just siis teeb uksed lahti meie jõulune ühepäevakohvik koos kõige juurdekuuluvaga.
Menüüsse kuuluvad:
maitsvad koogid ja kuumad joogid,
toekamad kuumad kõhutäied,
väike kingiõpituba viimase-minuti-päkakate abistamiseks,
hobusõidud rohkem või vähem valgel pinnasel,
käsitööpoe kingivalik,
Jaago perepoegade mesilasvahaküünlad ja (glasuuriks kogu selle ahvatleva piparkoogi peal)
mõnus jõulune õhtukontsert ansamblilt MAATASA, kõigile kohvikulistele tasuta.
Niisiis, kui tunned, et tahaksid osa saada millestki mõnusalt jõulusest, kodusest, vürtsikast ja maitsvast, siis tule ka, kohe kindlasti ja kogu perega, sest jõulutunde sissesaamiseks pole midagi paremat kui päev maal. Et endale (iseäranis kontserdi ajaks) kohvikulaud kindlustada, anna palun enne märku, et oled tulija. Broneeringu saab teha telefonil 5297919 (Inga) või meiliaadressil jaagotalu@gmail.com
Peatse kohvikuni!
Ootame!
Jaago talu poisid ja piigad



kolmapäev, 30. november 2016

Jaago talu veebikool: lase jõulud tuppa!


Meie majas on mäletamata aegadest olnud komme jõulutunnet ise teha. Ausalt öeldes ei tule nagu pähegi, et see peaks kuskilt väljastpoolt saabuma, kellegi või millegi teise abil või punnitusel. Äraleierdatud mõte (lihtsad tõed paraku sellised ongi), aga jõulutunne saabub ikkagi Sinu enda seest ja selle iga-aastane valmistegemine on igaühe enda kättevõtmise asi.


Mõnel on selleks kindel ja sissetallatud rada ja rituaalid, teine eksperimenteerib üha uute nippidega. Isetehtud jõulud ja jõulutunne võivad vabalt olla nagu see pildil olev moosipiparkoogikuusk (mille tegemisõpetuse leiad postituse lõpust ;)): natuke löntis ja lääbakil, aga see-eest täitsa oma ja ehe. Usun päriselt, et parimad muinasjutud sünnivad siis, kui lood neid ise.
Selge see, et päris heast peast ja kohe ühtäkki muidugi ükski asi ei tule, isegi jõulud ja Tunne mitte. Nii algabki jõuluaeg Jaagol varakult, esialgu ainult mõtete veeretamise vormis, hiljemalt jõuluootusaja alguseks aga kindlasti ka päris tegude ja toimetustena. Olen suur pühadesõber ning võtan kindlasti enne jõulu sisse kõik klassikalised asendid, nagu piparkookide küpsetamine, kinkide meisterdamine, kuuse toomine ja kaartide saatmine. Aga jõuluaeg  a l g a b  meil ikkagi pühadekaunistustega. Võib-olla on see miski, mille olen lapsepõlvest kaasa saanud, sest nääri- ja jõuluootusaeg on meil tänu mu vanematele olnud alati unustamatult muinasjutuline. Seejuures mitte niivõrd kulukalt, kui nutikalt, sest kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguseaja kitsavõitu olud just laristada ei lubanud. Ühtlasi on viimane asjaolu kujundanud minusse veendumuse, et rikkalikud kulutused ei taga veel õhku-ahmima-panevat tulemust, pigem annab resultaadi ettevõtmisse investeeritud  a e g.



Mulle meeldib, et pühadekaunistuste trendidest neil päevil nii väga enam ei räägitagi. Tobe ju, kui peaksid oma aastate jooksul kogunenud ja kogutud jõuluehtereliikviad välja vahetama või kappi peitma vaid seetõttu, et "selleaastased jõulumoed soosivad musta sametit ja läikivat lillat". Küll hindan kõrgelt soovitust hoida oma kaunistustes ühtset joont, mitte segada kõikvõimalikke ja kohati vastandlikke stiile läbisegi. Kui oled otsustanud, et Sulle meeldib punavalge klassikaline jõul või naturaalmaterjalidest metsamuinasjutt, siis sel aastal nii teegi! Ära proovi kompotti eksootiliste loomade või barokse suurejoonelisusega vürtsitada, tõenäoliselt mõjub lõpptulemus lihtsalt segadusena. Üht motiivi toast tuppa viies on lihtne ka jõulumeeleolu "paljundada"- kui pere ühise aja veetmise paigas on kesksel kohal suurejoonelisem kaunistus või dekoratsioon, loob vannitoas jõulutunde ka sellest kõigile nähtavast eeposest oksakese või jupikese näppamine ja üles seadmine. Nii tegin mina näiteks sel aastal kõigisse tubadesse meie söögilaua kohal rippuvast kopsakast jõulutuledes viinapuukroonist "lahjenduse"- riputasin sobivasse kohta vaid paarist metsviinapuuväädist põimitud kaunistuse, mille külge seadsin tulukesed.
Meie pere selleaastased jõulud on puidused, valged ja hallid, natuke sädelevad ja tiba tahvlivärvised ka. Jagan heal meelel, kuidas kõik aset leidis ja loodan, et allolev on inspiratsiooniks ja innustuseks ning et lubate ka omale jõulud tuppa ja Tunde südamesse ;)




Rikkalik jõululühter söögilaua kohal...
...on punutud metsviinapuuväätidest. Ärautlemata tänuväärt materjal, ausõna! Esteks sellepärast, et kui juba kasvab, siis laia joonega ja rikkalikult, seega on puuomanikelt tavaliselt rüüstamiseks lihtne luba nõutada. Teiseks on tegu väga paindliku materjaliga, nii otsese kui ülekantud tähenduses. Kuni külmakraade pole, paindub viinapuu nagu vana mees (ok, see metafoorina küll ei kõlba, aga saite ju aru küll). Ja siis on ta veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikkade väätidega, et lausa lust on sellest midagi teha, saab ikka kohe mitu tiiru ühekorraga. Kõigele lisaks on need vitsad mõnusalt sinka-sonka-loomulised, väikeste krussikestega siin-seal. Kui metsviinapuu olemas ja isu midagi teha ka, aga aeg pole veel käes, siis varu materjal varakult, topi kilekotti ja vii näiteks jahedasse keldrisse hoiule. Siis on hea jõuluajal võtta, just nagu kõrvitsahoidist või pohlamoosi. Mina olen metsviinapuust teinud lisaks lauakaunistustele pärgi ja pärjaaluseid ning mässinud seda ümber trepikäsipuu, küünlalühtrite ja kardinapuude.
Seekordse ettevõtmise kandvaks jõuks on kasekaigastest alus, mis on kitsaks neljast jupist koosnevaks ristkülikuks seotud lihtsalt nööriga. Kaasik on meil omal aia taga olemas, aga kui Sul juhtumisi pole, siis ajab asja ära kasvõi harjavartest konstruktsioon. Küllap sa juba midagi leiad ;)
Riputa konstrulle lakke (mina keerasin puitlakke pisikesed konksud, riputasin nende otsa ühepikkused nöörist pikad "silmused" ja suskasin lühikesed kasekaikad silmusesse) ning sea tasakaalu. Võta võimalikult pikk metsviinapuuväät ja asu konstruktsiooni ümber põimeid looma. Kui otsa saab, võta järgmine ja nii senikaua, kuni tulemus meenutab geomeetrilist (ikkagi nelinurkne põhiplaan, onju!) kanapesa. Siis lisa LED-lambikesed ja torka ots seina. Et valgust võimendada, riputasin seinale ümmarguse peegli (Uuskasutuskeskus, 3 eurot!) ja seadsin lauale hulga küünlaid. soovi korral või kaunistuse spreivärviga valgeks värvida- jälle hulga helgem või lumesem. Ja metsviinapuu võib asendada ka kuuseokste, männi, kont- või sarapuuga- saad hoopis teistsuguse tulemuse.


 Seinaava kaunistus...
...kordab "kesktükki" (otsetõlge inglisekeelsest ülikasulikust sõnast centerpiece, millele kahjuks sama head eestikeelset vastet ei suutnud ma naksupealt tekitada), lihtsalt tiba lahjemalt, et üleliia tähelepanu endale ei krabaks. Meil on telekatoa ja söögitoa vahel mõtteline piir, endine sein, mida küll enam ei ole, aga mis moodustab leso kohale justkui akna. Et leso peal istume, lesime, lebame, lösutame, ... väga tihti, aga otsest edasi-tagasi-tilbendamist ava kaudu ei toimu, on see just nagu loodud hooajaliste kausnistuste kohaks. Raamisin lesoava samuti metsviinapuuväätidega. Kaunistus püsib üleval talasse keeratud konksude abil, millele on nööriga seotud esimene, enam-vähem horisontaalselt kulgev väät. Ülejäänud on põimitud-riputatud-seatud esimese külge ja lõpuks ponitud kokku LED-tuledega. Armastan selles soojas nukas käsitööd teha ja raamatuid lugeda ning tunnen end seejuures äraütlemata jõuluselt.


Lauale...
... tõin virna viilutatud kaske. Esimest korda lõi kasevälimusega jõulukraam laineid juba hea mitu aastat tagasi, aga mind, nagu öeldud, moodsus otseselt ei huvitagi. Valge kasetüvi sobib me selleaastaste jõuludega nagu valatult, seega, mis muud, kui saag selga ja kaasikusse!


Tüve saab jupitada mitut moodi. Juba Jaago suvelaagris valmistasime paarikümne sentimeetri kõrgustest pakkudest teeküünlaaluseid. Paras pakuke tuleb valmis saagida, trelli ja freesiga auk ülalt sisse vuristada (freesi läbimõõt peaks teeküünla läbimõõdust tiba suurem olema), peitli ja haamriga üleliigne puit välja uuristada, augu põhja turvalisuse huvides liiva või sõelmeid puistata ning ongi valmis! Teiseks lasin Muskal natuke suurema läbimõõduga pakkudest nii kolme-neljasentimeetrised viilud lõigata. Viilude allküljele puurisin kolm auku ning tagusin sinna sisse sobiva mõõduga puittüüblid. Tüüblite ots jäi august paar sentimeetrit välja. See tõstab muidu üsna totsaka olemisega kaseketta lauapinnast justjust parasjagu kõrgemale, et oluliselt elegantsema kandiku või vaagna roll välja kanda. Sellisele rustikaalse loomuga alusele sobib seada suupisteid või küünlaid (turvalises klaasis või alusel!).





Kodukontori kaunistamiseks...
...asendasin oma tavalise rikkalikult koormatud korktahvli ajutiselt jõulutahvliga. Vanas valgeks värvitud raamis tahvel oli mul juba mõnda aega olemas, vajas vaid jõulust sõnumit. Kirjutasin mõttelise kuusekolmnurga sisse rohelise kriidiga pühadesoovi, vormistamiseks vehkisin ajutiselt sisse laste värvilise kriidikarbi. Kui Sa ei viitsi tahvliga jamada, võid paberipoest vabalt musta mati kartongilehe ja kriidipliiatsi soetada. Paber raami ja kriidipliiatsiga tekst peale, väga tahveljas näeb välja!


Lekkivasse piimamannergusse sai salapurgi kaasabil seatud sisse vaas, mille varustasime väikeste kuuskede, hõbedaste jõulukuulikeste ja patareitoitel LED-lampidega (elagu IKEA, juhuu!). Tegelikult ei tahaks selliseid kuusetitasid üldse üles võtta ja tuppa tuua, aga oma ema-tütre-lasteaiapopipäeval metsas käies avastasime Miia ja Villemiga, et metsaservas on harvenduse tulemusel kuusebeebisid sõna otseses mõttes jalaga segada. Krahmasime siis portsu kaasa ja panime kohe vaasi, väga hästi püsivad haljad. Kuldne kopsakas jõulukuul on tegelikult šokolaadikarp

Tekstiilidest ja patjadest...
... kaevasin välja need, mis meie selleaastaste kaunistustega hästi klapiks. Seega hallid ja valged, kihtide ja pinnafaktuuride huvides siledad ja karvased, pitsilised ja kämbuliselt kootud. Näiteks üheks mõnusaks pepualuseks sai tädi poolt sekkarist päästetud ülipehme pika karvaga karakulkasukas. Tõmbasin ripendavad käised sissepoole ja laotasin kasuka pingile, rohkemat polnudki vaja.

Piparkoogikuusk...
...on meie pere klassika. Väiksest peale oleme piparkookide sisse küpsetanud paksu vürtsikat vaarikamoosi. Taigent kulub kaks korda rohkem (pluss see, mis toorest peast ära süüakse), aga tulemus on tavalisest piparkoogist (khm, sõltumatu labori uuringu kohaselt) vähemalt viis korda parem. Äärtest krõbe, seest mure, täidetud karamelliseks mutunud vaarikamoosiga, mmmmmm...
Tegu ise on väga lihtne, nagu ma ka oma raamatus  "Õnnelikud päevad Jaago talus" olen kirjutanud. Kaks pontsakama vormiga- ketas, täheke, süda või muu, no et pinda ka oleks, kuhu moosi laotada- piparkooki taignast välja lõigata. üks küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile põhjaks, helde moositörts peale ja teine kujund kaaneks peale. Servad tuleb kinni näppida, et moos ära ei põgeneks, plaat kooke täis vorpida ja ahjus valmis küpsetada. Ülihead kuumalt, külma piimaga, külmalt, kuuma kakaoga, paljalt, eee... riides, you name it! Kui ei viitsi näppida, siis on sama maitseelamus kõige lihtsam korraldada nõnda, et lõikad taignast vormiga ümmargused kettad, vajutad silikoonist muffinivormi põhja, nii et tekib korvike, täidad selle moosiga ja paned peale taignast tähekese. Välja näeb umbes nii, nagu inglased oma jõuluaegseid mince pie`sid teevad. Ka väga maitsev. Sel aastal ladusime meie aga esimesest suuremast laarist lastega hoopis moosikuuse kokku. Imekombel jõudsin enne ära pildistada, kui kuusk ribadeks tõmmati ja kõhtu kadus.

Mõnusat jõuluaega ja jõulude tegemist!